Markus Järvi: isamaa on meie usk ja maa me jalge all

Millest me räägime, kui tõstame esile patriotismi? Markus Järvi mõtiskleb aastalõpu kommentaaris ühe Prantsuse revolutsiooni vastu üles tõusnud Vendée kindrali sõnade üle: “Meie isamaa on meie külad, altarid, meie esiisade hauad ja kõik see, mida meie isad armastasid enne meid. Meie isamaa on meie usk, maa meie jalge all ja meie kuningas.”

Globalistide ja patriootide vastasseis on lõppeval aastal süvenenud ja see areng süveneb kahtlemata ka tuleval aastal. Euroopa Liidu lagunemine on praeguseks kuhjunud asjaolude valguses paratamatu ning pahempoolsel kildkonnal on viimane aeg hakata ümber orienteeruma. Euroopa Liidu koridoridest kostab üha enam hääli, mis kinnitavad, et euroliidu projekt on omadega läbi. Parafraseerides Ahto Lobjaka surematuid ütelusi, tuleb suud ja taskud raha täis topitud padueurousklikel võtta väga tõsiselt sõnapaari “Harjuge ära.”

Ent millest me räägime, kui tõstame esile patriotismi? Siinkohal tahaksin teile ette lugeda ühe lõigu Prantsuse revolutsiooni vastu üles tõusnud Vendée kindrali kirjast oma sõpradele:

“Meie isamaa on meie külad, altarid, meie esiisade hauad ja kõik see, mida meie isad armastasid enne meid. Meie isamaa on meie usk, maa meie jalge all ja meie kuningas. Aga nende isamaa? Mis see on, kas keegi teist saab aru? Nad tahavad hävitada head tavad, korra ja Traditsiooni. Mis maa see selline on, mis soovib minevikku vaadata ilma ustavuseta, ilma armastuseta? Mis isamaa see on, kus valitseb segadus ja uskmatus?

Tundub, et revolutsionääride jaoks pole isamaa midagi muud kui tühipaljas idee. Meile on see aga maa. Nemad hoiavad seda oma ajus, meie tunnetame oma jalgade all. Nende maailm, mille nad kavatsevad Jumala puudumisele rajada ja mida nad nimetavad uueks, on sama vana kui Saatan. Ja siis ütlevad nad, et meie oleme vana ebausu kütkeis? Nad ajavad naerma. Nende deemonite ees, mis sünnivad sajandist sajandisse, oleme meie noorsugu, mu härrad! Me oleme Jumala ja ustavuse noorsugu!”

Nii kirjutas üks Vendée ülestõusu juhtidest oma kirjas võitluskaaslastele aastal 1793 Prantsuse revolutsiooni kõige verisemate sündmuste keerises.

Pean tunnistama, et mul pole siia mitte midagi lisada. Siin väljendub vaimsus, mida ma tahan ise esindada ja mille eest võideldes ma tahan elada ja surra, hoolimata sellest, kas selle võitluse saatus on samasugune nagu Vendée ülestõusul või on meile Kõigekõrgema poolt määratud võita.

“Kes haarab mõõga, see mõõga läbi ka hukkub.” Need Kristuse sõnad on mulle viimastel aastatel kõlanud mitte ähvarduse, vaid lohutava lubadusena. Need, kes asuvad võitlema revolutsiooni vastu, võivad hukkuda, aga nende hukkumises on suur väärikus ja neid ootab ees Igavik – Jumala lõpmatu armastus ja ilu.

Teie, noored mehed ja naised, kes seda kommentaari vaatate, lugege veelkord tolle Vendée vasturevolutsioonilise kindrali sõnu ja mõtisklege, kelle poolel tahate te oma elupäevad veeta. Kas soovite neid õhtusse saata surmigava Brüsseli bürokraatiamasina teenistuses globalistlikke seadusi, direktiive, näpunäiteid ja muud haiglast jama produtseerides, või soovite kuuluda igavesti noore Traditsiooni, selle tohutu mitmekesisuse ja inimese õiglase vabaduse kaitsjate hulka?

See maailm, mille eest Vendée ülestõusnud võitlesid ja surid, tuleb taas. Ma olen selles täiesti veendunud. Ta tuleb noore ja naervana, rõõmsa ja muretu nooruki kombel, oma mineviku vigadest ja barbaarsustest vabastatuna, värske ja inmnäolisena, tõeliste vabatmeeste ühiskonnana.

Ükskord, tõenäoliselt peale majanduslangust ja laastavat maailmasõda, näeme taas päikest tõusvat suviselt lõhnava kastemärja heinamaa kohal – te teate küll seda tunnet.

Seniks on aga meil käsk rinnet hoida ja igal võimalikul juhul edasi tungida. See käsk tuleb meie südamest ja on sinna pandud Looja poolt. Iota unum, mitte ükski täpp i-pealt ei tohi kaduda elavast Traditsioonist ja loomuseaduse elementaarsetest nõuetest, sest nendele on üles ehitatud kogu inimeseks olemine.

Kui me sellest loobume, oleme kaotanud kõige põhilisema – oma inimlikkuse. Just seda revolutsioon tahabki. Tõelise inimeseks olemise kaitseks oleme valmis välja astuma ka tuleval aastal ja kuni oma lõpuni.

Soovin teile ja teie perekondadele rõõmsat vana aasta lõppu ja jõulist uut aastat!

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.