Rääkides Eesti ühiskonnas ära unustatud, ent hädasti ühiskonna tähelepanu vajavatest gruppidest, ei tohiks jääda kristlaskonnal märkamata need tuhanded lapsed, kes igal aastatl tuhandete viisi riigivõimu heakskiidul ja rahalisel toetusel ära tapetakse, märgib Varro Vooglaid oma repliigis.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma tõi oma eilses aastalõpukõnes välja 50 marginaliseeritud ühiskonnagruppi, kes on Eesti riigis jäänud tähelepanuta, kuigi vajaksid seda hädasti. Viilmal on kindlasti õigus, et meie ühiskonnas on palju neid, kelle mure ei lähe võimulolijatele kuigivõrd korda.
Esitatud loetelu on muljetavaldav ja mõtlemapanev, alates laenuvõlglastest kodukaotajate, sundüürnike, vägivalla all kannatavate naiste, alkohoolikute, narkomaanide ja kodututega ning lõpetades tühjadesse kolkaküladesse unustatud eakate, maakoolide õpetajate ja maakoguduste pastorite, kalgistunud südamega ametnike ja kõrgelt kukkunud poliitikutega.
Ent juba Toomkirikus seda loetelu kuulates torkas kõrva mitte niivõrd see, keda loetelus nimetati, vaid pigem see, kes jäid mainimata. Tõsi, Viilma ütles, et tegu pole ammendava loeteluga, ent ometi peaks see ühiskonnagrupp, mis on Eestis vaieldamatult kõige marginaliseeritum, hääletum ja rõhutum, olema niisuguses loetelus kindlasti mainitud ja lausa eraldi esile tõstetud.
Jutt käib sündimata lastest, kellest enam kui neli tuhat langeb igal aastal abordi ohvriks ehk kes tapetakse riigivõimu seaduslikul heakskiidul ja rahalisel toetusel nende põhiseadusega tagatud eluõigusest hoolimata ilma, et pea keegi nende kaitseks poole sõnagagi välja astuks.
Usuühenduste juhid peaks olema esimesed, kes sündimata laste kaitseks avalikult välja astuvad, seda enam, et need inimesed ise pole üldse võimelised oma mure kuuldavaks tegema. Nagu Viilma ütles – "et meil ei kaoks fookus probleemidelt ja ühiskonna valupunktidelt, mis eriliselt vajavad mõjukate sekkumist ühiskonna mõjutute huvides ja nende kaitseks."
Kuivõrd Eestis pole ühtegi moraalset probleemi, mille mastaap oleks abordiprobleemiga isegi võrreldav, siis on kahetsusväärne, et kristlaskond ei pööra sellele juba aastaid pea mingit tähelepanu, aidates sedaviisi kaasa olukorrale, kus sündimata laste massilisest tapmisest ja selle riiklikust rahastamisest on saanud justkui ühiskondliku normaalsuse osa.
Selle taustal väärib meenutamist Eesti Kirikute Nõukogu poolt juba 2001. aastal tehtud pöördumine eesti rahva poole:
"Probleem ei ole ainult üksikisiku eksimustes, vaid ühiskonnas tervikuna aset leidnud moraalses nihkes. Eesti ühiskonna tervenemiseks on vajalik üldisem suhtumise muutumine aborti. Eesti Kirikute Nõukogu kutsub üles rahva võimu esindajaid ja täideviijaid tunnustama ning kaitsma iga inimese loomupärast õigust elule eostumise hetkest alates. Me kutsume arste ja meditsiinitöötajaid toetama inimelu nimelt siis, kui ta kõige enam tähelepanu ja hoolitsust vajab. Me kutsume teadlasi ja kõiki mõtlejaid selgitama ja väljendama tõde inimelu alguse ja sellega seotud vastutuse suhtes. Me kutsume kõiki mehi ja naisi suhtuma aukartuse ja vastutustundega ühekssaamisel edasipäranduva inimelu andi. Meie palve on, et kõik inimesed loobuksid ideoloogiast, mis muudab inimeselt elu võtmise argiselt märkamatuks."
Täna, enam kui 16 aastat hiljem, peaks see see üleskutse olema suunatud ennekõike usuühendustele endile.
Kristlaste moraalseks kohuseks on töötada ühiselt selle nimel, et teadvustada kõigil ühiskonna tasanditel võimalikult laialt kõnealuse probleemi olemasolu ning nõuda riigivõimult sündimata laste elu austamist ja kaitsmist. Minimaalselt tuleks seada eesmärgiks see, et valitsus lõpetaks sündimata laste massilise tapmise rahastamise – mida tehakse haigekassa kaudu, justkui oleks tegu tervishoiuteenusega – ning kasutaks selleks kulutatava raha ja rohkemgi sündimata laste eluõiguse kaitsmiseks.
Kristlaskonnal on vaja antud küsimuses tõsiselt järele mõelda, sest tarvis on läbimõeldud, hästi organiseeritud ja järjepidevat sihipärast tegevust. Usuühenduste juhtidel peaks olema selles küsimuses juhtroll. Ükski ühiskonna valupunktide teemaline avalik sõnavõtt ega kohtumine riigivõimu esindajatega ei tohiks mööduda ilma kõnealusele hiigelprobleemile tähelepanu juhtimata ning austuse taastamine sündimata laste eluõiguse vastu peaks olema usuühenduste ja valitsuse koostöö eelduseks.
Meenutus: Eesti Kirikute Nõukogu kutsub eesti rahvast kaitsma inimelu eostumise hetkest alates