Kuni Kalevipoeg vaatab mokk töllakil briti ärimehe poole, kes tema vaarisade metsa bemmi uuteks kummideks vahetab, pole midagi teha. Nii nagu elab meis läänemeresoome üllas elutunnetus, elavad meis ka rehepaplikud pahed, millest on vaja meie enda sügava hingemaastiku säilimise huvides jagu saada. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Paljusid kõnetas Valdur Mikita artikkel Postimehes, kus kirjanik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor kõneles rahva ja riigi vahelisest mõrast ning meie metsade ja loodusvarade hävitamisest.

Mikita nägemuses on olukord, kus riik on soosinud meie metsade raiumist ja maade müümist, viinud tänaseks läänemeresoome kõige ürgsemate kultuurikihistuse kandja hävinemise ääreni.

"Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist," selgitab Mikita ja nimetab seda hingemaastikuks, kus üks osa meie ürgsest identiteedist on varjul või hoitud. Mikita sõnul riivab metsade mahavõtmine, mitte niivõrd meie õiglus- kui elutunnet.

Selles tõdemuses on peidus midagi väga olulist. Mikita viitab siin läänemeresoome ürgse paganliku animismi juurtele, ent selline suhtumine kõnetab ühtviisi ka kristlasi. Animism on maailmanägemus ja religioon, milles ümbritsevat loodust mõistetakse hingestatu ja elavana. Kristlik teoloogia on aga kahe tuhande vältel õpetanud, et loodus on Jumala loodu ning seda valitsevad Looja poolt sinna asetatud seadused, mis moodustavad ühe osa terviklikust loomuseadusest. Just see on, muuseas, üheskoos antiigi pärandiga põhjuseks, miks kristliku tsivilisatsiooni viljana tekib teadus. Maailm pole kristlikule maailmanägemusele rajanevas teaduses mõistetud mitte metsatukana või hiiena, mida kummardada, vaid maailma vaadeldakse objektiivsete, mõistuslikult haaratavate seaduste ja printsiipide väljendusena.

Ent tõeliselt teadusliku maailmavaate juurde peab käima terviklik tunnetus, inimeseks olemise kogemus, müsteeriumi, ilu, loodu ühtsuse ja orgaanilisuse tajumine.

Just see on läinud kaotsi uusaja kartesiaanlikus ratsionalismis, milles Jumal ja tema loodu asetatakse kõrvale keskendudes oma enda mõistuses avalduvatele printsiipidele. Leiab aset mõistuse lahtilõikamine maailmast ja Jumalast, mille ühe tulemusena tekib uusaegne bürokraatlik riigikorraldus, teise viljana kapitalistlik majandusmudel – teadus sellest, kuidas lihtne bipolaarne inimolend, kes põlgab valu ja ihkab naudingut, saaks kõige rohkem maailmast kasu välja pigistada.

Jällegi, ka kapitalismis pole inimest käsitletud orgaanilise tervikuna, vaid egoistliku kasumi kalkulaatorina. Julgen väita, et Mikita sõitleb just neid uusaja hädasid, mille kandjateks meie kalli Eestimaa pinnal on ühelt poolt rahvast eraldunud riigiaparaat, teiselt poolt kasumiahne kapitalistlik majandusmudel. Aastate jooksul on mõlemast saanud Eesti maa ja rahva suhtes koloniaalvõim, mille märatsemise ja ülbuse vastu on vaja käivitada inimeste vaimne vabadusvõitlus.

Teiselt poolt ulatavad nende hädade keskel teineteisele sõbrakäe Mikita läänemeresoomlase viimane karje ja autentselt traditsionaalne kristlus.

Mikita poolt mainitud hingemaastik on meie ühine kodu, mille lagastamist ja vägistamist on igal elementaarse tunnetusaparaadiga varustatud inimesel valus vaadata. See hingemaastik on ühtlasi Maarjamaa pale, mida selle elanikel pole luba vastutustundetult ja oma suva kohaselt kitkuda, lammutada ja ümber vorpida.

Ei tasu unustada, et austus Looja poolt kingitud andide vastu ja nende hoidmine on üks kõige algsemaid kristlikke väärtusi. Kristlus tuleb appi aga eelkõige seal, kus läänemeresoomlased ise on kõige nõrgemad.

Meie keskkonna säilimiseks ei piisa ainult hingemaastikul ringi tatsamisest ja tammikus ümisemisest. Endas tuleb tahtepingutuse abil välja arendada tõelised voorused: tahe oma kodumaad kaitsta, uhkus meie pärandi üle ja tugevus kiusatuse vastu oma vanemate igipõline mets Ford Sierra vastu vahetada, jõud endas lühinägelikku kasumiahnust välja juurida ja eelistada sellele pärandi hoidmist.

Kuni Kalevipoeg vaatab mokk töllakil briti ärimehe poole, kes tema vaarisade metsa bemmi uuteks kummideks vahetab, pole midagi teha. Nii nagu elab meis läänemeresoome elutunnetus, elavad meis ka rehepaplikud pahed. Need õilmitsevad meie südametes, riigiasutuste koridorides ja rahva mentaalsust "prägistavates" ehk PR-i kaudu vägistavates kampaaniates.

Selle kõige vastu on vaja seesmist vabadusvõitlust pahest. Kumb võidab: kas meie läänemeresoome elutunnetus või meie ahnus ja pahed? Ma ei tea. Küsige seda endalt, head kodanikud, kui te peagi hiirekõrvas metsas sinise taeva poole vaatate. Möödaminnes lausuge ka üks tagasihoidlik palve:

"Hea Looja, anna mulle armu ja õpeta mind paremini hoidma seda, mille Sina mulle oled andnud!"