Markus Järvi: religioon kui selline põhjustab terrorismi?

Juba praeguseks on enamjaolt 70 suure moslemikogukonnaga riigi territooriumil tapetud ainuüksi ramadaani raames üle tuhande inimese ja teine tuhatkond lebab haiglas. Probleemiks pole religioon kui selline, probleemiks on islam, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.  

Lugedes mõne nädala tagusest Eesti Päevalehest Andrus Kiviräha kirjutist “Üliolend või inimene?”, olin rabatud. Ma pole juba tükk aega kohanud midagi nii – kuidas seda nüüd viisakalt öelda – tömpi, kui Olev Remsu kolumnid viimase kolme-nelja aasta jooksul mängust välja jätta. Artiklis räägib Andrus Kivirähk unisoonis ülejäänud maailmaga, kui kurb ja kole Manchesteris toimunud terrorirünnak ikka oli. Ent erinevalt paljudest teistest toob Kivirähk välja enda arvates terrorirünnakute põhjuse.

Kas põhjuseks on islamiterrorism, Euroopa multikultuurse eksperimendi täielik läbikukkumine ja Vahemerel õilmitsev inimkaubandus, mida kontrollivad kuritegelikud elemendid Vahemere lõuna- ja põhjarannikul? Kas põhjuseks on Brüsseli eurokraatide ja Lääne-Euroopa liidrite ideoloogiline ogarus ja mõistusepimendus, mis soodustab radikaalsetel islamiäärmuslastest immigrantidel sadade tuhandete kaupa Euroopa südames kanda kinnitada ja maksab nende ülalpidamise kinni oma enda kodanike maksutuludest? Kas probleemiks on islam, millel pole mitte vähimatki lootust integreeruda lääne rasvunud ja dekadentlikku ühiskonda?

Ei. Terrorismi kui sellise põhjuseks toob Kirirähk kaks üldist veendumust: esiteks usu, et eksisteerib Jumal, ning teiseks usu surmajärgsesse ellu. Juhuslikult kuuluvad mainitud veendumused väga jämeda lõikega kirjeldatuna mitmete religioonide tuumikusse. Kivirähk on leidnud terrorismi põhjuse, milleks on religioon kui selline, või vähemasti religioon, mis jagab mainitud uskumuste näol “hädaohtlikku maailmapilti”:

“Säärane hädaohtlik maailmapilt iseloomustab kõiki usu nimel terroritegusid sooritavaid isikuid, muudab nad sallimatuks, kalgiks ning paneb inimlikesse rõõmudesse ja kannatustesse üleolevalt suhtuma. See kehtib nii nende kohta, kes praegu põuepomme valmistavad, kui ka nende kohta, kes sajandite eest teisitimõtlejaid karistasid. Olenemata usutunnistusest ja kummardatava jumaluse nimest.”

Sellise tekstiga kokkupuutel saab ühtäkki selgeks, mis juhtub, kui Eestis levinud kristliku religiooni alane põmmpäisus ja enesekindlalt nõukogude kooli kuuenda klassi ajalooõpiku propagandavalesid korrutav ignorantsus moodustavad sümbioosi tänapäeva sotsialismiga.

Ma ei tsiteeriks siin rahvakirjanikku, kui mõtted mida ta esitab poleks palju laiemalt levinud ja neid ei esindaks ka sellised autorid nagu näiteks Richard Dawkins, kes paari aasta eest väljendas seisukohta, mille kohaselt peaks riik kaitsma lapsi vanemate poolt edastatava religioosse hariduse eest.

Väide, nagu vallandaks terrorismi ja vägivalla religioon kui selline, pole Kiviräha väljamõeldis. Sama vihjavad otseselt või kaudselt paljud sekularismi teoreetikud nagu Diderot, Voltaire, Locke ja Spinoza. Kui viimatimainitute positsiooni võis Euroopat laastanuid ususõdade järel veel kuidagi mõista, siis tänapäeva vulgaarsekularism, mida esindavad Kivirähk ja Dawkins, omandab paratamatult juba humoorikaid noote.

Tundub, nagu käiks islamiterrorismi ees poliitilist korrektsust taotleva sekularisti ajus teatav fataalne klõks, mille tulemusel lülitub mõistus lihtsalt välja. Selle asemel, et näha islamiterrorismi alusena kõige loogilisemat põhjust ehk islamit – ühte konkreetset usundit konkreetsete ettekirjutustega, kuidas uskmatuid kohelda ja mida nendega peale hakata, rääkimata Mohammadi enda eeskujust kasvõi 600–900 juudi tapmise näol ja kogu džihaadi ideoloogiast, mille tulemusel vallutati vägivaldselt ära kogu kristlik Põhja-Aafrika ja tungiti aastasadade jooksul ka Euroopasse – näeb sekularist probleemi religioonis kui sellises.

See on aga sama jabur, kui süüdistada Stalini, Hitleri ja Pol Pothi hirmutegudes riigi ideed, kuna kõik eelmainitud rakendasid oma väärastunud ja revolutsioonilised ideoloogiad praktikasse riigivõimu kaudu. “Tõsi küll, enamik koguduse liikmeid ei soorita iialgi mingeid terroritegusid, vaid elavad rahulike, ontlike kodanikena. Õnneks on neile tähtsam kombetäitmine kui õpetuse sisu, nad ei süüvi sellesse. Tapma hakkavad ainult mõned ehk n-ö radikaliseerunud eksemplarid,” kirjutab Kivirähk. Analoogia korras võiks nüüd öelda, et kuigi enamik riigijuhte ei hakka kunagi massiliselt rahvast koonduslaagritesse toppima või Siberisse saatma, siis on ka Eesti riigi eurobürokraatidest juhid president Kersti Kaljulaid ja peaminister Jüri Ratas potentsiaalselt sama ohtlikud kui Stalin ja Pol Pot – nad on lihtsalt natukene vähem radikaliseerunud ja kõvasti konformistlikumad.

Kui probleem seisneks religioonis, peaksid terroriga tegelema kõikide religioonide esindajad enam vähem võrdselt. Vaatame siis viimaseid suuri rünnakuid Euroopas.

  • Jaanuar 2015, Île-de-France. 20 surnut, nende hulgas suurem osa Charlie Hebdo toimetusest, 22 haavatut. Kes selle rünnaku korraldasid? Kas Prantsusmaa katoliiklased, keda Charlie Hebdo oli korduvalt ja talle omasel rõvedal moel solvanud? Ei, selle taga olid islamistid ja Al-Qaeda.
  • November 2015, Pariis. 137 hukkunut, 368 haavatut. Kes selle rünnaku taga olid? Pariisi budistide kogukond? Ei, islamiusulised terroristid, kes olid seotud ISIS-ega.
  • Märts, 2016, Brüsseli lennujaam ja metroo. 35 surnut, 340 haavatut. Selle terrorirünnaku taga olid Ema Teresa õed? Ei – ISIS ja islamiterroristid.
  • Juuli, 2016, Nizza. 87 hukkunut, 434 haavatut. Kes sõitis veomasinaga rahva sekka, kes tähistas Bastille’i päeva? Katoliiklikud traditsionalistid ja monarhistid, kelle ideaalidele tähendas see päev lõpu algust? Ei. Tuneesia islamist Mohamed Lahouaiej-Bouhlel.
  • Detsember, 2016, Berliini jõuluturg. 12 surnut, 56 haavatut. Veoautoga sõitis turule Luterliku Maailmaliidu kohalik funktionär? Ei. Anis Amri, Tuneesiast pärit islamistlik terrorist.
  • Mai, 2017, Manchester. 23 hukkunut, 119 haavatut. Noorte seas õhkis ennast mõni kristlane, hindu, budist? Ei, Salman Ramadan Abedi, Liibüa juurtega moslem.

Kui tuua siia juurde tõsiasi, et juba praeguseks on enamjaolt 70 suure moslemi kogukonnaga riigi territooriumil tapetud ainuüksi ramadaani raames üle tuhande inimese ja teine tuhatkond lebab haiglas, siis on aeg tunnistada, et probleemiks pole religioon kui selline. Probleemiks on islam.

Lõpuks tasub meenutada, et 20. sajandi kõige elajalikuma ateistliku ideoloogia ehk kommunismi otseste ohvrite arv kõigub konservatiivsete hinnangute kohaselt seal kuskil saja miljoni inimelu kandis. Kommunistid ei tunnistanud aga teatavasti ei Jumalat ega paradiisi. Seega, lõpetatagu jutt mingisugusest geneerilisest religioonist kui vägivalla allikast. On aeg tõsta oma pilk nõukogude kuuenda klassi ajaloraamatu tasemest kõrgemale.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.