Markus Järvi: meil on kohus

Revolutsioon taotleb intellektuaalselt hävitatud ja oma tahtes halvatud massi. Ent olemise enda vundamendi vastu ei saa ka revolutsiooniline protsess, mis on määratud hävinema. Kuniks tuleb lahendus, tuleb kaitsta inimeseks olemise aluseid usque ad mortem. Sest see on kohus ja kohust tuleb täita, ütleb Markus Järvi hooaja viimases nädalakommentaaris. 

Sedapuhku on lõppeva hooaja viimase nädalakommentaari aeg. Eelmine kommentaar oli kantud Uku Masingu “Pessimismi põhjenduse” teemadepüstitusest vaadeldes praeguse Eesti allakäiku, mis peaks kõikidele mõtlemis- ja tunnetusvõimega inimeste jaoks kuuluma objektiivsete faktide kategooriasse. Hooaja kommentaarid tahan aga lõpetada noodiga, mis annab lootust.

Meie lootuse aluseks peab olema usk: usk meie rahva edasikestmise võimalikkusesse, ent mitte ainult. Seegi usk peab olema millelegi rajatud. Kõikumatu ja tugev usk võib olla rajatud vaid kõikumatule ja püsivale alusele, milleks on Jumal, Igiolev, see, kes on nii nagu alguses oli, nüüdki on ja jääb, igavesest ajast igavesti. Ainult ühenduses Jumalaga, kes on ennast ilmutanud Sõnas, Logoses ehk Kristuses, võib rahvas püsima jääda.

Igasugune muu vundament on kaduv ja variseb kokku. Oma usu asetamine rahvusele kui sellisele, ilma Jumalata, on samaväärne kui uskuda, et liivale püsti upitatud sammasetele on võimalik hakata katusedetaile paigutama. Panna oma lootus ja usk poliitilistele kehanditele, mis ise on rajatud pudedale alusele, on määratud kaduma. Vaid igavene ei kao, vaid püsiv suudab kanda.

Ent täna tahan rääkida mitte ainult usust ja lootusest. Lootus ja usk võivad olla, kohus peab olema. Kohust tuleb täita.

“Ei saa olla julge see, kes peab valu suurimaks kurjaks, ega mõõdukas see, kellele nauding on suurim hüve,” ütleb Cicero oma teoses “Kohustustest”. Kohuse tunnetuse keskmes paikneb arusaamine hüvede hierarhiast. Suurimad hüvedest on suuremad meist endist. Meie kohus on mitte piirduda sellega, mis on meile vahetult kättesaadav, vaid kasvada endast suuremate ideaalide poole – ringutada ennast päev-päevalt endast ülevama suunas ja selle protsessi käigus ise ülevamaks saada.

Ei ole ilusamat ja lootusrikkamat mõtlemist, kui klassikaline metafüüsika, mille kristlik mõtteruum on omaks võtnud, seda omalt poolt täiustades. Metafüüsilise mõtlemise aluseks on teadmine, et kogu olemise struktuur, kogu olev niivõrd kui ta on, on hea. Kogu olev sellisena püüdleb hüve, ilu, tõe ja üksuse poole.

Inimene oleva olendina on selle sama struktuuri osa. Tema süda ihkab, olgu kuitahes eksinuna, loomuliku liikumise kaudu hea ja ilusa poole. Ajatutest ideaalidest vaatab talle vastu tema enda ajalik ja igavikuline saatus. Usk, lootus ja armastus, tarkus, õiglus, kindlameelsus ja mõõdukus ning veel paljud teised voorused pole inimesele midagi muud, kui tema hinge erinevate osiste seesmiste toimimispõhimõtete lihvimine ja täiuslikkuse poole arendamine.

Noa vooruseks on olla tugev ja terav. Kui nuga ei lõika, siis on ta kasutu. Ta ei täida oma taotlust, ta “on” vähem nuga kui need noad, mis oma eesmärgiga toime tulevad. Kui inimene lihvib oma olemasolemise erinevaid fakulteete ja tahke, ehk areneb visa töö tulemusel erinevates voorustes, siis ta “on” rohkem. Nii nagu olemise enda juurde kuuluvad ilu ja headus – hüve, nagu ma olen seda siin nimetanud – nii saab inimene voorustes arenedes nendest olemise kvaliteetidest ka üha suuremal määral osa.

Oma enda loomuse täiuse kohaselt arenemine ehk iga üksiku inimese rohkem olemine on ühe rahva arenemisele, kasvamisele, püsimisele ja säilimisele täiesti keskse tähtsusega. Ainult vooruslik rahvas suudab püsida, ainult vooruslikule rahvale omandab selline kategooria nagu usu asetamine püsivale alusele veel mingit tähendust. Molluski jaoks, kelle ülimaks hüveks on nautlev hõljumine, ei ole püsiva aluse kategooriat nii kui nii olemas.

Meie tänapäevane kohus kristlaste, kodanike ja inimestena on seista kultuurirevolutsiooni vastu inimeseks olemise kaitsel. Revolutsioon üritab ära hävitada kogu inimeseks olemise baasstruktuuri ja inimesena arenemise ja kasvamise eeldused kui sellised.

Kultuurirevolutsioon toimib hävitades ideaale, mille poole püüelda. Samas lõhub revolutsioon ka inimliku olemise struktuuri, millega üleüldse kuhugi püüelda. Revolutsiooni eesmärgiks on orjastatud inimene, kes ei tea milliste tõeliste ideaalide poole suunduda ja isegi kui teaks, siis ei suudaks ta seda teha, kuna tema võime end liigutada on lõhutud.

Revolutsioon taotleb intellektuaalselt hävitatud ja oma tahtes halvatud massi. Ent olemise enda vundamendi vastu ei saa ka revolutsiooniline protsess, mis on määratud hävinema. Kuniks tuleb lahendus, tuleb neil, kes olukorra tõsidusest aru saavad, kaitsta inimeseks olemise alusvundamenti usque ad mortem. Sest see on kohus ja kohust tuleb täita.

Soovin teile rõõmsat suvepuhkust! Kohtume juba augustis!

Eelmist kommentaari, millele viitan, saab vaadata siin:

Markus Järvi: pessimismi põhjendus

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.