Meie ajal on ajakirjandust raske pidada tõe hääleks või ühiskonna valvekoeraks, mida ta olema peaks. Pigem on meil tegemist kutsuga, kes on erinevate maiustustega ära ostetud, lesib mugavalt toas peremehe diivanil ja haugub nende peale, kes peremehele ei meeldi.

Hiljuti on kõneainet andnud erakondlikud meediaväljaanded, ent nende olemasolu üle imestada ei ole mitte mingisugust alust. Erakond ongi selleks ellu kutsutud, et teatud maailmavaadet propageerida. Pealegi on antud juhul tegemist ka ausa meediaga, kuna ei varjata, mille nimel tegutsetakse. Isegi NLKP häälekandjat Pravda anti välja just nimelt sellesama NLKP häälekandjana. Hoopis halvem on aga lugu siis, kui kallutatud, sisuliselt valitseva erakonna hääletoruna tegutsevat meediat esitatakse objektiivse ja sõltumatuna ning äraostetud ajakirjanikud mängivad murelikke kodanikke.

Kodanikega manipuleerimiseks on omad knihvid. Toetudes emeriitprofessor Noam Chomsky (Massachusetsi Tehnoloogilise Instituudi õppejõud, filosoof ja ühiskonnategelane) töödele, on avaldatud sel teemal mitmeid tekste (vt siit ja siit), milles käsitletakse meedia manipuleerivat loomust ja eesmärke. Inimeste käitumise suunamine on riigi üks esmaseid ülesandeid. Riiklik või poliitiline võim arendab omaenda huvid ja selliselt saab esmatähtsaks suutlikkus valitseda neid, kes poliitikuid valivad ja neid ülal peavad.

Kui inimesed hakkavad näitama välja rahulolematust valitseva poliitikaga, mis tuleneb kitsastest, valitsejate pisikese ringi ja nende usaldusisikute korporatiivsetest-korruptiivsetest huvidest, võib sellele vastu seista vaid propagandaga, mille tööriistaks on massimeediavahendid.

Hea lugeja oskab Eestis ja Euroopas veel aru saada, kuidas mõjutatakse meediatarbija mõttemaailma näiteks artikli pealkirjastamisega ja illustreeriva materjali kasutamisega. Ent näiteks Soomes liigutakse kiirelt edasi vihakõne defineerimisega ja seaduste muutmisega, mis võimaldavad peavoolumeedia kõrval tegutsevaid väljaandeid tsenseerida ja vajadusel ka sulgeda. Saksamaal on aset leidnud arreteerimisi vastava seaduse alusel, Suurbritannia endine peaminister Tony Blair hoiatab globalismivastasuse eest, mis viivat tagasi 1930. aastate diktatuuri, ning hiljutine Tommy Robinsini arreteerimine näitab, kuidas süvariik tegutseb.

Vaadelgem siis, kuidas kasutab end kodanikele vastanduv riik oma sülekoera – massimeediat.

Võte number 1 – tähelepanu kõrvalejuhtimine

Ühiskonna valitsemise olulisimaks elemendiks on inimeste tähelepanu tähtsatelt probleemidelt eemale juhtimine. See saavutatakse valitsevate poliitiliste ja majanduslike ringkondade poolt infovälja üleküllastamisega vähetähtsate teadetega. See võte on oluline, et mitte anda kodanikele võimalust omandada olulisemaid teadmisi kaasaegsest filosoofiast, teadusaavutustest, psühholoogiast jne. Selle asemel täidetakse infoväli spordiuudistega, teadetega meelelahutusäris toimuvast, müstikaga ja muuga, mis ergutavad inimese reliktseid instinkte alates erootikast rämeda pornoni ja argielulistest seebiooperitest kahtlaste nõuanneteni kiireks ja kergeks rikastumiseks.

“… pidevalt juhtida kodanike tähelepanu eemale tõelistelt sotsiaalsetelt probleemidelt, lülitades seda ümber teemadele, millel ei ole reaalset tähtsust. Taotletakse kodanike pidevat hõivatust “millegagi”, et neil puuduks aeg mõtisklusteks: põllult vagunitesse nagu kõik muu kari.” (Tsitaat tekstist “Vaikne relv rahuliku sõja jaoks.”)

Võte number 2 – luua probleeme ja seejärel pakkuda variante nende lahendamiseks

Seda meetodit nimetatakse ka “probleem – reaktsioon – lahendus”. Luuakse “teatud olukord” sellise arvestusega, et elanikkonna seas kutsutakse esile vajalik reaktsioon, mis tingib valitsevatele ringkondadele vajalike meetmete rakendamise. Näiteks pingestatakse kuritegevust linnades, kutsutakse esile majanduslik, tehnoloogiline või organiseeritakse veriseid terroriaktid selleks, et rahvas hakkaks nõudma ohutusnõuete ümbervaatamist ja uusi seadusi, mis kitsendaksid kodanikeõigusi. Peame mõistma, et kriisid ei sünni iseenesest.

Võte number 3 – etapilise rakendamise meetod

Et saavutada mõne ebapopulaarse meetme rakendamine, on vaja seda juurutada vähehaaval, päeva päevalt, aasta aastalt. Just sellisel moel sunniti globaalsel moel põhimõtteliselt uued sotsiaal-majanduslikud tingimused (neoliberalism) eelmise sajandi kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel. Riigi funktsioonid taandatakse miinimumini, erastamine, ebakindlus, ebastabiilsus, massiline töötus, inimväärset elu mittevõimaldav palk. Kui see kõik oleks aset leidnud, oleks protsess lõppenud kindlasti rahvarahutustega.

Võte number 4 – täideviimise edasilükkamine

Teine võimalus ebapopulaarsete otsuste elluviimiseks on esitada neid “valuliste ja vajalikena” ning saavutada kodanike nõusolek nende rakendamiseks tulevikus. On palju lihtsam nõustuda ohvritega ebamäärases tulevikus kui antud hetkel.

Esiteks – see ei toimu kohe. Teiseks – rahvamassid kalduvad oma naiivsuses hellitama lootusi, et “homme muutub kõik paremaks” ja ohvreid, mida temalt nõutakse, õnnestub vältida. Selline lähenemine võimaldab kodanikele rohkem aega leppimaks mõtetega muutusteks ja võtta leplikult muutused vastu kui need ükskord aset leiavad.

Võte number 5 – pöörduda rahva poole suhtudes sellesse kui lapsesse

Enamikes laiale publikule mõeldud propagandistlikes esinemistes kasutatakse selliseid argumente, sõnu, intonatsiooni ja tsitaate, nagu oleks tegemist vaimse arengupeetusega koolieelikutega või lihtsalt alaarenenutega. Mida enam soovitakse mõjuda kuulajale, seda enam kasutatakse infantiilseid kõnemaneere. Miks?

Kui keegi pöördub inimese poole, nagu oleks tegemist alla 12-aastase inimesega, siis suure tõenäosusega sugereeritakse tema alateadvusse alaealise seisund, mis välistab kriitilise reaktsiooni või hinnangu kuuldule. Poliitilistesse kõnedesse eelnevalt sisendatud mõtted ja naiivselt visandatud tõed on arvestuslikult sihitud kuulajaskonnaga manipuleerimiseks.

Võte number 6 – asetada rõhk enam emotsioonidele kui mõistuslikkusele

Emotsionaalne mõjutamine kujutab endast klassikalist neurolingvistilise programmeerimise nippi ratsionaalse analüüsi blokeerimiseks, lõpliku eesmärgiga kriitiline mõtlemisvõime üldse likvideerida. Teisalt lubab emotsionaalsuse faktorile rõhumine avada uks alateadvusse, kuhu sisendatakse mõtted, soovid, hirmud, kõhklused, sundmõtted ja käitumismudelid. Pidevad loitsud sellest, kui julm on terrorism, kui ebaõiglane on valitsus, kuidas kannatavad näljased ja alandatud jätavad “kaadri taha” toimuva tõelised põhjused. Emotsioon on loogika vaenlane.

Võte 7 – hoida inimesi teadmatuses kultiveerides keskpärasust

Püüeldakse selle poole, et inimesed ei oleks enam suutelised mõistma neid meetodeid ja nippe, mida kasutatakse nende manipuleerimiseks ja oma tahtele allutamiseks. Madalamatele ühiskonnakihtidele antav haridus peab olema võimalikult napp ja keskpärane selleks, et ebapädevus, mis eraldab madalamad ühiskonnakihid kõrgematest, jääks tasemele, mida alam seltskond ei suudaks ületada.

Selle juurde kuulub ka niinimetatud “kaasaegse kunsti” propaganda. See “kunstiliik” kujutab endast kuulsusele pürgivat keskpärasuse kitši, mis ei suuda ometigi peegeldada elu reaalsust nagu selline kunst, mis ei vaja eraldi agitatsiooni ja selgitust, millise “geniaalse loominguga” meil on tegemist. Need aga, kes ei soovi uuendusi omaks võtta, nimetatakse nürimeelseteks ajast mahajäänuteks ja nende arvamuse levikule tehakse kõikvõimalikke takistusi.

Võte number 8 – õhutada inimesi vaimustuma keskpärasusest

Sisendada elanikkonda mõte sellest, et on moodne olla loll, alatu ja kasvatamatu. See meetod on lahutamatult seotud eelnevaga, kuna kõik keskpärane kaasaegses maailmas avaldub sotsiaalse sfääri kogu ulatuses meeletus koguses – religioonist ja teadusest kuni kunsti ja poliitikani. Skandaalid, kollane ajakirjandus, nõiamaagia, kahtlase väärtusega huumor ja populistlikud aktsioonid – kõik kõlbab üheainsa eesmärgi saavutamiseks – mitte lubada, et inimestel oleks võimalus laiendada oma teadvust reaalse maailma ääretutes avarustes.

 Võte number 9 – tugevdada isiklikku süütunnet

Sundida inimest uskuma, et vaid tema ise on süüdi oma isiklikus ebaõnnes tänu oma vaimsele võimetusele, oskustele või vähesele pingutusele. Tulemuseks on, et majandussüsteemile vastuseismise asemele hakkab ennast süüdistav inimene tegelema enesehävitusega. Allasurutud meeleseisund viib tegevusetuseni. Mitte mingisugusest revolutsioonist ei saa sellisel juhul rääkidagi!

Võte number 10 – teada inimestest rohkem kui nad ise

Viimase 50 aasta jooksul on teaduse areng ja edusammud suurendanud üha enam lõhet tavainimeste teadvuse ja valitsevate ringkondade käsutuses ja kasutuses olevate andmete vahel. Tänu bioloogiale, neurobioloogiale ja rakenduslikule psühholoogiale on “süsteem” saanud oma käsutusse uusimad teadmised inimese ehitusest nii füsioloogia kui psühholoogia vallas. Süsteemil on õnnestunud inimesest teada saada enam, kui inimene ise teab. See tähendab, et süsteemil on võimalik juhtida inimesi paremini, kui inimene seda ise teha suudab.

Niisiis – hea lugeja! Kui sa kuuled uudiseid kiibistamise kasulikkusest, uue maailmakorra imelisusest, rahvusriikide ja rahvustunde tagurlikkusest, traditsioonide kahjulikkusest ja oma valitsuse geniaalsusest siis tea – keegi teenib kusagil välja oma magusat närimiskonti.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!