Lugeja kirjutab: suu puhtaks ehk jättes IRL-iga hüvasti

Isamaa ja Res Publica Liidu visiooniüritus "Isamaa 2.0". Foto: Scanpix

Aitab sellistest erakondadest, kelle usaldamine on raske ja vaevaline. Aitab erakondadest, kellelt kostub õnnetut ägamist, võimetut uhkust, piiritut põlgust kõige vastu, mis rahvuslik. Rahuliku meele, kuid sirge seljaga tuleb meil vastu minna tulevikule – ühe käega võidelda rahvusriigi vaenuliku poliitika vastu ning teise käega võidelda kõige selle eest, mis on inimlik ja meile omane, kirjutab Kenno Põltsam.

Hiljuti istusin maha ja mõtisklesin selle kallal, et mis sunniks mind Eesti eest sõtta minema. Kas ma ohverdaksin praeguse riigi eest oma tervise, nõnda et ma pikutaksin rõske ilmaga metsas väikese rohumätta taga ning võtaksin vastu mööda jalasääri ihusse tungiva külma laine, samal ajal käsitledes teenistusrelva.

Või peaksin ma juba praegu arvestama sellega, et kord istun ma California päikese all ning meenutan kunagi eksisteerinud Eesti Vabariiki, kirjutades lugusid meie maa kangelastest – ning seda mitte süvariigi kaastöölisena, vaid kui põgenik.

Ma olen sunnitud tunnistama, et lasin ennast meelega petta. Minust ja paljudest teistest on tahetud kampaania käigus patrioote teha, enamasti toimuvad sellised üritused vahetult enne Riigikogu valimisi. Mingi väike seltskond võtab kätte ja kuulutab, et nüüd kohe-kohe on meie poliitika maastikule kerkimas tõeline rahvuslik erakond, kes saab peavoolumeedia poolt palju tähelepanu ning kellede seas on aktiivsed mõningad tuntud näod.

Või tekib meie ühiskonnas soov mängida mõistetega, mõeldes välja termineid nagu “vaba konservatism” või “avatud rahvuslus”. Tegelikult paistab sellisest tegevusest välja valelikkus ning soov olla meele järele Brüsseli võimule. Soov kõigest väest saada tagasi valituks, mõtlemata järele tagajärgedele.

Ja just endale valetamise tagajärjel ei saa me vaid rääkida 17 aasta pikkusest Reformierakonna valitsemisest, vaid ka peale seda jätkunud vasakpöörde kahjulikest, kui mitte inimvaenulikest otsustest või vahel tegemata jäänud otsustest s.h Eesti kui rahvusriigi vastu töötamisest.

Nüüd ma olengi mõelnud, et mida on teinud minu kunagine koduerakond IRL, millega ma liitusin 2012. aastal. Kas mul tasub hakata seda teemat pikemalt lahkama? Minu jaoks on see erakond kõike muud kui aus oma valijate vastu. Neil puudub erakondlik distsipliin, väärikus, moraalitunnetus ning põhimõtete kindlus.

IRL on ehe näide tänapäevasest poliitilisest prostitutsioonist, mil oma enesekeskses tahkunud tundmuses ei mõisteta kõige elementaarsemate, kõige pühamate asjade olemasolu. Mulle näib, et valitsuskoalitsiooni erakonnad irvitavad lausa juba avalikult selle üle, kui mugava partneri nad endale on saanud. Seda kõike on kole ja valus vaadata.

IRL nimevahetuse plaani on võrreldud vammi täis maja üle värvimisega. Ma aga läheksin võrdlustega veel kaugemale. Võrdlen IRL majaga, millel katus roostetab ja kelder hallitab ning mis üritab end nüüd odavalt maha müüa. Sellise teo jääkprodukt on uusmarksistlik Eesti.

Andsin oma erakonnast lahkumissoovi juba 2013. aastal, vahetult enne KOV-valimisi. Samas ei tulnud mulle teadet, et mind oleks erakonnast välja arvatud ning nõnda see ka jäi.

Möödunul kevadel, aastal 2016, kui ma olin otsustanud kandideerida KOV-valimistel, tabas mind uudishimu seoses oma erakondliku kuuluvuse osas  Saades oma küsimusele jaatava vastuse, saatsin ma IRL üldisele meilile konkreetse palve, et mind kustutatakse nende partei kirjast. Rahuldatud palve järel tundsin kergendust ning kerget häbigi, et ma varem ennast sellest moodustisest lahti ei sidunud – ent iseseisva kodanikuna tuleb teada, et kui üks säärane erakond on minetanud oma isamaalised vaated, siis tulebki temast lahti öelda.

Aitab sellistest erakondadest, kelle usaldamine on raske ja vaevaline. Aitab erakondadest, kellelt kostub õnnetut ägamist, võimetu uhkust, piiritut põlgust kõige vastu, mis rahvuslik. Rahuliku meele, kuid sirge seljaga tuleb meil vastu minna tulevikule – ühe käega võidelda rahvusriigi vaenuliku poliitika vastu ning teise käega võidelda kõige selle eest, mis on inimlik ja meile omane.

Kenno Põltsam

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!