Lähis-Ida kristlased ja ilmalikud diktaatorid

President Barack Obama ja Saudi kuningas Abdullah 2009. aastal. Foto: Mandel Ngan, AFP/Scanpix

Lähis-Itta demokraatiat viies on Lääs kukutanud või üritanud kukutada sealseid ilmalikke diktaatoreid, kuid jätnud “imekombel” puutumata islamiteokraatiad, mis ei tunnista ei usuvabadust ega naiste õigusi. Ilmalike režiimide kaitset nautinud Lähis-Ida kristlased on jäetud islamistide armule, kirjutab Tamara Chabe alljärgnevas mõtlemapanevas artiklis.

Vabaühenduse “Aid to the Church in Need” raport väidab, et kristlus võib lähema kümne aasta jooksul Lähis-Idast kaduda. See on sünge ja masendav prognoos. Ja kahjuks paistab, et araabia kevad ja Lääne sekkumine Iraagis, Liibüas ja mujal on hoogustanud kristlaste ja teiste vähemuste – nagu näiteks jeziidid – väljaajamist Lähis-Idast.

Saddam Hussein oli diktaator ja tema režiim polnud meeldiv, kuid on fakt, et kristlastel oli tema ajal usuvabadus, naisi ei sunnitud alluma islami rangetele riietuseeskirjadele ja nende õigusi tunnustati. Ja Saddam Husseini režiim kujutas endast ilmalikku diktatuuri.

Sama kehtis Liibüa kohta Muammar Gaddafi ajal. Liibüa oli enne Lääne sekkumist Aafrika kõige rikkam riik. Gaddafi hoidis alal ilmalikku režiimi, naistel ja usulistel vähemustel olid õigused ja kristlastel usuvabadus. Liibüa majandus oli Gaddafi ajal suhteliselt stabiilne, mistõttu tulid paljud mustanahalised aafriklased ümberkaudsetest riikidest Liibüasse tööd otsima, ja Gaddafi soosis taolist immigratsiooni.

Gaddafi oli ka üks vähestest araabia diktaatoritest, kes tegelikult mingil määral jagas naftatulusid rahvaga. Gaddafi ajal oli liibüalastel tasuta elekter, kõik Liibüa noorpaarid said valitsuselt 50 000 dollarit toetust oma esimene korteri ostmiseks ja perekonna loomiseks, ning haridus ja arstiabi olid tasuta.

Bashar al-Assad, nagu ka Hussein ja Gaddafi, juhib ilmalikku režiimi, mis tagab kristlaste ja naiste õigused. Süüria oli enne ülestõusu suhteliselt turvaline riik. Ma mäletan veel seda aega, kui Süüriat reklaamiti Lääne turistidele populaarse sihtkohana just tema turvalisuse pärast ja seetõttu, et riik oli ilmalik.

Seoses niinimetatud terrorismivastase sõja ja Lääne sekkumistega on kõige rabavam asjaolu, et Lähis-Ida valitsuste kõrvaldamisel võeti sihikule ilmalikud diktaatorid ning jäeti puutumata islamiteokraatiad nagu Saudi Araabia.

Viisteist 9/11 rünnakute üheksateistkümnest korraldajast olid pärit Saudi Araabiast, kus ristiusk on ära keelatud ning piibli omamist või kiriku ehitamist käsitatakse kriminaalkuriteona. Naistel pole Saudi Araabias õigusi ja nad on allutatud islami rangetele riietuseeskirjadele, kaasa arvatud kohustus kanda niqāb’i. Ja riigis raiutakse endiselt päid maha ja lüüakse inimesi risti. Sarnasused ISIS-e ja Saudi Araabia vahel on rabavad.
Saudi Araabia on islamiriik, kus valitseb omaenda inimesi rõhuv jõhker režiim. Seal on samuti sündinud salafism ja vahhabism – islami voolud, mida järgivad sellised rühmitused nagu ISIS ja al-Qaeda. Kui rääkida radikaalsest ekstremismist, siis viivad kõik jäljed Saudi Araabiasse, mis on segatud radikaalse islamismi rahastamisse ja levitamisse, sealhulgas salafismi levitavate Euroopa mošeede ehitamise rahastamisse.

Vaatamata hämmastavatele viidetele ja tõenditele saudide kahepalgelisuse kohta ja nende sidemetele pühasõdalaste rühmitustega on nad koos teiste Pärsia lahe riikidega nagu Katar, mis samuti rahastab väidetavalt äärmuslike islamistide rühmitusi, jätkuvalt Lääne liitlased niinimetatud terrorismivastases sõjas.

Nii Gaddafi, Hussein kui Assad võitlesid džihadistide ohu vastu jõhkrate meetoditega, kuid see tagas nende rahvale teatava kaitse sõjaka islamismi nuhtluse vastu. Tänu ilmalikule valitsusele oli sellistel rühmitustel nagu ISIS võimatu riigi üle kontrolli haarata.
Enne võimult tõukamist hoiatas Gaddafi, et mässulised kujutavad endast islamiäärmuslasi ja et toetus taolistele rühmitustele võib viia radikaalse islamismi levimisele kogu Põhja-Aafrikas. Samuti hoiatas Gaddafi, et Vahemerest saab surmameri, sest suur hulk aafriklastest immigrante hakkab seda ületama, et Euroopasse pääseda.

Lähis-Ida ilmalikud režiimid pakkusid kristlastele turvalisust, kuid ilmalike diktaatorite kukutamisega jäeti kristlased ja teised vähemused islamistlike jõudude armule.

Saudi Araabia tahab, et Assad lahkuks võimult, kuid arvestades seda, et Saudi Araabias on kristlus ära keelatud, oleks saudide ja teiste sarnaste Pärsia lahe riikide soovide järgi fundamentaalselt ümber kujundatud Lähis-Ida tõenäoliselt selline koht, kus poleks kristlasi ja teisi vähemusi.

Aleppo peapiiskop on tervitanud Venemaa sekkumist Lähis-Idas Assadi toetuseks ning on ühtlasi palunud, et Briti peaminister David Cameron lõpetaks Süüria mässuliste, keda peapiiskop määratleb kristlaste vaenlastena, toetamise.

Lähis-Ida puhul ei ole olemas lihtsaid vastuseid ja kurjuse palge ees pole häid lahendusi. Kui Assad minema lüüakse ja Süüriast saab nurjunud riik, nii nagu juhtus Liibüaga, siis on tõenäoline, et järgmine põgenikekriis saab alguse Liibanonist, mis tõenäoliselt muutub samuti ebastabiilseks, kui Süüriast on juba saanud nurjunud riik ja džihadistide tegevusväli. Taoline stsenaarium tähendab tõenäoliselt kristlaste põgenemist Liibanonist.

Küsimuse puhul, kas Lääne tüüpi demokraatia saab Lähis-Idas õitseda, hakkab mulle üha rohkem meeldima Peter Hitchensi jt põhjendus, kes väidavad, et just protestantlik kristlus aitas luua demokraatia ja lääne tsivilisatsiooni. Kui aga kõne all on Lähis-Ida, võib Lääne liidrite utopistlik idealism osutuda viljatuks, Lähis-Ida kristlased aga maksavad kõrget hinda Lääne poliitikute valearvestustel põhinevate tegude eest.

Kristlased on Lähis-Idas olnud stabiliseeriv jõud, kui nad aga regioonist minema pühitakse, on see suur kaotus maailmale.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Artikkel avaldati portaalis Conservative Woman ja selle eestikeelne tõlge ilmus esmalt veebiajakirjas Meie Kirik.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!