Eesti ajakirjandus on kaaperdatud ja muudetud jätkusuutlikku eluhoiakut vaenavaks. Rahvuslik-konservatiivsetel poliitikutel tasuks kaaluda, kas neil sobib anda intervjuud nii madalalaubalise ajakirjanduse kinnimakstud õuelaulikutele, kirjutab Eero Laidre.
Kergemeelse uudishimu mõjul juhtusin kuulama-nägema Postimehe töötaja (ajakirjanikuks keeldun teda nimetamast) Vilja Kiisleri intervjuud Isamaa liidri Helir-Valdor Seederiga. Oli vastik elamus. Selle põhjustaja polnud Seeder, kes esines kannatlikult, korrektselt ja oponendi suhtes lugupidavalt ning kujunes vastasseisu vaieldamatuks võitjaks. Seevastu Vilja Kiisler ei tunnistanud mingeid eetilisuse, au, häbi ega elementaarse suhtlemiskultuuri piire. Ründas Isamaa juhti nagu sada aastat nälginud piraaja. Rikkus pea kõiki ajakirjanikueetika põhireegleid. Kiisler esitas vaid ründavaid küsimusi ja kui taipas, et küsitletav kaitseb oma positsioone edukalt, lõikas vastaja mõtteavalduse poolelt sõnalt läbi. Tegi seda pidevalt. Nagu pahemäärmuslikele misantroopidele iseloomulik, mõõtis ka Vilja Kiisler isamaalast homomeetriga, puhus vikerkaarevärvilist mulli narmendamiseni kulunud homoklišeede tuules. Ega see olnudki intervjuu, vaid pigem küsijapoolsest hüsteeriast põhjustatud palagan. Kahjuks pole Kiisler ainuke.
Kapitalismi restauratsiooni kahekümne kuue aastaga on paljudest meie ajakirjanikest dresseeritud kuulekalt manduvad tindikulid. Nad ründavad poliitikuid, kes püüavad päästa kõike seda, mis võiks veel taastada meie rahvuse elutahet, elujõudu ja elutervet mõttemaailma. Endile aru andmata, et nad ründavad kogu eesti rahvast, püüavad idioodi põikpäisusega hoida meid häbiväärse hävingu kursil. Nii agarat vastutegevust vaadates on raske pääseda kahtlusest, et kogu "meie" kartelliajakirjandus on võõraste uusokupantide teenistuses. Sellist ajakirjandust usaldada ja uskuda oleks suurim julgeolekurisk. Kui ei taha endale kaela tõmmata järjekordset häbi ja masendust "meie ajakirjanike" pärast, tuleks vältida kontakte tagurliku ajupesuvabrikuga, mida rahva petturid ise kutsuvad "kvaliteetajakirjanduseks". Mujal on pahemäärmuslik kseno- ja homotsentrism taganemas aga meil, nagu kolkas kunagi, ajab juuri.
Tuleks ehk kaaluda, kas rahvuslik-konservatiivsetel poliitilistel liidritel sobib anda intervjuud nii madalalaubalise ajakirjanduse kinnimakstud õuelaulikutele. Eesti rahva ajakirjandus on kaaperdatud ja muudetud jätkusuutlikku eluhoiakut vaenavaks. Sestap on rahvusliku paralleelajakirjanduse teke vältimatu. Õnneks on juba midagi ka olemas. Jääb vaid mõtlevad inimesed võõrutada hävingupropagandale pühendunud "kvaliteetajakirjandusest".
Eero Laidre