Lugeja kirjutab: mõtisklus iseolemisest

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Me hakkasime oma rahvusriiki lammutama juba eos, enne kui taasiseseisvunud Eesti põlvkond täiskasvanuks jõudis saada. Me tahtsime liikuda kiiresti Euroopa kultuuri- ja majandusruumi, ent oleme nüüd seotud liiduga, mille juht käib Karl Marxile ülistuslaulu laulmas ning mis taotleb kõigile võrdselt viletsust, mõtiskleb Kenno Põltsam.

Sattusin volbripäeva eelõhtul jalutama oma uue koeraga, vaatasin pimeduses lõõmavaid lõkkeid ning nuusutasin meeldivat kevade lõhna. Vahepeal lastest tühjaks jäänud küla, oli taas täitunud noorte naeruga. Ühtäkki avastasin, et olen selles olukorras juba varem olnud – ajal, mil ma olin 13-aastane ning iseseisev Eesti oli kohe astumas Euroopa Liitu.

Erinevalt teistest oma eakaaslastest tunnetasin ma muutuste erinevaid tahke. Ühest küljest kiitsin ma uue ajastu heaks, teadsin oma pimedas teadmatuses, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi ning oleks päris vahva, kui me saame reisida ilma piirikontrollita ja omame sama valuutat, mis hispaanlased. Teisest küljest valdas mind ka pessimistlik tundmus, küsisin oma sõbrannalt, kas 30.04.2004 on see päev, kus raadiost lastakse ainult eestikeelset muusikat – viidates sellele, et Eesti kui päris iseseisva vabariigi aeg saab läbi.

Selleks, et inimene sai 2003. aasta referendumil oma jaatava vastuse anda, pidi ta olema sündinud vähemalt 1985. aastal ning seega alustama kooliteed veel endise Nõukogude Liidu koosseisus. Ma teen sellest vaid ühe järelduse – otsus liituda Euroopa Liiduga on tehtud ENSV põlvkonna poolt. Enne kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigi noor jõudis saada 20-aastaseks, olime loobunud oma valuutast, milleks oli kroon, ning Euroopa Liit oli hakanud liikuma üha jõulisemalt föderaalriigi suunas.

Nõukogude Liit lagunes nõnda kiiresti, et rahvuslikud jõud ei jõudnud reageerida ning võimule tulid edumeelsed liberaalid. Väidetavalt rahvusmeelne Mart Laari valitsus, mida kunagi kritiseeris ka Keskerakond, tundub praegu tagasi vaadates rahvusriigi vaenulik.

Me ei taastanud otsedemokraatia mehhanisme, jäädes selle tõttu autokraatlikuks banaanivabariigiks. Eesti riik on nüüd seadustanud e-valimised, mis on otseselt põhiseadus vastased – mainimata ei saa jätta ka riigikogu valimistel kehtivat valimisringkondade süsteemi, mis on ebademokraatlik, ning VEB-fondi kahtlaseid asjaolusid.

Lennart Meri kiitis heaks vene vägede välja saatmise, kuid sellega seoses lahkusid venelased siit kõigi oma varustusega. Samuti kiitis president Meri heaks seaduseelnõu, mis lubab KOV-valimistel osaleda alaliselt siin elavatel mittekodanikel. Majandus oli viidud äärmuskapitalismi lainele, mis 25 aastat hiljem polegi enam nii kapitalistlik nagu loodeti.

Ühesõnaga – me hakkasime oma rahvusriiki lammutama juba eos, enne kui taasiseseisvunud Eesti põlvkond täiskasvanuks jõudis saada. Me tahtsime liikuda kiiresti Euroopa kultuuri- ja majandusruumi, ent oleme nüüd seotud liiduga, mille juht käib filosoof Karl Marxile ülistuslaulu laulmas ning mis taotleb kõigile võrdselt viletsust.

Kui me tahame end rahvana säilitada ning pidada oma riikliku iseseisvust, siis tuleb meil mõtestada lahti kolm väärtust – jumal, perekond ja omand – ning pidada neid järgmised tuhat aastat rahvusriigi keskmes. Vastasel juhul mäletab ajalugu eestlasi Jaak Joala tuntuks lauldud looga “Ohe öös”, mis oma prohvetlikkuses ennustas ette parvlaev Estonia hukku – jääb keel, aga rahvas on hukkunud, nagu juhtus laevaga, mis enam koduranda ei pöördunud.

Üha enam saab aktuaalsemaks demokraatlike mehhanismide taastamine, koos kohtute reformi ja valimisseaduse muutmisega. Sealt edasi saame rääkida surmakultuuri ähvardavast ohust, mille alla kuulub abort, eutanaasia, kuid olgem nüüd ausad – ka rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Sealt edasi saab rääkida traditsioonilisest perekonnast, ühe mehe ja ühe naise vahelisest abielust ning Eesti kultuurist ja haridusest. Sealt edasi saab rääkida riigikaitsest, piirikontrollist ning Tartu rahulepingust. Lõpetuseks jõuame keskkonna ja majanduseni – IME ehk isemajandav Eesti on see jõud, mis aitab meil avatud maailmaruumis suurriikidega konkureerida.

Eesti ei vaja Putinit ega Merkelit, kelle ambitsioonid taotlevad eestlaste välja vahetamist, vaid Eesti vajab endale ühte rahvuskonservatiivset valitsust, kes meie vabariigi õigetele rööbastele asetaks. Need mehed ning naised töötaksid ööd ja päevad oma rahva hüvanguks – Euroopa Liit muutugu taas selleks, milleks ta loodi – rahvusriikide majandusühendus.

Kenno Põltsam

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!