Einar Eiland tõstab oma kaastöös esile Haapsalu meeleavaldusel sõna võtnud saate "Kodutunne" assistendi, kes kõneles kehval järjel olevatest lastega eesti peredest, kelle aitamiseks riik raha ei leia, erinevalt pagulastest. Meeleavaldusel jäi kõlama küsimus, kas me vajame sellist valitsust, kes lükkab kohalikud inimesed kõrvale?
Kui siiamaani on lauldud Eesti depressiivsetest väikelinnadest, siis pagulasteemaline meeleavaldus Haapsalus näitas eredalt, et siiski leidub küsimusi, mis pärast kahekümneaastast seriaalide vaatamist ja liberalistlikku ajupesu inimestele veel korda lähevad.
Vaatamata jõulueelsele meeleolule ja sellele, et oli pühapäev, kogunes Haapsallu valitsuse praeguse immigratsioonipoliitika vastasele meeleavaldusele üle 200 inimese. Sellist hulka inimesi ei osanud korraldajad ette näha ja tunda oli taasiseseisvumise aegset ärkamise hõngu. Kui eestlasi koheldakse nende enda kodumaal hullemini kui pagulasi, siis see paneb nii mõnegi talupoja hangu haarama. Siin paigas nähti hangudega protesteerivaid Läänemaa talupoegi tänavatele tulemas eelmise sajandi alguses, kuid täna on see jälle reaalsus.
Läänlaste aktiivne osalemine Eesti valitsuse immigratsioonipoliitika vastasel meeleavaldusel on seda imekspandavam, et kohalik meedia Lääne Elu näitel on püüdnud pagulaste teemat ainult positiivse külje pealt näidata, toomata välja muu maailma kogemusi. Kui aga teada, et kohaliku lehe omanik on Andres Ammas ja MTÜ Pagula asutajaks on pikaaegne IRL-i rahastaja Koit Uus, siis on selge, kes praeguse pagulaspropaganda taga seisavad. Imelik on see, et nende isikutega seotud erakonnad nimetavad ennast eestluse tuleviku eest võitlejateks. Sellised seisukohad kõlasid üsna mitmetes sõnavõttudes ja tekitasid inimestes nördimust.
Tähelepanuväärne on see, et meeleavaldus toimus endise pangahoone ja tänase MTÜ Pagula akende all. Pagulaspropagandistid ise muidugi kohal ei olnud.
Sõnavõttudest jäi kõlama, et tänane pagulaspoliitika vastab pigem moodsa orjaäri legaliseerimise eesmärkidele kõikides selle erinevates ilmingutes. Sõna võtsid Mart Helme, Moonika Helme, Georg Kirsberg, Maria Kaljuste ja paljud teised.
Meedejäävaim ja olukorda kõige paremini iseloomustav sõnavõtt oli aga saate "Kodutunne" assistendilt, kelle igapäevane töö on lasterikaste, kuid vaesuses vaevlevate perekondade abistamine, et vähemalt telesaate abil olukorda lahendada. Meie saade "Kodutunne" suudab aastas aidata vaid 30 perekonda. Me peame igapäevaselt aitama lapsi, kelle magamismadrats ei kõlba isegi koerale alla panna; lapsi, kes on tõsises alatoitumises, et mitte öelda näljas; kes peavad elama ruumides, mille olukord ei kannata väljatoomist; kelle emad peavad muretsema selle eest, et nad ära ei külmuks, sest hommikul on toatemperatuur vaid 9 kraadi – majad ei pea sooja. Noore naise jutust jäi mulje, et ta rääkis neid sõnu nuttu ja pisaraid tagasi hoides. See oli lühike, kuid kõnekaim olukorra kirjeldus – kõnekaim, kui mitmete poliitikute seisukohad kokku. Neid perekondi ei ole aga 30 – neid on tuhandeid ja meie suudame tegeleda vaid murdosaga nendest. Kui me nendest probleemidest kohalike omavalitsustega räägime, siis on tavaline reaktsioon see, et probleemi ei eksisteeri. Tavapärane seisukoht on ka see, et olukorra lahendamiseks ei ole raha. Siinjuures on lihtsalt mõnitav kuulata meie kohalike omavalituste juhte, kes märgivad, et üks või teine omavalitsus on pagulaste vastuvõtmiseks valmis, on nõus neid varustama töökoha, elamispinna ja muu esmavajalikuga.
Sõnavõttudest jäi kõlama küsimus, kas me vajame valitsust, kelle prioriteediks on globaalsete korporatsioonide poolt loodud probleemide lahendamine, lükates kõrvale kohalikud inimesed. Ei, kindlasti mitte!
Meeleavaldus jätkus kuuma tee ja pirukate saatel kohalikus Taksi pubis, kus Läänemaa rahvas jätkas meeleolukalt diskuteerimist.
Einar Eiland