Markus Järvi: pessimismi põhjendus

Milline näeb välja Eesti lootus? On meil veel üldse seda? Markus Järvi nädalakommentaar. 

Uku Masingult on ilmunud Eesti mõtteloo sarjas kaks postuumset esseede kogumikku: “Pessimismi põhjendus” ja “Meil on lootust”. Mäletan, kui haarav, totaalne ja muserdav oli kosmilise, universaalse ja peaaegu et metafüüsilise pessimismi tunne, kui ma noore mehena neid tekste lugesin.

Sa saad ühtäkki aru, et inimkond vabiseb aastatuhandeid ühe ja sellesama stiihia keeristes. Ikka ja jälle karglevad arvutud massid kõige liha tantsu, mille eesmärgiks on täis kõht, seks ja mõningatele vähestele ka võim, mida kord sadistlikumate, kord pehmemate vahenditega põlistada püütakse. Suur ja rüve fatamorgaana, kus emad igatsevad poegi, kes võimalikult paljude teiste emade poegade kolpi puruks taoksid ning seejärel valitsejana võimalikult paljude teiste emade tütreid ära viljastaks. Tõmblev tolm ja tuhk.

Mäletan, kuidas “ellu astumine” peale kõikehaarava pessimismi tunnetust omandas sootuks teise lähenemise kui uljalt karjääriredelil kalkuleeriva noormehe, José Ortega y Gasseti “enesega rahuloleva noorsandi” jaoks, kelle elu on pidev win-win situatsioon: väike kiirlaenuäri papsi rahadega püsti, kolmanda Eesti AO-kaupluses miinimumpalka teenivale üksikemale veekeetja ja pesupulbri ostuks hullumeelse protsendiga pappi ja seejärel klubisse uut liha krabama. Pole au ega häbi, isamaad ega kuningat, Jumalast rääkimata. On vaid iha ja selle rahuldamise vahendid.

Pessimism väljendub aga monotoonse valuna. Hiiliva kahtlusena tõmbab ta põhja alt kõigelt, mida ühiskond ihaldusväärseks peab. Aparatuuri kudedesse, millega maailma tajutakse ja mille abil seal ringi liigutakse, surub pessimism sisse külma ja vaheda terase.

Pessimism – tõsi küll, eelmainitust erinev – haarab paljusid ka praeguse Eesti kurssi kogedes. Needsamad “enesega rahulolevad noorsandid”, kelle vaimsesse ülesehitusse on pudenenud pehmust ja konformismi, kamaluga selgrootut orjameelsust ja lömitamist, ent kelle tegude primus motor’iks ja lõpp-põhjuseks on alati raudse järjekindlusega ihaldatud omakasu näotu süsteemi mutrina, lihtsalt hävitavad Eesti ära. Nad hävitavad selle rahva ja riigi ära! Suur osa on juba hävitanud, aga nende töö pole veel lõppenud. Nad hävitavad veel. Nad müüvad selle rahva ja riigi lõplikult maha.

Järjekordne nael meie kirstus oli 63 saadiku poolthäälega läbi läinud Rail Balticu leping. Ma ei hakka laskuma Rail Balticu detailidesse. Olen isiklikult teinud 5–6 täispikka raadiosaadet erinevate külalistega, videoreportaaži, kümneid ja kümneid videousutlusi ning mitmeid videokommentaare. Sel teemal on kirjutatud üksnes Objektiivis mitu juhtkirja, arvukalt artikleid jne. Need kõik on leitavad otsingusõna “Rail Baltic” alt. Kui peale nende materjalidega tutvumist jääb ikka veel arusaamatuks, miks me Rail Balticu joonlauatrassi vastu oleme, siis julgen öelda, et viga ei ole meis.

Halvavat pessimismi põhjustab poliitiline reaalsus, kus üleliidulised otsused viiakse koloniaalvõimuks muteerunud riigiaparatuuri poolt täide, maksku, mis maksab. Nad tehakse ära. Ükski argument ei loe. Ükski vastuseis ei oma mingit kaalu.

Teisel pool laiutab üleliiduline aparatuur, näotu monstrum, amööbjas bürokraatlik mass, mis ei räägi, vaid toimib ja mille üksikuid vähem tähtsamaid kohalikke esindajaid saab rahvas lohutuseks endale ise valida.

Sellises olukorras tekib küsimus, kas on üleüldse mõtet enam võidelda. Ma ei esita seda küsimust retoorilises võtmes. See on täiesti reaalne küsimus paljudele kodanikuühiskonna aktivistidele, kaasa arvatud meile. Selle üle tuleb tõsiselt järele mõelda.

Kas Eesti rahval on lootust? Ilmselt arvate, et lõpuks haaran ma kasvõi kirjanduslikel kaalutlustel kuskilt kinni ja toon välja mõne deus ex machina, kuid ma ei tee seda.

Vaatame hetkeks tõele näkku. Eesti rahvas on moraalselt laostunud, meil sisuliselt puudub truu abieluinstitutsiooni mõiste. Perekond ühiskonna alusvundamendina on lagunenud. Meil ei sünni lapsi, need kes tulevikus sünnitama peaksid kuuluvad põlvkondade hulka, keda leidub vähem kui nende vanemaid ning kellel lisaks sellele pole mingit kavatsust ennast tõsisele perekonnaelule pühendada. Eestis lokkab omakasu ja korruptsioon. Eestlane ise on esimene, kes teisele eestlasele üleliidulist regulatsiooni Saksa täpsusega peale surub ja oma kaasmaalast trahvib, kui ta mõnda totakat direktiivi ei peaks täitma.

Maaelu on välja suretatud. Tegeliku majanduse asemel vohab libamajandus ja liigkasuvõtmine. Riigiaparaat ja avalik teenistus on muutunud enam-vähem tööstusharuks. Meie poliitiline ladvik teenib mitte Eesti rahva, vaid välismaiste isandate huve. Enamus tunneb uhkust, et nad kuuluvad ühe mittereligioossema rahva hulka Euroopas. Kristlust mainides kostub mingit põmmpäist kobisemist ning kliinilise psühholoogia vallast tuntud kompulsiivset eitust.

Ei, mingit valget laeva ja valget hobust ei tule. Puhtalt inimlikul tasandil ma tunnistaksin pigem, et lootus on kadunud ja me oleme ise sammumas aktiivselt oma hävingu poole.

Kuid selle teemaga kavatsen jätkata veel järgmise nädala kommentaaris vahetult enne suvepuhkust. Seniks kaunist võidupüha ja head jaanipäeva!

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.