Kolumn: märgist mööda mõttelahingud

Eesti Vabariigi esimene haridusminister ja Tartu Ülikooli kuraator Peeter Põld on suurepärane näide sellest, kuidas teed näidatakse isikliku eeskujuga. Põllu ja tema abikaasa Helmi suures ja terves peres oli 11 last.

Me oleme üle kahekümne aasta elanud mingis reformide hullustuses, tahaks, et vähemalt üks asi, see kõige olulisem, kõige lähem, kõige kallim – perekond – oleks hoitud puutumata poliitikute kergemeelsetest ja inimesi segadusseajavatest reformidest, kirjutab kolumnist Malle Pärn. 

Juba mitmendat aastat võime näha ajakirjanduses kummalisi mõttelahinguid, kus vastaspooled järjekindlalt räägivad teineteisest mööda. Võitlevad peavoolu ideoloogid räägivad sallivusest, inimõigustest, võrdsest kohtlemisest, diskrimineerimise lõpetamisest, õnnelik olemisest, võrreldes üht inimrühma, kes identifitseerib ennast tavalisest erineva seksuaalkäitumise järgi, kunagi Ameerikas diskrimineeritud neegritega, orjadega, vasakukäelistega, punapeadega, allasurutud naistega.

Ehkki tegelikult ei ole meil neid üldse diskrimineeritud, tõrjutud, alla surutud. Neil on kõik samad õigused, mis kõigil teistel. Neid pole oma orientatsiooni pärast töölt lahti lastud, neid pole meedias mõnitatud, nad võivad vabalt ringi liikuda, teha kõivõimalikke äritehinguid ja nii edasi. Nad esinevad eetris, neist kirjutatakse ajalehtedes. Nad saavad auhindu ja medaleid. Neil on avalikud kogunemiskohad, kus keegi neid ei kimbuta.

Aga neil on “õnnest puudu vaid üks samm”, – nad soovivad oma erisusele riiklikku tunnustust, mis oleks võrdväärne traditsioonilise abieluga. Nii lihtne oleks koostada nende omavaheliste liitude jaoks eriline lepinguvorm, aga ei, meie valitsuses on inimesi, kes tahavad minna keerulisemat teed.

Niisiis, meil on ründav pool, nii-öelda sisemine okupatsiooniarmee, eesotsas 40 riigikogulasega (kes seaduse lihthäälteenamusega läbi surusid), armee, kes tahab muuta meie ühiskonnakorraldust. Kes propageerib uuendusi ühiskondlike väärtushinnangute vallas, vana perekonnamudel on nende jaoks kitsas ja oma aja ära elanud, seda oleks vaja laiendada ja uuendada. Need, kellele see vana aga just sellisena armas on, kes ei taha seda laiendada, sõdivad vastu. Imelik ka, kui ei sõdiks.

Meil on kindel perekonnamõiste. Juba väga pikka aega, Keegi ei mäletagi, mis ajast peale. Inimesed tahavad, et miski nende elus oleks kindel, muutumatu, mida võib usaldada. Me oleme üle kahekümne aasta elanud mingis reformide hullustuses, tahaks, et vähemalt üks asi, see kõige olulisem, kõige lähem, kõige kallim – oleks hoitud puutumata poliitikute kergemeelsetest, inimesi segadusseajavatest reformidest. Jätke lapsed rahule, tahaks öelda. Las taimed kasvavad rahulikult, nende mullast sikutamine ei pane neid kiiremini kasvama, ka mitte koheselt vilja kandma.

Kui klassikalist perekonnamõistet oleks nüüd tõesti vaja muuta, laiendada, siis peaks olema võimalik seda põhjendada. Ratsionaalselt, rahulikult. Siiani pole keegi suutnud seda teha. MIKS tuleks võrdsustada samast soost koos elavad inimesed igi-igavese mees-naine-lapsed perekonna mudeliga? Lihtsalt sellepärast, et keegi seda soovib? See on (isekas) SOOV, see ei ole argument. Miks on vaja need, kes ei taha perekonnamõistet laiendada, allutada nendele, kes seda tahavad laiendada? Selleks peab olema mingi mõistlik PÕHJUS!

Mõistlikus inimkoosluses oleks seda tõsiselt (ja ausalt) arutatud. Oleks ühiselt kaalutud poolt ja vastuargumente. Ja ilmselt oleks see seaduseelnõu edasi lükatud. Kuni keegi suudab midagi tõestada.

Rahvas tõmbus kaitsesse. Hakkas ründajale vastu. Paljud haritud inimesed võtsid sõna – nii palju kui meie ideoloogiasõdurid neile sõna andsid. Paljud artiklid levisid alternatiivmeedias, sest päevalehed ujutati üle valdavalt ründajate propagandaga. Ikka räägiti inimõigustest ja sallivusest, perekonna mõiste devalveerimisest rääkisid vaid perekonna kaitsjad.

Viie kuu jooksul avaldati lugematul arvul enam-vähem ühesuguse sisuga sentimentaalseid heietusi sellest, kuidas mõned inimesed ei saa olla õnnelikud, sest nad ei saa abielluda samast soost isikuga. Pange tähele: ükski väljaanne ei avaldanud mitte ühtki meditsiinilist analüüsi, – kui homoseksuaalsus on tõesti sama normaalne kui mehe-naise armastus, siis oleks ju ometi võimalik seda meditsiiniliselt tõestada. Miks seda ei tehta? Järelikult see ei ole niisama normaalne, see on endiselt hälve, ja kätkeb endas paljusid ohtusid, millest ei taheta rääkida.

Esa Saarinen kirjutab oma filosoofiaõpikus (“Symposium”): “Tõestamise koorem on inimühiskondliku elu oluline regulaator. Näiteks arvatakse tavaliselt, et kui tehakse ettepanek mõnda ühiskondlikku institutsiooni muuta, siis lasub tõestamise koorem nendel, kes muutmisettepaneku teevad.”

Nii on see normaalses ühiskonnas.

Meil rääkisid uuenduste pealesurujad inimõigustest, võrdsusest, sallivusest, ühiskonna avatusest, progressist, aga mitte homoseksuaalsusest kui nähtusest, mis oli ju ometi aluseks kogu sellele trallile. Kõik apologeedid libisesid justkui mööda suure mulli pealispinda, mille sisu varjati kiivalt – või ei tuntud isegi huvi selle sisu vastu. Nii tore on olla pealtnäha progressiivne ja empaatiline ja moodne inimene.

Homoseksuaalsuse negatiivsetest külgedest rääkisid ainult need, kes nägid ohtu perekonna mõiste “laienemises”.

Kui kedagi kahtlustatakse mingis kuriteos, siis on prokuröril vaja tema süü tõestada, esitada tõendid, tunnistajad, kui neid on. Meil on rahva enamik avalikult hukka mõistetud, korduvalt, järjekindlalt, ilma mingi kohtuta, ilma tunnistajateta, ilma tõenditeta. Ilma riikliku kaitsjata. Peamiseks relvaks on väljamõeldud termin ja loosung: “Homofoob” tuleb hukka mõista või ümber kasvatada, sest “homofoobia” on haigus, või lausa kuritegu. Kumb õieti, selles ei ole süüdistajad ise ka ühel meelel. Ja mida see sõna õieti tähendab, ka selles ei olda ühel meelel. Segadusele ei saa ehitada ühiskondlikke suhteid. Keeleteaduslikult on see sõna niikuinii absurdne.

Esa Saarinen: “Tõestamise koorem lasub süüdistajal, kes peab näitama, et kahtlustatav on süüdi.”

Ka perekonna kaitsjate sihtasutust süüdistati ilma mingite tõenditeta, aga süüdistatavalt nõuti oma süütuse tõendamist. See on seadusevastane käitumine.

Mina arvan, et demagoogia ja rumalus kuuluvad väga tihedalt kokku. Tark ei arva ju, et teised targad inimesed ei oska demagoogiat ära tunda. Tark leiab alati mõistliku argumendi, tal ei ole vaja demagoogiat. Ainult rumal usub, et teised on sama rumalad kui tema.

Paljud inimesed ütlevad: Mis te sõdite, see ei võta teilt midagi ära. Sellega tunnistavad nad, et neile ei lähe korda, mis ühiskonnas toimub, või ei tea nad, mis toimub. KUI SA EI TEA, SIIS KÜSI SELLELT, KES TEAB. Kui ei saa aru, siis küsi sellelt, kes saab aru. Ja USU teda, sest ta teab, mitte ära hakka vastu, et “mis sa jamad, mina ei tea ja mina ei tunne ja mind küll ei häiri”. Las räägivad need, kes teavad, need, kes tunnevad, need, keda häirib.

Ja siis ütleb keegi, et “mis õigusega sina ütled, et sina tead” ja “ma kardan neid, kes arvavad, et nende käes on tõe monopol” – ütleks vastu, et siis pead küll ennast kõige rohkem kartma. Sest sina arvad ju, et SINU käes on tõe monopol. Kui sa seda ei arvaks, siis sa lubaksid teistel mõelda nii, nagu nad mõtlevad. Ja seda ka välja öelda. PÕHJENDA oma seisukohta, kui sul see on. Ära kanna ette päheõpitud loosungeid.

Ma olen inimene ja mulle on antud mõtlemisvõime, ja ma ei ole seda ära vahetanud euroopa rublade vastu ega lasknud endale siirdada ideoloogiliselt “õigeid” ajurakukesi. On asju, mida iga normaalne inimene TEAB ilma mingi teadusliku tõestuseta, nagu näiteks see, et perekond on mees+naine+lapsed, ja et seksuaalsus on BINAARNE, mitte mingi suvaline sugukihuline KAOS.

Miks arvab see, kes niimoodi ütleb, et TEMA käes on tõe monopol? Mina näiteks ei arva, et minu käes on tõe monopol – “tõe monopol” ei ole kellegi käes, see on tobe väljend, demagoogia. Aga tõe üle arutleda tohib igaüks. Ratsionaalselt.

Veel öeldakse: “ela ise ja lase teistel elada.” See peaks tähendama seda, et lastakse elada KA nendel, kes sellise mentaliteedi VASTU on. Miskipärast kasutatakse meil kõiki abstraktseid “väärtushinnanguid” absoluutselt ÜHEPOOLSELT.

AINULT perekonnakaitsjatelt nõutakse sallivust, teistel elada laskmist, võrdsete võimaluste andmist, avatust, “euroopalikke väärtusi”, empaatiat, kaastunnet, demokraatiat… Ka perekonnavastased võiks juba “suureks kasvada”, nagu keegi siin meile soovitas, ja liivakastist välja tulla, või mähkmetest, ma ei tea.

Ja siis on veel mõned kangesti sallivad, kes vihaselt käsivad prekonnakaitsjatel tegelda mingi muu asjaga. Kus siin on see “ela ja lase elada”? Ja veel: kui inimene näeb, et ühiskonnas on midagi valesti, siis MIKS ta ISE ei lähe selle eest võtlema, miks ta ajab teisi, kes leiavad, et nendele on hetkel olulisem miski muu??

Inimkond jaguneb meesteks ja naisteks. Mees ja naine täiendavad teineteist. ABIELU tähendab, et kumbki annab teisele või toob abiellu midagi niisugust MIDA TEISEL EI OLE. Jälle üks endastmõistetav asi. Oh, taevas, kuidas aetakse kõik asjad sassi. Inimene koosneb mehest ja naisest.

Mul poleks midagi selle vastu, kui keegi perekonna- ja moraalivastane kõik selle ümber lükkaks, tõestaks, et ma eksin. Olen nõus tunnistama oma eksimust. Palju mõnusam oleks ju pärivoolu ujuda. Aga siiani pole keegi seda teinud. Mõtlemisvõimeline inimene ei tohi alistuda rumalusele!

“Perekonna vastaste argumentidest” saab rääkida ainult see, kes ei tea, mida tähendab sõna “argument”. Sealt ei ole tulnud ühtki argumenti, ainult abstraktsed loosungid ja emotsionaalne hüüatus: “appikene, aga nad ju armastavad teineteist!”

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!