Meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks 5. oktoobril 2014. Foto: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix

Eero Laidre kirjutab kooseluseaduse entusiastidele suunatud avalikus kirjas, et käputäie homoseksuaalide mugavusprobleemide pärast ei peaks üldsus loobuma looduse seaduste järgimisest, muutma põhiseadust, hülgama esivanemate traditsiooni ja tarkuse, võtma üle homokeskse ideoloogia ja liikuma enesehävitusliku hedonismi ning hüperindividualismi suunas.

Seisame ristteel, kus õige suunavalik sõltub meie informeeritusest, poliitilisest haritusest, analüüsivõimest, strateegilisest vaistust, austusest esivanemate kogemusliku talupojatarkuse vastu, kõlbelisest korrektsusest, väärikusest ja julgusest kaitsta endi huve.

Eelmise aasta algul võimu haaranud sotsiaaldemokraatlik ideoloogia – mille ees parlamendierakondadest kõige silmatorkavamalt on kapituleerunud Reformierakond – on võtnud saatusliku kursi. Ajal, mil Eesti poliitiline eliit peaks palehigis rakendama kõiki meetmeid hukutavast demograafilisest kriisist väljumiseks, rassib osa võimuladvikust homoseksuaalide kooselu seadusliku tunnustamise nimel ja teeb tragikoomilisi pingutusi, veenmaks rahvast, kui hea on see, kui sündimata jäänud eestlasi asendaksid neegrid ja moslemid. Ja see toimub suurelt osalt päevavalgel, meie silme all. Kuidas on see võimalik? Kas massidega manipuleeriva meedia toimel on eksitatute protsent ületanud kriitilise piiri? Kas kõik võib võtta sama halva pöörde nagu aastal 1940? Kas ka täna oleme valmis hääletult alistuma?

See juhtub siis, kui eesti rahva esindajad parlamendis ja valitsuses oma rahvaga ei arvesta, pistavad rahuliku näoga taskusse rahva poolt neile makstud palga, laristavad läbi kopsakad kuluhüvitised ning vilistavad üldsuse soovidele, ootustele ja lootustele. Kas need, kes on valmis vajutama kooseluseadust jõustavale nupule ei tea, millise Pandora laeka nad avavad? Või on tegu karjeristidega, kes ei hooli oma pere, rahva ja riigi saatusest?

Tean, et mind hakatakse süüdistama teema tarbetus dramatiseerimises. Teeme siis puust ette ja värvime vikerkaarevärviliseks. Oletame, et õnnestub nn kooseluseadus läbi suruda ja see sõnum hakkab mõjutama meie laste/noorte maailmapilti ning väärtushinnanguid. Siis ei jäta omasoohimurad sellist olukorda mingil juhul oma eesmärkide läbiviimispüüdlustes kasutamata. Nad ei jäta lastele sisendamata, et ühiskonna silmis pole sellel mingit vahet, kas sa oled intiimsuhtes vastas- või omasoolisega. Ja homoaktivistidel on õigus seda rõhutada ning kooseluseadust argumendina esitada. Sest homode mugavusprobleeme teenindav nn kooseluseadus on ametlikult seadusandliku kogu poolt vastu võetud ja ellu viidud. Kuidas see mõjutab kujunemisjärgus seksuaalsusega laste eksirännakuid erootikamaailmas, seda võib endale ette kujutada ka piiratud fantaasiaga realist. Meie laste juba praegu hoogustunud homoseksualiseerumisest kirjutas Õhtuleht 23. oktoobril ja see on küll uudis, millest ükski mõtlemisvõimeline, kollektiivse enesetapusündroomita ühiskondlik olend ei tohiks ükskõikselt mööda minna.

Nn kooseluseaduse jõustumisel me võrdsustame ametlikult hetero- ja homoseksuaalsuse, nende mõju, toime ja tagajärgede pinnalt. Aga see on ju kuritegelik vale! Homoseksuaalsus lõpetab liigi säilivuse, heteroseksuaalsus aga annab võimaluse meie perekonna ja rahvuse tuleviku kindlustamiseks ning säilimiseks. Suuremat erinevust annab otsida. Aga homoerisus ei rikasta meid meie kalleima vara – järglaste – poolest, vaid teeb aina vaesemaks. Lisaks tekitab homoseksuaalsus probleeme veel meditsiinilisel, perepoliitilisel, kaitsestrateegilisel jms tasandil.

Ilmselt on nn kooseluseadus eesti rahva ajaloo kõige tarbetum, kuid samas kõige ohtlikum seadus. Mõelgu sellele need, kes kavatsevad taas rahva soovidest üle rullida! Sest see seadus pole välja kasvanud meie elulistest vajadustest ega lähtu isegi ühiskonna õigusliku regulatsiooni nõuetest. Ei saa ju nõuda, et käputäie homoseksuaalide mugavusprobleemide pärast peaks üldsus loobuma looduse seaduste järgimisest, muutma põhiseadust, hülgama meile pühade esivanemate traditsiooni tarkuse, võtma üle homokeskse ideoloogia ja liikuma enesehävitusliku hedonismi ning hüperindividualismi suunas.

Nn kooseluseadus on meile peale surutud võõra võimu poolt. Olen siin tõmmanud paralleeli 1940. aastaga ja pole seda teinud juhuslikult. Sest ajaloo veskid jahvatavad aeglaselt, kuid ausalt ja erapooletult. Pöördudes homokooseluentusiastide poole, küsin ma: kas te pole kõhelnud ja arvestanud võimalusega, et ajaloo erapooletus perspektiivis võite teie mõne aja möödudes saada külge samasuguse võika kuulsuse, kui need, kes käisid 1940. aastal Moskvas ja tõid sealt kaasa kohutava hukatuse meie rahvale? Kas te ei vaevu mõtlema sellele, et juba praegu on eesti rahva lõplikuks hävinguks kõik tingimused loodud ja homotsentrilised poliitikud ei suvatsegi neid tingimusi kõrvaldada? Vastupidi! Lausa lükkavad rege, mis niigi suurel kiirusel allamäge vuhiseb. Kogu nn iseseisvusaja vältel on vaid ühel aastal olnud eestlaste sündimus vaevaliselt positiivne. Kas see, mida ei suutnud punavõimurid 50 aasta vältel, viiakse lõpuni "sallivate" poolt?

Eero Laidre