Kunst elada ise ning aidata elada teistel

Kunsti rolli üle tõe, kannatuste, vihkamise ja lepitamise mõtestamisel mõtiskleb teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson.

On suur vahe, kas inimene on looja või kultuuritöötaja. Kas ta loob igavesi väärtusi või treib võimukandjate meeleheaks meelelahutust. Kunst on igavene, kui ta kannab endas igavikulisi väärtusi.

Kunagi ammu, 1970. aastatel, oli ETV-s saatesari “Ars longa”. Seda antiik- ja klassikalisest kunstist kõnelevat sarja juhtis kunstiajaloolane, kunsti- ja teatrikriitik ning kunstipedagoog Leo Soonpää. Tema elavat esinemisstiili ning süvitsi minevat, ent siiski ka amatöörile mõistetavat kunsti lahti mõtestamist mäletan minagi, kuigi olin 1976. aastal, mil ta siit ilmast lahkus, alles 11-aastane teismelisehakatis.

See, et maestro meie hulgast lahkus, on loomulik. Ebaloomulik on see, et tema otse-eetris olnud saateid ei salvestatud rohkem kui vaid pool ühest ülekandest. Kas põhjuseks oli teletegijate lühinägelikkus või midagi muud, seda ma ei tea. Tuline kahju on selle, vaieldamatult Eesti kultuurielu kullafondi (kui mitte plaatinafondi) kuuluva töö kaotsiminekust küll, sest Leo Soonpää tõestas praktikas, et tõeline kunst on ülevam kui maine madalus. Nii mõneski kodus olevat tülid vaibunud, kui ekraanilt hakkas kõlama kunstikorüfee sõbralikult mõtlik hääl. Ars longa, vita brevis est, tõdesid kunagi roomlased – kunst on tõesti igavene ja tema ülesandeks on juhatada inimesi ilu ja harmooniani. Kunsti ülesandeks on ka öelda välja tõde, kui selleks tuleb vajadus.

“Kas teie tegite selle?” olevat Hispaania võimuesindajad küsinud Pablo Picassolt tema teose “Guernica” kohta – see kujutas sõjakoledustes hukkuvat elu. “Ei, teie,” vastanud neile kunstnik. Tõepoolest – sellenimelise baski küla tegid maatasa Saksa ja Itaalia lendurid Hispaania fašistide palvel, kuna siin olevat olnud vabariiklaste ehk vasakpoolsete jõudude tegevuse juhtimiskeskus. Maali eksponeeriti 1937. aastal Pariisis ning see andis oma osa Hispaania kodusõjas toimuva teadvustamisest maailma üldsusele.

Sotsialistlikuks realismiks nimetatava kunstistiili sünni kohta liigub lugu, et see sai teoks siis, kui küürakas, ühesilmaline ja ühe jalaga vürst tellis endast portree. Mõistlik kunstnik pani oma jahistseeni kujutaval maalil vürsti istuma hobuse selga, püss palgel. Tema puuduv jalg jäi hobuse varju, puuduva silma pigistas vürst kinni, et paremini sihtida ja küür seljas oli tal puhtalt seepärast, et teisiti ei saagi püssist pauku teha. Tänulik vürst olevat kunstniku heldelt kingitustega ja rahaga üle külvanud.

Vene Teaduste Akadeemia rajaja Mihhail Lomonossov oli sunnitud kord aastas esitama keisrinna Jelizaveta Petrovna ülistuseks poeemi. Ja see tuli tal ilmselt hästi välja, sest saadud honorarist oli tal võimalik järgmise aastani oma akadeemiat üleval pidada. Keisrinna nimelt eraldas oma tallidele riigikassast umbes 30 korda rohkem vahendeid kui teadusele. Sellest me õpime, et elus püsimiseks peame oskama koogutada nende ees, kellest meie olemasolu sõltub. Lomonossovi vabanduseks olgu öeldud, et oma poeetilisuse rakendas ta mitte isikliku, vaid üldise hüve vankri ette.

Sotsialistlikuks realismiks võime nimetada ka praegu valitsevaid tuuli kultuurielus. Ei ole keeruline olla õukonnatrubaduur ja kiita limuka kombel takka globalismi, peites selle puudujääke pintsli ja sõnaga. Aga selle üldteada, häbiväärse tendentsi peale ei taha ma siin raisata ei paberit ega hea lugeja aega. Palju meeldivam on kõnelda kunstimeistritest ja ideeinimestest, kes on truud oma kutsele ning loovad, hoolimata sellest, kas neile saavad osaks loorberid või ahelad. Nendest, kes mõtlevad üle omaenese mina, seltskondliku ootuse üleselt ning on valmis tõe nimel ohverdama isikliku heaolu ja renomee.

Näiteid sellistest inimestest on küllaga. Preester Maximilian Kolbe, kes andis koonduslaagris oma elu kaasvangi eest; teoloog Dieter Bonhoeffer, kes valis Ühendriikides ootava vabaduse asemel võitluse hitlerliku režiimi vastu; kirjanikud Aleksandr Solženitsõn ja Lev Kopelev, kelle südametunnistus ei lasknud sõja lõpufaasis minna kaasa Punaarmee korda saadetud koledustega ja stalinistliku režiimi ideoloogiaga. Muide, Kopelevile mõisteti “kodanliku humanismi” ja “vaenlasele kaasatundmise” eest kümme aastat vangistust.

Siia võib lisada ka meie oma nõukogude võimu vastu astunud dissidendid, kellest keegi enam välja ei tee, sest parteiliste toidukünade ümber rähklemises ei ole selleks võimulolijatel aega. Aga olgu nad austatud – Enn Tarto, Mart Niklus ja paljud teised. Sealhulgas kompromissitu Tiit Madisson, kelle on arvanud heaks plate peale panna nii kommunistid kui meie oma riik.

Aasta tagasi, 17. veebruaril 2016, suri Sankt-Peterburis dokumentalist, kinokunsti õppejõud Aleksandr Gutman. Ta lõi oma elu jooksul üle kolmekümne dokumentaalfilmi. Linateos “Kolm päeva ja ei iial enam” (“Три дня и больше никогда”) võitis muu hulgas auhinna ka Pärnu 1997. aasta filmifestivalil. Selle linateosega päästis Gutman mehe elu, kes mõisteti surma mõrva eest. Venemaa õigusemõistmise teed on kummalised, nagu on üldteada – see näitas üles suurt inimlikkust, kui muutis kõrgeima karistusmäära eluaegseks vanglakaristuseks, sest sõduri süükoorem oli ränk. Ta nimelt tappis teenistusrelvast teda seksuaalselt ahistanud ohvitseri.

Sellest filmist sai Aleksandr Gutmani “Guernica”.

1997. aastal valmis tal dokumentaalfilm “Matk noorusesse” (“Путешествие в юность”), mis sai auhindadega pärjatud Houstonis ja Chicagos, ent millele oli Venemaal, Euroopas ja Ameerikas võimatu leida levitajat. Seda ei näidatud kinodes, seda ei ostnud ükski telekanal. Seda ei leia ka internetist, sest selles räägitakse Teise Maailma sõja sündmustest teisiti kui valitsev ajalookäsitlus ja mentaliteet ette on kirjutanud. Seda filmi keeldusid esitama ka umbes paarkümmend Ameerika ja Euroopa filmifestivali, sest selles näidatav tõde on liiga valus.

Aleksandr Gutman on oma loomingus soovinud murda katki vihkamise suletud ringi, ent see on raskem, kui viha õhutada või lipitsedes oma loomingut valitseva õhkkonnaga mugandada. Seepärast ei pea ka eriti imestama, kui esietendusel New Yorgis ütles üks naisterahvas välja selle, mida mõtles suur osa, kui mitte enamus publikust (suuresti venekeelne): “Sellise filmi eest tuleks maha lüüa!”

Süütu ja romantilise pealkirja taga rullub vaatajate ees lahti kohutav tragöödia. Selle olemust on idanaabrite seas väga vähesed valmis vastu võtma, sest räägitakse filmis sellest, kuidas nõukogude armee pidas end üleval Saksamaal, kui sisenes selle territooriumile 1944. aasta lõpus.

Meile ei ole uudis see, mida Venemaal ja ka paljudel meie kaasmaalastel on raske aktsepteerida – sissetungiga Ida-Preisimaale kaasnes äärmuslik füüsiline, ka seksuaalne vägivald vallutajate kätte langenud sakslaste suhtes.

Tegelikult teadsid väga hästi need “sõdur-vabastajad”, et oli olemas ka “sõdur-vägistaja ja sõdur-marodööritseja”, ning sageli oli neil üks ja sama nägu.

Meie oleme harjunud pidama viimase sõja süüdlasteks Hitlerit ja Stalinit. Teised ainult Hitlerit. Vähesed on nõus sellega, et lisaks sellele Nürnbergi protsessile, mida peeti natside üle, oleks vaja olnud samasugust kohut ka võitjate üle, sest suured “vabadusekantsid” Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia andsid oma vaikiva nõusoleku stalinlikele mõrvatöödele.

Aleksandr Gutman selgitas koos ajaloolastega välja, et 1945. aasta Jalta konverentsil andsid Churchill ja Roosevelt loa kasutada sakslastest sõjavange ja tsiviilelanikkonda nõukogude rahvamajanduse taastamiseks. Nad andsid orjusse sajad tuhanded 18–35-aastased saksa naised ja mehed vanuses 17–40. Churchilli, Roosevelti ja Stalini allkirjad sellel protokollil määrasid surma sadu tuhandeid inimesi, kes veeti oma maalt välja vangilaagritesse.

Aleksandr Gutmani filmis räägivad oma saatusest neli sakslannat. Ent selliseid filme võiks teha kõigi nende maade keeltes, kuhu astus nõukogude “vabastaja” saabas.

Filmis on põhikõnelejaks proua Kaufmann, kes naaseb sellesse kohta Karjalas, kus oli nende sunnitöölaager nr 517. Siia ta saabus 16-aastasena, siia maeti poolelusalt ta noorem õde. 1001-st siia toodud naisest surid 522 esimese poole aastaga.

Ta naaseb läbi kunagise Leningradi, kus nende ešelon tegi esimese peatuse ja visati välja esimesed laibad. Proua Kaufmann asetab selles filmis kuuseokstest kimbu memoriaalile, mis püstitati siia Saksa kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi, sõjaveteran Henrich Bölli fondi eestvedamisel tuhandete laagris vägistatud ja tapetud saksa naiste mälestuseks.

Kas pole kummaline, et me ei tea tegelikult veel täit tõde kõigi metsikuste kohta, mis sõdades on sündinud? See on nii sellepärast, et kurjategijad varjavad ning peidavad kiivalt oma tegude tagajärgi.

“Meid ei tapetud gaasikambrites, ent šansse surra oli meil rohkem kui ellu jääda,” räägib filmis proua Kaufmann. “Anne Franki päevik on tuntud kogu maailmas, ent meie kanname oma päevikuid endas.”

“Võeti kinni tüdrukuid, viidi komandantuuridesse, kus nad anti sõdurite kätte,” rääkis režissöör Gutman. “Seejärel korraldati ülekuulamine: “Mürgitasite kaevud, et nõukogude sõjavägi hukkuks.” Peksti. Sunniti alla kirjutama mingeid pabereid, mis olid täidetud võõras keeles. Nad ei mõistnud midagi ja panid oma allkirjad. Seejärel rivistati nad üles, aeti vagunitesse ja saadeti nõukogude koonduslaagritesse. Ainuüksi Preisimaalt viidi ära 180 000 naist ja last. Nõukogude Liitu jäid nad 1949. aastani.”

Gutmani isa, rindeoperaator Ilja Semjonovitš Gutman palus poega seda filmi mitte teha: “Ma anun sind, ära võta seda ette. Ära tee seda. Sakslased hävitasid 6 miljonit juuti. Sa oled juut ja ei tohi seda teemat puutuda. Sul ei ole õigust. Neid ei tohi pärast seda haletseda.”

“Isa. Me oleme teine põlvkond. Ei saa elada kogu elu vihkamises. Peab õppima andestama.”

“Sa ei olnud sõjas. Sa ei mõista, aga mina ei suuda seda sulle seletada.”

Gutmani õde ei ole vennale andestanud, et ta läks isa tahtele vastu.

Erinevalt süütult vangi mõistetud ajateenijast kõnelevast filmist ei ole sellest linateosest “Quernicat” saanud, sest võitjad ei ole sellisest tõest huvitatud.

Aleksandr Gutman oli hea näide missioonitundega kunstnikust. Ta ei lösutanud endaga rahulolevalt ustavuse eest auhinnaks saadud riiklike stipendiumite otsas, vaid pani kõik oma säästud sellesse filmi, et sõita Saksamaale ja intervjueerida neid naisi. Ta on loonud suurepärase teose mitte endale kiituseks vaid võitlusvahendiks parema inimkonna nimel. Teda ei ole selle eest pärjatud just eriti paljude autasudega. Parimaks tasuks oli talle ausa, kompromissitu tõeotsija kuulsus, mida ei ole võimalik millegagi üles kaaluda.

Rõõm on teada, et mitte kõik kunstnikud meie Euroopas ei müü oma südametunnistust kiirelt kolletuvate aukirjade eest.

Ars longa, vita brevis est!

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.