Mardist Halloweenini – kaduva orjarahva eelnekroloog

Mustanahaline mees Lauluväljakul käsitööd müümas. Foto: Scanpix

Keegi ei nuta tulevikus meie hääbumist taga. Kas me jõuame enne seda mõista, et puhas, mõjutustest puutumata ehe rahvuskultuur on tohutult suurem väärtus kui me arvatagi oskame, küsib ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.

Multikultuursust ülistavad inimesed ja poliitilised jõud rõhuvad oma propagandas alati dogmale, et erinevad kultuurid rikastavad üksteist. See väide polegi väga vale, kuid üdini vale on selle laiendamine kogu erinevate kultuuride kohtumise protsessile. Üldjuhul toob nende kohtumine kaasa hoopis tohutul hulgal konflikte, seda alates olmetülidest ja lõpetades põhimõtteliste küsimustega, sest mida enam on koos erinevaid inimesi, seda rohkem on koos ka erinevusi, mis ei pruugi kokku sulada, vaid hakkavad pigem põrkuma.

Kui kohtuvad kaks erinevat kultuuri, siis väga vastandlike puhul, nagu näiteks eestlased ja indoneeslased, arvatakse selliseid vastastikku tervet huvi pakkuvaid ja ülevõtmist väärt olevaid momente olevat umbes 20–25%, mida on ilmselgelt vähe, arvestades, et neutraalseid ehk teise kultuuri juures ükskõikseks jätvaid asju on umbes 35–40% ja täiesti vastu hakkavaid kombeid-tavasid on ka ligikaudu 40%. Multikultiaktivistid rõhuvad just sellele esimesele, kõige väiksemale ühisosale, jättes tähelepanuta selle, mis erinevate kultuuride esindajatele vastastikku ei sobi ja mis hakkabki konflikte looma. Omaette probleem on ka see negatiivne osa, mida teisest kultuurist üle võetakse – näiteks Nõukogude armees õppisid eesti poisid (ja teisedki mittevenelased) kõigepealt ära venelaste mahlaka ropendamise.

Kahe kultuuri vastastikuse  rikastumise moment on väga väike, sest sellele hakkavad vastu töötama ka need protsessid, mis asuvad mõlemat kultuuri vaesemaks närima. Eestis on väga levinud ja levitatav president Kaljulaidi arvamus, et eestlaseks võib saada igaüks, ka neeger ja araablane, ning poliitik Valdo Randpere fantaasia lubab lausa näha tuleviku Eesti laulupidu, kus mulgi kuubedes neegrid laulavad puhtas eesti keeles “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…” Selle rumaluse kõige nõrgem koht ongi see, et eeldatakse, nagu tahaks neeger eestlaseks saada. Miks ta peaks seda tahtma, eriti kui eestlust ja eesti keele kasutusala lausa riiklikul tasemel hävitatakse? Pealegi on selsamal mooramaa mehel, kes sageli eestlannaga abiellub, ju olemas oma kultuur ja isegi Eestis elades hakkab ta tahtma, et tema lapsed ka tema isade kombeid õpiksid. Siit hakkab eelnimetatud vaesestumisprotsess pihta.

Ilmselt hakkab iga multikultuurlane väitma, et mis selles halba on, kui laps tunneb nii isa kui ema juuri? Probleem on selles, et keegi ei suuda võrdselt edasi kanda kahte erinevat kultuuri, õppida nii joruba kui mulgi tantse, nii hausa kui setu laule – kui suudabki, siis mitte sügavuti, vaid ainult pealiskaudselt. Üks kultuur hakkab üle olema, paljusid nüansse ei saada mõlemalt poolt võrdselt kätte – siit algabki mõlema kultuuri vaesestumine, sest neid ei viida edasi ehedalt, vaid lahjendatult. Kultuure koos kandes pudenevad mõlema küljest maha pudemed, mida ei peeta väärtuslikuks, kuid mille kadumine muudab tulemuse väärtusetumaks.

Eestis on üks tuntud artist, lõunamaa verd mees, kes on siin kohanenud, eestlannaga abielus, pursib eesti keelt ja tal on toredad lapsed, kes armastavad oma isa väga. Lapsed räägivad puhast eesti keelt, aga kas nad on eesti kultuuri edasikandjad? Neile meeldib ka isa maailm, nad tahavad sellestki osa saada ja isa soovib samuti, et nad teaksid oma juuri. Lapsed soovivad välismaale õppima minna ja kui üks neidudest kohtub inglise noormehega, teine neegriga, siis on koos juba neli kultuuri. Kas eesti osa selles on nii tugev, et edasi kesta ja meie omapära veatult edasi viia? Kardetavasti saab reaalsuses tegemist olema eesti mõjutustega multikultuursusega, mis on tegeliku rahvusliku kultuuri siiski jäädavalt hüljanud.

Kultuuride põimumine, mis näeb välja nii, et vöösse punutakse kokku nii Tarvastu kui Jeemeni Dofari piirkonna muster, ei rikasta kumbagi kultuuri, sest uus vöö pole kummagi piirkonna oma, see on uus subkultuur. Või kujutage ette, kuidas Šoti noormees ja Eesti setu neiu loovad ühise laulu, milles on nii Highlandi mägede kaja kui ka setu leelotamist – aga see pole enam ei šoti ega eesti kultuur, see on uus, šoti-eesti subkultuur, olemuslikult sama võõras, nagu pidgin-english Okeaanias. “Ilus lugu, aga midagi võõrast on sees,” ütleb põlisšotlane ja setu kommenteerib: “No see küll meie leelotamine ei ole!”

Jällegi ütleksid paljud, et mis selles siis halba on, kultuurid ju ei püsigi, vaid arenevad teistega kohtudes? Paraku töötavad kõik sellised juuri kaotavad subkultuurid ühiselt massikultuuri heaks ja idee “erinevus rikastab” vastu – erinevusi jääb vähemaks, toimub ühtlustumine. Üha enam väikerahvaste kultuure hääbub teiste mõjutustest räsituna olematusesse. Olgem ausad, eesti kultuur pole nii tugev, nagu enamik siia sisse murdvaid kultuure, näiteks anglosaksi või islami kultuurid! Tänavu ilmusid ukse taha juba “komm või pomm”-lapsed, kuid mardisante enam polnud… See ongi esimene näide, kuidas anglosaksi maailmakultuur tõrjub välja väikerahvaste oma kultuuri. Võõras on alati huvitavam, eriti noortele ja nii hääbubki meie mardipäev – varsti räägitakse sellest, kui mingi vanasti olnud eestlaste rahvuse kummalisest pühast ning tuleviku lapsed hakkavad internetist uurima, miks need kummalised esivanemad pahupidi pööratud kasukates ringi jooksid.

Paljud rahvad annavad oma kultuuri peaaegu et vabatahtlikult käest, eriti kui suuremat ja tugevamat ei surutagi jõuga peale (nagu Nõukogude Liidu ajal), vaid see imbub vaikselt ise igapäevaellu sisse (nagu praegune Lääne massikultuur). Tagajärg on selline, nagu praegu Valgevenes või Mordvas, kus põlisrahva kultuuri näeb vaid kaugetes metsakülades ja siis tormavad kõik sinna, alates etnograafidest ja oma juurte otsijatest ning lõpetades eksootikat otsivate turistidega. Eesti läheb praegu väga sirget teed pidi sinnapoole, kus üks burkas eestlanna ütleb mustanahalisele eestlasele inglise keeles: “Sõidame nädalavahetusel South-East-Estoniasse, seal pidavat mingid alles jäänud setude mammid veel leelotamist oskama, põnev oleks muistsete inimeste kultuuri näha!”

Edasi olenebki kõik vaid meist eestlastest endist. Kui me oleme ise nõus oma kultuuri lahjendama, vaesestama, lammutama, teistele loovutama, siis laseme käia, nagu üks orjarahvas ikka! Neid pisirahvaid on ju ennegi olematusse kadunud ja kaob veelgi. Uskuge mind, keegi ei nuta tulevikus meie hääbumist taga, peale meie esivanemate rahutute hingede ja etnograafide, kes otsivad pingsalt ühest rahvuskillust kusagile alles jäänud mälestuskilde… Kas me jõuame enne seda mõista, et puhas, mõjutustest puutumata ehe rahvuskultuur on tohutult suurem väärtus kui me arvatagi oskame!

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!