Lugeja kirjutab: riigikokku peaks saama eksamitulemuste alusel

Milliste ideaalide kandjad ja eestseisjad saavad olema 101 inimest järgmises riigikogu koosseisus? Foto: Grisha Bruev/Bigstockphoto.com

Lihtsa valijana ei taha ma näha mõttetuid valimisloosungeid, tühje lubadusi ja ühesuguseid reklaame. Ma tahan valida inimest, kellel on kogemusi, teadmisi ja oskusi teha seadusi, mis mõjutavad minu elu, kirjutab ettevõtja Olavi Andla lugejakirjas Objektiivile.  

Ma ei oska kedagi valida sest kõik valimsloosungid, programmid ja näod välireklaamidel on ühesugused. Ma ei erista spetsialiste poliitbroileritest ega aatega poliitikuid susserdajatest. Häält antakse vaid isikliku meeldimise või hetkeemotsiooni najal. Aga inimese CV ja oskused? Mina valijana tahaks aga Riigikokku valida just eksperte ja spetsialiste CV põhjal, mitte lihtsalt populaarseid inimesi.

Kas mitte erakondadepõhine poliitika ja parlamentaarne demokraatia pole oma aega ära elanud? Sellest hetkest, kui parlamentaarne demokraatia loodi, on maailm muutunud nii tehnoloogiliselt kui ka sotsiaalselt. Äkki 21. sajandil peakski looma uue ühiskonna mudeli ja Eesti võiks ju olla selle looja? Nii nagu turunduses kasutatakse väikesi turge toote testimiseks, võiks ka uusi ühiskonnamudeleid siin Eestis arendada, võttes aluseks meie digitaalse ühiskonna võimalused, e-riigi kogemused, maa väiksuse ja julged ideed. Võibolla on erakondade aeg läbi?

Me kõik ju kogeme, et erakondadepõhises poliitikas läheb enamus auru vastaste tümitamisele ja kaklemisele mitte valija teenimisele. Koostööd valitsustes on raske teha, sest maailmavaated ei klapi. Juba eos välistatakse omavaheline koostöö. Praeguste erakondade programme ei saa kunagi täiemahuliselt ellu viia, sest ainuvõimu ju keegi ei saa. Milleks siis anda mingeid lubadusi, kui ei saa garanteerida nende 100 % täitmist?

Kõik need valmisloosungid on ju tegelikult pettus ja tühjad lubadused. Huvitav kui palju tööajast erakonnad kulutavad teise erakonna mustamisele või lihtsalt võimuvõitlusele? Olen kindel, et paljude kandidaatide motivatsioon on Riigikogu kõrge palk ja hüved, mitte sisuline töö ja seaduseloome. Libakandidaadid ju ei tee poliitikat ega võta vastu seadusi professionaalsel tasemel. Aga mind kui valijat huvitab just see, et minu riiki juhiks targad inimesed, kes on tõesti oma ala spetsialistid. Riigikogusse oleks vaja just neid inimesi, kes tegeleks sisulise tööga. Öelge, kuidas saab kuulus sportlane, kes kogu oma elu trenni teinud, järsku hakata vastu võtma seadusi sotsiaalkomisjonis või tuntud fimimees rahanduskomisjonis?

Mis siis võiks olla lahendus? Spetsialistide ja ekspertide võim! Ausse tuleks tõsta inimese isiklikud erialased teadmised, oskused ja võimekus. Riigikogu liikmed peaks 100 % olema oma ala spetsialistid, kes valitakse eksamitulemiste põhjal, mitte rahvahääletusel. (Appi, see pole ju demokraatia!) Need inimesed aga hakkaks hääletama oma veendumuste, mitte parteiliini järgi. Eksamid sõeluks välja need õiged inimesed, kes sobivad oma teadmiste ja kogemuste põhjal komisjonitööd tegema. Sissseastumine toimuks samamoodi nagu ülikooligi. Esitatakse avaldused kindlasse komisjoni (teaduskonda) olemasolevatele kohtadele. Eksamikomisjon, kes koosneb akadeemikutest, professoritest, arvamusliidritest ja teistest tarkadest inimestest, valivad välja sobivaima kandidaadi eksamitulemuste pöhjal. Jääks ära suured ja mõttetud reklaamikampaaniad, mille ainuke käegakatsutav tulemus on looduse reostamine äravisatud bänneritega. Kampaaniaraha saaks anda lasteaedadele või haiglatele hoopis.

Riigikogu vastuvõtueksamid koosneks:

  1. IQ test.
  2. Erialaeksam vastavalt komisjonitöö spetsiifikale.
  3. Üldine väärtuste ja hoiakute test, kus testitakse poliitilisi vaateid.
  4. Populaarsuse mõõdik ja kontaktivõrgustik.
  5. Isikuomaduste test.
  6. Tervisetõend ja füüsilised näitajad.
  7. Motivatsioonikiri.
  8. Tõend karistusregistrist.
  9. Keeleoskuste tõendid.
  10. Isiklikud andmed.

Valijana tahaks ma näha pigem kandidaatide isiklikke andmeid kui erakondade tühje lubadusi või pikki ja mõttetuid programme. Ma valin inimest ja tema kompetentsi seadusi teha. Peale selle tahan ka mina olulistes küsimustes kaasa rääkida ning seega võiks panna suured otsuseid rahvahääletusele, mida saaks kiiresti ID-kaardiga samal päeval teha. Eksamitulemuste põhjal valitud Riigikogu liikmed hakkaksid omavahel rohkem koostööd tegema, sest puuduvad erakondadepõhised konfliktid. Otsuste tegemisel lähtutakse analüüsist ja kompetentsist, mitte isiklikust emotsioonist või arvamusest.

Iga uus mõte tekitab kindlasti suurt vastuseisu ning kindlasti leiavad mõned poliitikud selles idees palju nõrkusi või peavad seda lausa lolluseks. Olles testinud seda ideed mõne poliitikuga, ütlevad nad, et kui rahvas ei saa valida, siis see pole demokraatia ning kes on need targad, kes kuuluvad eksamikomisjoni? Loomulikult teevad mõned poliitikud kõik, et seda ideed hävitada, sest see võib panna ohtu nende poliitilise karjääri ja veel hullem – tuua kaasa Riigikogu priske palga kaotuse. Paljud arvamusliidrid hakkavad seda ka kohe maha tegema, sest nad on harjunud vastandumisega. Ka Giordano Bruno viidi tuleriidale, kui ta tuli välja uute ideedega, aga mõni aastasada hiljem on see saanud normaalsuseks.

Kokkuvõttes, mina kui lihtne valija ei taha näha neid mõttetuid valimisloosungeid, tühje lubadusi ja ühesuguseid reklaame. Ma tahan valida inimest, kellel on kogemusi, teadmisi ja oskusi teha seadusi, mis mõjutavad minu elu. Riigikogu liikme valik ei ole impulssost või suvaline valik. Ma saadan esindama inimese, kellesse ma usun. Ma usaldaks eksamitulemusi rohkem kui kandidaadi või erakonna populaarsuse hetkeseisu.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!