Markus Järvi: Brexit näitas, et Eesti poliitiline eliit toimib globalistide asehaldurina

Suurbritannia rahvahääletus paljastas järjekordselt nii Eesti kui Euroopa poliitikute antidemokraatliku, jäiga ja nomenklatuurse palge, tõdeb Markus Järvi Brexitit käsitlevas videokommentaaris.

Brexit rabas meie jaanipäevast poliitilist eliiti nii ootamatult, et kommentaarid – vabandust, esimesed hommikused röhatused –, mis sellele järgnesid, tasakaalutlesid komöödia, halva maitse, demokraatia alahindamise, briti töölisklassi pensionäride kirumise ning inglise rahva kollektiivse ähvardamise udustel piiridel.

Kodumaiste eurooligarhia asehaldurite ja välismaa eurokraatide oietest võib teha järgmisi järeldusi:

a) Demokraatia on fassaad

Eurooligarhial on oma agenda ja rahva arvamuse küsimine sellesse agendasse lihtsalt ei sobitu. Euroopa föderaliseerimine tuleb lõpule viia sõltumata sellest, kas liikmesriikide kodanike enamus seda toetab või mitte. Kui keegi Euroopa ladvikus räägib teile demokraatiast, siis peab ta selle all tõenäoliselt silmas silmas ühte konkreetset avaliku arvamuse manipulatsiooni tehnikat: serveerida rahvale juba valmis heegeldatud plaani selliselt, et rahvas selle ilma suurema nurinata alla neelaks.

Demokraatia pole mitte rahva võim, vaid eliidi võim rahva üle nii, et rahvas peaks eliidi plaane iseenda omadeks, eliidi ideid iseenda ideedeks. Just siin on EL-i bürokraatia aga ebaõnnestunud ja siit ka üleeuroopaline sõim brittide aadressil: hääletati, aga välja tuli wrong aswer. Järeldus: brittide enamus on rumalukesed, kes ei tea, millega nad ikka päriselt hakkama said. 

b) Eesti poliitiline eliit on globalistide asehaldur

Eesti praegusel poliitikal on üks eesmärk: mitte olla Eesti rahva ja riigi huvide kaitsja ja edendaja Euroopa institutsioonide juures, vaid esindada EL-i ja USA huve Eesti rahva ees.

Tegu on globalistide asehalduritega, kellel on ilmselt nii mõnigi soe koht CV tulevaseks täiendiks juba kirjas. Meie eliit korrutab ennast salgavalt Orwelli uuskeele vaimus, et Eesti huvid on täpselt needsamad, mis eurooligarhia huvid.

Vähe sellest! Eesti iseseisvus hoopis kasvab, kui me oma iseseisvuse Euroopa institutsioonidele kaotame. Sõda on rahu, vabadus on orjus, iseseisvus on iseseisvuse loovutamine – teate isegi. Reaktsioonid Brexitile vaid kinnitasid seda kuvandit ja lasid kukkuda nendelgi vähestel maskiräbalatel, mis mõne poliitiku näo külge veel kinnitunud oli.

c) Eurooligarhia ei paindu

Brexitile järgnenud kriisiolukorras tulevad kokku vaid EL-i asutajamaad ja “europerifeeria”, mille hulka kuulume loomulikult ka meie, jäetakse silmagi pilgutamata arutelulaua tagant välja. Otsus toob endaga kaasa isegi Kalle Pallingu ja Marina Kaljuranna kiunatused. On ju kogu aeg räägitud, et me kuulume otsustajate hulka ja et meie olemegi need, kes seda Euroopat teevad.

Tutkit. Me oleme kolmanda liiga mängijad ja kui tegelikke asju hakatakse arutama, siis istume isandate ukse taga, nagu kuulekad majaneegrid kunagi.

Ent see pole veel midagi. Ettepanekud, millega kriisikoosolekult väljutakse kuuluvad omaette klassi ning näitavad, et nomenklatuur pole mitte hetkekski valmis oma positsioone ümber mängima, vaid soovib neid neid pigem karmistada. Saksamaa ja Prantsusmaa tulid välja plaaniga asuda kiiremas korras teostama Euroopa tsentraliseerimise ja föderaliseerimise plaani.

Eurooligarhia keeldub jäärapäiselt aru saamast, et Brexit oli reaktsioon just taolistele tsentraliseerimispürgimustele ja et iga uus Prantsusmaa ja Saksamaa poolt autoritaarselt edendatud föderalisierung on pahmakas värsket süütevedelikku Nexiti, Fixiti, Frexiti ja kõikvõimalike teiste exit’ite lõkesse. Olukord sarnaneb päev päevalt üha rohkem augustiputši aegadele, kui Gorbatšovi perestroikat asus lõpetama Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee.

Lõpuks tasub kõigest hoolimata meeles pidada, et Inglismaa on angloameerka globalismi vundament ja võib arvata, et paljud protsessid ei toimu seal sugugi nii juhuslikult, kui algselt võib arvata. Kas kavatseb London City, globalistide rahanduskeskus, midagi veel hullemat, näiteks järgmist majanduskollapsi, et süüdistada selles Brexitit?

Küsimusi rohkem kui vastuseid ja liigse eufooria asemel tasub pidada pea külmana ja vaadata, kuidas sündmused edasi kulgevad.

Igal juhul, bürokraatlik Leviaatan nimega Euroopa Liit laguneb. Vähemalt selle fakti ning Junckeri üha pikemaks veniva näo üle võib siiralt rõõmu tunda. Kas ja kes suudab aga suudaks Euroopa uuesti üles ehitada suveräänsete ja teineteisest lugu pidavate ja moraalse renessanssi läbinud rahvusriikide liiduna? Sellele küsimusele meil praegu veel vastust ei ole.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.