Lootus on küll kadunud, kuid rahvusriikluse hävitajatele tuleb kõigiti vastu hakata – meie laste ja lastelaste tuleviku nimel tasub võidelda, leiab vabadusvõitleja Tiit Madison.

Ilmselt on minu järgnevalt paberile pandud mõtted suures dissonantsis Eesti iseseisvuse väljakuulutamise 100. aastapäeval, kui kombeks on nomenklatuursetel pidudel korrutada kiidulaule à la “kui hästi meil läheb” ja “meie rahvas pole kunagi nii jõukalt elanud kui praegu”. Terve nn taasiseseisvusaja lahtiste silmadega elanuna ja ühiskonna arengut tähelepanuga jälginuna olen saja protsendiliselt nõus Varro Vooglaiu poolt siinsamas Objektiivis kirjeldatud Eesti ühiskonna analüüsiga (“Noor Ilves kui näide nomenklatuuri…”).

Kuna paraku meie hulgas on väga vähe neid, kes suudavad ühiskonna arengut analüüsida ja sellest kokkuvõtvalt kirjutada, siis peaks nimetatud kirjutis veel mõtlemisvõime säilitanud eestlasi omaette arutlema ja küsimust esitama kutsuma. Et kuidas me oleme nii kurba olukorda jõudnud ning kas on veel jäänud lootust eesti rahvast hääbumisohust päästa. Oma riigist ei ole peale Euroopa Liitu astumist mõtet rääkidagi, sest sellest on järele jäänud vaid hõredavõitu kest. Tundub, ja mitte ainult mulle, et Eesti Vabariigiks nimetatud struktuur on häbitult maksumaksja turjal parasiteeriva, ahne poliitilise ladviku hästi elamise projektiks muutunud. Ning lõhe paralleelühiskonnas nautlevate võimutsejate ja tavakodaniku vahel on peaaegu ületamatuks veninud.

Samas peame leidma vastuse, kes on selles olukorras, kus parasjagu oma ühiskonnaga oleme, ikkagi süüdi on. Sest poliitikas ei juhtu midagi niisama, järelikult on kõik nii planeeritud, kui parafraseerida üht kuulsat USA presidenti.

Suhtun suure skepsisega väitesse, et Eesti on demokraatlik riik. Sest üks väheseid õiguseid, mis meie moodustises, mille 100. aastast juubelit tähistatakse, rahvale jäetud on, on õigus valida omale esindajad parlamenti ja kohalikesse võimuorganeisse. Kui valimistega kaasnev häälte ostmine, vildakas valimisseadus, sellega kaasnev jõhker meedia ajupesu, digihääletamine (mida ükski teine riik turvariskidel ei korralda) kõrvale jätta, siis tuleb kurvalt tunnistada, et praegu meid esindav seltskond on siiski kodanike tahtel Toompeale hääletatud (valivad meie eest parteide tagatoad, kes kandidaadid pingeritta panevad). Esindab seega rahvast ja on samas rahva, s.t valijate, nägu. Paradoksaalne ja samas ka kibe tõsiasi on see, et needsamad valitsused, mille valitsemisel me oleme sinna jõudnud, kus parasjagu oleme, on siiski enam-vähem demokraatlikul moel meie oma rahvuskaaslaste eelistuse tulemusel Toompeale pääsenud.

Võimutsejate moraali täieliku mandumiseni on minu arvates viinud aastaid kestnud valijate ükskõiksus ja rumalus, milleks on meie rahva hukatuslik loomuomadus – vastutustundetus oma juhtide valimisel ja eriti ametis pidamisel.

Kõige hullem on juhtide moraalne roiskumine ja täielik vastutustunde puudumine, mis ongi meie peaprobleemiks. Mis paraku on enamasti meie rahva enda käitumisest tingitud olnud. Võimutsejate moraali täieliku mandumiseni on minu arvates viinud aastaid kestnud valijate ükskõiksus ja rumalus, milleks on meie rahva hukatuslik loomuomadus – vastutustundetus oma juhtide valimisel ja eriti ametis pidamisel.

Mandumise vältimiseks vajavad juhid pidevalt rahvapoolset survet. Kuna enamik valimiskasti juurde minejaist või arvuti taha istujaist ei ole oluliseks pidanud end poliitiliselt harida, et aktiivselt juhtidele survet avaldada, siis see ongi viinud meid olukorrani, mis paratamatult viib rahvuse hääbumiseni. Kui aga ükskõiksusele ja rumalusele lisandub kodanikujulguse puudumine ja paras annus orjameelsust, siis võimegi kurvalt konstateerida, et ajaloo poolt 1991. aastal antud teine võimalus luua riik, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, on oma rumaluses vastutustundetult maha mängitud. Praegust moraalset allakäiku ei saagi muuks nimetada kui rahvuslikuks agooniaks või lausa aeglaseks enesetapuks.

Peale seda, kui Rail Balticu läbisurumise päeval saabus selle vastu Toompeale protesteerima vaid paarsada kodanikujulguse säilitanud eestlast, kadus mul igasugune lootus, et suudame vaid Brüsseli peremeeste poole kiikavaid võimutsejad kuidagigi mõjutada. Demokraatiat tuleb teostada parlamendis, kuid kaitsta tänaval! Sellest ei taheta või juleta aga Eesti ühiskonnas aru saada!

Ei ole midagi head oodata ka 2019. aasta kevadistest parlamendivalimistest, sest suure tõenäosusega võidab need 17 aastat võimul olnud ja Eesti praegusesse moraalsesse ja kõlbelisse kollapsisse viinud Reformierakond. Tundes selle kamba valitsemismaneere võib juba ette kujutada, et Eesti riisutakse lõplikult paljaks ja simongoldbergilikud maneerid saavad taas karistamatu, kaitsepolitsei poolt turvatud rohelise tee Eesti poliitikas.

Olen vanade kamraadide-võitluskaaslastega kohtudes ikka ja jälle püüdnud mõistatada, mis põhjusel on aastaid riiklust ja eestluse elujõudu hävitanud, kodumaiste jõukurite ja välismaiste suurkorporatsioonide-pankade huvide eest seisev Reformierakond eestlaste hulgas jätkuvalt nii populaarne on. Et neid küsitluste järgi lausa iga neljas eestlane jätkuvalt toetab. Ainult aastaid kestnud kartellimeedia ajupesuga ei julgeks seda fenomeni põhjendada. Kuigi jah, vaid Postimehest ja Rahvusringhäälingust oma infot hankivast kodanikust ei julge mingit poliitilist tarkust oodatagi. Nii oleme taasiseseisvusvõitluses aktiivselt osalenud “vanameestega” jõudnud arusaamisele, et eestlaste hulgas ongi tervelt neljandik selliseid mogrimärdilikke tegelasi, kes huvitatud vaid enese heaolust ja rahvuskaaslaste kottimisest, kes on valmis omakasu nimel ligimesele igal ajal hammastega säärde kargama – individualiste, kes ühiskonna või rahvuse huve ega tulevikku mitte millekski ei pea. Just selliste huvide eest seisabki eelnimetatud liberaalne partei, kes valmistub oma uueks tulemiseks.

Tean, et paljud Objektiivi lugejad peavad eesti rahva viimaseks lootuseks EKRE-t. Mitteparteilasena kuulun selle erakonna toetajate hulka minagi. Kuigi soovin südamest edu konservatiividele, ei julge ma elukogenud inimesena mingit lootust neile siiski panna. Sest isiklikult nn Eesti Vabariigis palju ülekohut kogenuna on mul igasugune lootus õiglase ja rahvuse huvide eest seisva riigi tekkimisse täielikult kadunud.

Tean, et õiglase ja inimväärika riigi tekkeks tuleb meie riigitaolises moodustises teha täielik “restart”, milleks kahjuks ühiskonnas ei jätku enam jõudu. Sest tublisti üle saja tuhande läbilöögivõimelisema ja ettevõtlikuma rahvuskaaslase on lootuse kadumisel Eestist võõrsile elama asunud. Mis puutub konservatiivide edusse järgmistel valimistel, siis ei julge nende valimistulemust üle 15 toetusprotsendi küll ennustada. Aastaid kestnud ja täistuuridel jätkuv (isegi juba lasteaedadesse jõudnud) ajupesu on oma töö teinud. Kartelliparteid, süvariik ja peavoolu meedia teevad kõik, et “äärmuslaste”, “populistide” ja “natsidena” sildistatud seltskond ei pääseks Eesti valitsemisel sõna sekka ütlema.

Endise nõukogude poliitvangina pean tunnistama, et olen täielikult loobunud eestikeelsete telekanalite jälgimisest – poliitikute häbitu valetamine ja meeletus koguses meelelahutuse igalt kanalilt pakkumine (juba Vana-Rooma valitsejad teadsid, et pööbel vajab tsirkust!) kippus okserefleksi esile kutsuma ja vaimsele tervisele mõjuma.

Kuna kartelliparteide pakutav propaganda ehk ajupesu kogused on meeletult suurenenud, siis ei saa sellest nähtusest vaikimisega mööda minna. Mõtlemisvõimelise inimesena ei ole ma kunagi end lasknud mõjutada propagandast ega näinud “ajukääbikutele” mõeldud ajupesus endale probleemi. Endise nõukogude poliitvangina pean aga tunnistama, et olen täielikult loobunud eestikeelsete telekanalite jälgimisest – poliitikute häbitu valetamine ja meeletus koguses meelelahutuse igalt kanalilt pakkumine (juba Vana-Rooma valitsejad teadsid, et pööbel vajab tsirkust!) kippus okserefleksi esile kutsuma ja vaimsele tervisele mõjuma. Kuigi mindki on peale üht Kesknädalas avaldatud Islamiriigi ehk ISIS-e organiseerimise teemalist arvamuslugu sildistatud Venemaa käsilaseks ja “puutinlaseks”, julgen siiski tunnistada, et jälgin juba tükk aega Vene telekanaleid. Vaatan huviga seal pakutavaid põnevaid krimiseriaale ja ülihuvitavaid poliitilisi vaidlussaateid, millele ETV poliitikasaated lähedalegi ei küündi.

Juba mõnda aega tegutseb internetiavarustel ideoloogiapolitsei portaal Propastop. Mõnikord jälgin seda ja ikka imestasin, et miks seda Venemaa propaganda tõrjumiseks mõeldud portaali eesti keeles tehakse, kui see väidetavalt meie venekeelsetele “kaasmaalastele” on mõeldud, keda vene propaganda mõjutavat. Peale seda, kui selgus, et ajupesule mõeldud summasid on lausa kolmeteistkordselt (!) suurendatud, sain aru, et tegelikult tuntakse muret põlisrahvuse “mõttepuhtuse” pärast. Sest ajupesust eemale jääjate hulk ilmselt pidevalt suureneb ja need propastopid ongi mõeldud meie “õigesti mõtlema” sundimiseks.

Sel ajal, kui meie Rahvusringhääling on täielikult maha vaikinud Süüria sündmused, sain Vene NTV-d jälgides teada, et seadusliku Süüria valitsuse poolt “ülestõusnute” (loe: USA-meelsete araabia riikide poolt rahastatud ja väljaõpetatud palgasõdurite) purustamiseks appi kutsutud Vene relvajõud on lõpetanud meeletuid vere- ja hirmutegusid sooritanud ISIS-e (mille “kummalise”, Hillary Clintoni ja senaator McCaini osalemisel, organiseerimise Eesti kartellimeedia muidugi maha vaikis) märatsemispeo Süürias. Üks ajupesu vahendeid on teadupoolest selekteeritud informatsiooni pakkumine ühiskonnale, mille näiteks ongi Süüria-teemaline, nädalaid kestnud “kummaline”, lausa kõrvulukustav vaikus Eesti kartellimeedias.

Lääne ühiskondades alanud ja siin meie kultuurimarksistidest sotside pingutustel jõuliselt käiva multikulti ideoloogia pealesurumise püüetele, seksuaalperverssuste propageerimisele, klassikalise inimliku moraali ja rahvuskultuuri hävitamisele, inimlikkuse ning loomuliku eluatmosfääri ja inimsuhete väljajuurimisele on väga raske vastu seista. Sest see nõuab kodanikujulguse (mida meie ühiskonnas nii napib!) olemasolu. Seda enam, et suurele osale meie rahvuskaaslastest ei ole eelpool ülesloetu probleemiks ja sel moel lastakse end konna kombel aeglasel tulel (ülekantud tähenduses) ära keeta, enne kui taibatakse, mis ümberringi toimub. Pealegi toimub taolise inim- ja rahvusevaenuliku ideoloogia propageerimine meie endi (maksumaksja) raha eest, mis annab nina tuule poole hoidjatele märku, et asi on ametlik.

Olles igasuguse lootuse kaotanud, arvan ma siiski, et Eesti rahvusriikluse hävitajaile tuleb kõikide vahenditega vastu hakata. Olgu georgesoroste truu käsilase, pikaajalise euroametniku Kersti Kaljulaidi juhitud seksuaalpervertidest ning multikulti aktivistidest koosneval seltskonnal võimalikult raske hävitada meie traditsioonilist rahvusühiskonda, perekonda ja normaalseid inimsuhteid. Selle eesmärgi ja ühtlasi meie laste ja lastelaste tuleviku nimel tasub võidelda! Ja kui tarvilik, siis ka oma vabadust ohverdades!

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!