Liibüa pommitamine – Euroopa immigratsioonikriisi läte

Foto: Bigstockphoto.com

Maailm mäletab veel kaua praegust Euroopa immigratsioonikriisi, mis on negatiivselt mõjutanud loendamatuid inimesi nii siin kui ka peaaegu kõikides teistes riikides. See läheb kindlasti ajalukku suure tragöödiana. Kas seda oleks olnud võimalik ära hoida? Või hoida palju mõistlikumates ja inimlikumates piirides, arutleb kirjanik ja ajaloolane William Blum.

Pärast seda kui Ameerika Ühendriigid ja NATO hakkasid 2011. aasta märtsis valelikel ettekäänetel Liibüat pommitama – tehes seda igapäevaselt enam kui kuus kuud! –, et kukutada Muammar Gaddafi valitsus, ütles Liibüa juht:

“Kuulake mind, NATO rahvas. Te pommitate seina, mis kaitses Euroopat Aafrikast tuleva sisserände ja al-Qaeda terroristide eest. See sein oli Liibüa. Te lõhute selle ära. Te olete idioodid ning te põlete põrgus tuhandete Aafrika immigrantide sisselubamise ja al-Qaeda toetamise eest. See saab nii olema. Ma ei valeta kunagi ja ma ei valeta ka praegu.”

Liibüast lahkujad Tuneesia piiril. Sihtkoht Euroopa? Foto: Scanpix

Pidagem meeles, et Liibüa oli sekulaarne riik nagu ka Iraak ja Süüria – Ameerika hävitas kõik need riigid, samal ajal Saudi Araabiat ja erinevaid al-Qaeda harusid toetades. Need on need samad riigid, mis on Euroopa sisuliselt pagulastega üle ujutanud.

Gaddafil, nagu ka Saddam Husseinil, oli türanlik külg, kuid olulistes küsimustes võis ta olla ka hüveline ning saata korda väga väärtuslikke asju. Näiteks rajas ta Aafrika Liidu ja andis Liibüa rahvale kogu Aafrika kõrgeima elustandardi – neil ei olnud mitte ainult tasuta haridus- ja tervishoiusüsteem, vaid ka kõiksugu muud hüved, millest ülejäänud aafriklased vaid unistada võisid.

Kuid Muammar Gaddafi ei olnud kunagi Washingtoni korralikult kuulekas klient. Lisaks muudele “puudujääkidele” ähvardas ta hakata naftatehingute eest tasuma USA dollarite asemel kullas ning luua ühtse Aafrika valuuta. Lisaks sellele oli ta ka tugev Palestiina toetaja ja Iisraeli vaenlane.

USA välisminister Hillary Clinton oli 2011. aastal peamiseks jõuks, kes aitas USA ja NATO abil muuta Liibüa läbikukkunud riigiks, milleks see on jäänud tänapäevani. Ajalehe The New York Times sõnul oli Hillary Clinton võidelnud Liibüa rünnaku eest, veendes president Obamat selle algatamise kasuks – väljaande sõnul “oli see vaieldamatult tema kõige mõjuvõimsam hetk välisministrina.”

Ameerika avalikkus ja meedia neelasid muidugi neile ette söödetud valeliku narratiivi alla, kuigi neile ei esitatud mingeid tõendeid väidetavalt eesseisvate tapatalgute kohta Benghazis, mida kasutati ettekäändena USA ja NATO sõjaliseks sekkumiseks. Pidagem seda silmas ka teiste riikide (nt Süüria – toim) vastu esitatud süüdistuste puhul.

Liibüa tugev pommitamine USA/NATO poolt tõi samuti kaasa Gaddafi hiiglasliku relvaarsenali laialitassimise kõigisse Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kriisipiirkondadesse. Liibüa on nüüd muutunud terroristide varjupaigaks, alates al-Qaedast kuni ISISeni, samas kui Gaddafi oli üks terroristide tugevamaid vaenlasi.

Eesti Vabariik oli solidaarne NATO sõjalise sekkumises osas Liibüas ning toetas seda rahaliselt. Toonase välisiministri Urmas Paeti sõnul pidas “Eesti õigustatuks ja oluliseks koalitsioonijõudude tegevust Gaddafi režiimi vastu”. Ühtlasi kinnitas ta, et “vajalik on igakülgne koostöö ÜRO, NATO ja Araabia Liigaga.”

Artiklit refereeris Martin Vaher.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!