Kohalikud valimised. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Kohaliku elu üle otsustamise õigus peaks olema üksnes Eesti kodanike privileeg, kirjutab Kenno Põltsam.

Sel sügisel, 15. oktoobril, toimuvad meil kaheksandat korda kohaliku omavalitsuse volikogu valimised. Need saavad olema erilised. Lisaks sellele, et valimisiga on langetatud 16. eluaastale, on kauaoodatud, ent vildakas haldusreform tekitanud juba praegu palju pahandust.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on õigus hääletada Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht asub vastavas vallas või linnas. Eestis elav Euroopa Liitu mittekuuluva riigi kodanik või kodakondsuseta isik saab kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletada, kuid ei saa volikokku kandideerida.

Säärane liberaalne olukord on põhjustanud palju probleeme mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka minu kodulinnas Loksal või Tallinnas. Alates 1996. aastast on Keskerakond saanud pealinna volikogu valimistel kõige suurema häältesaagi ning nagu me teame, on Lasnamägi suurima elanike arvuga linnaosa, kus enamik valijaskonnast on venekeelsed. Samuti on 2747 elanikuga väikeses Loksa linnas 73% Keskerakonna valijaid – tõsi, 2009. aastal oli Loksa linnas rohkem sisse registreeritud elanikke ning Keskerakonna häältesaak siis 93%.

Nõnda on mõlemas Harjumaa linnas end mugavalt sisse seadnud võim, kes ei esinda mitte ainult Eesti kodanike huve, vaid ka halli passi või muu välisriigi dokumenti omavaid elanikke. Tõsi on, et järjest rohkem kohalikke vene inimesi, eriti nooremapoolsed, on omandanud naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse ja võiks ju arvata, et viiekümne aasta pärast pole meil ühtegi kodakondsuseta inimest – ent selline mõtlemine pole mitte ainult naiivne ja vale, vaid ka ohtlik.

Vähe sellest – igal aastal asub Eestisse elama mitu tuhat uut inimest. Enamikul sisserändajatest pole varem Eestiga mitte mingisugust sidet olnud ning kui neil on kohaliku volikogu valimistel hääleõigus, siis valitseb võõrapärane kultuur meie kohalikku elu. Me ei saa ega tohi eristada inimesi vereliini pidi, ent meil kui kohalikul rahval on õigus seada piirid. Meil on õigus määrata, kes saavad kohalikus elus kaasa rääkida ning meil on õigus arvata, et mittekodanikud on intelligentsed inimesed ning mõistavad meid.

On viimane aeg teha ennetustööd ning võtta selles küsimuses eeskuju Lätist, kus valimisõigus, kaasa arvatud õigus osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, on üksnes Läti kodanikel. See motiveerib ka meil mittekodanikke taotlema naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust ning annab neile õiguse kohalikus elus kaasa rääkida.

Ma soovin, et selle küsimise üle algaks tõsine diskussioon, mitte ainult interneti avarustes või külakõrtsides, vaid ka Riigikogu ruumides. Uue rahvusliku ärkamisaja lootuses peab iga eestlane nüüd prioriteedid paika seadma. Nagu Eesti kodakondsus on kallis vara, mille enesele taotlemine ei tohi muutuda mittekodanikule lihtsamaks, nii on ka kohaliku elu üle otsustamise õigus üksnes Eesti kodanike privileeg. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis on punkt, mis kattub minu vaadetega:

"Viime kohalike omavalitsuste valimised ja neil kandideerimise kodanikukeskseks ning kehtestame kandidaatidele eesti keele oskamise nõude. Kohalike omavalitsuste asjaajamis- ja töökeeleks on eesti keel."

Kenno Põltsam