Markus Järvi: revolutsioon ja postmodernism

Lääne tsivilisatsiooni parasjagu haarava vastasseisu tuumas asetseb küsimus, kas inimene suudab end leida sellena, kes ta on – kui loodu, kellele on ette antud tema loomus ja selle seaduspärad nagu sooline kuuluvus –, või soovib inimene väärastunud vabaduse kaudu seda antust ja sellele rajanevat ühiskondlikku korda eirata ning luua endast “keegi teine”, kes vastandub oma sügavamale loomusele, arutleb Markus Järvi oma nädalakommentaaris.

Hardo Pajula on oma viimastes arvamusartiklites tänuväärselt ja väga tabavalt esile tõstnud postmodernismi küsimuse. Artiklis “Kommunistide keelerööv” seob Pajula postmodernistliku keele tekkeloo teiste, postmodernismist märgatavalt varasemate revolutsiooniliste liikumistega, nagu marksism ja jakobiinlus. Juba selliste paralleelide tõmbamine on Eesti kultuuriruumis sama haruldane kui tänuväärnegi.

Kohe alguses tuleb aga Pajula artiklit kommenteerides tõdeda, et postmodernism koos kõikide oma ajalooliste eellastega nõuab omakorda paigutamist veel laiemale ja ühtlasi sügavamale pinnale. Pajula tsiteerib Kanada psühhiaatrit Jordan Petersoni, kelle sõnul pole praeguseks vallandunud vastasseis mitte üksnes ideoloogiline, vaid ka filosoofiline.

Vastuseis postmodernismi ja kultuuri aluste kaitsjate vahel “võib-olla isegi sügavam kui filosoofiline – see võib olla koguni metafüüsiline või teoloogiline – kõik sõltub sellest, kui sügavale te vaatate,” tõdeb Peterson. Täpselt nii ka on.

Grupi- ja sooliste identiteetide lõpmatust, tõe relatiivsust ja seekaudu moraalset kõikelubatavust jutlustav postmodernism paigutub koos oma ajalooliste eelvormidega pinnale, milleks on kõige laiemalt võetuna revolutsiooniline vaim.

Brasiilia professor Plinio Corrêa de Oliveira pakub oma peateoses “Revolutsioon ja vasturevolutsioon” välja nägemuse, kuidas revolutsiooniline vaim on kujunenud Lääne tsivilisatsiooni alusvundamenti murendava jõuna viimase 500–600 aasta jooksul.

Dr Plinio Corrêa de Oliveira

Dr Plinio ei pane pearõhku mitte niivõrd ideede ning revolutsiooniliste struktuuride analüüsimisele, kuivõrd sellele, kuidas inimeste meelsuses sünnivad revolutsioonilised tendentsid ehk kalduvused, mis oma tagajärgedes viivad paratamatult välja revolutsiooniliste ideede sünnile ja seejärel juba kultuuri ja ühiskonna laiema ümberkorraldamiseni.

Revolutsioon kui järk-jäguline kaugenemine algselt kristliku tsivilisatsiooni ja hiljem ka kogu selgemõistusliku ühiskonnakorralduse juurest kulmineerub tänapäeval postmodernistlikes rünnakutes inimeseks olemise kõige elementaarsemate tõdede vastu, nagu seda on sooline kuuluvus.

Postmodernistlikud ideed ja neisse sisse kirjutatud vastuolud, millele Pajula andekalt tähelepanu juhib, moodustavad pikaajalise lammutustegevuse viimase astme. Kuigi vastab tõele, et tänapäevasel kujul kuuluvad sotsiaalse õigluse sõdurid pahemleeri, mille alusmüüriks on paljuski Marxi ja Engelsi ajalooline dialektika, kus omavahel heitlevad rõhutud ja rõhujad, tees ja antitees, ei ole revolutsioon rangelt võttes ei parem ega vasakpoolne liikumine.

Revolutsioon pole rangelt võttes ei parem ega vasakpoolne liikumine, vaid asjade enda loomuse ja korra ehk nendes eelnevalt seatud metafüüsilise antuse lammutamine nii inimese hinges kui ka välismaailmas.

Revolutsioon on asjade enda loomuse ja korra ehk nendes eelnevalt seatud metafüüsilise antuse lammutamine nii inimese hinges kui ka välismaailmas. Revolutsioonilist protsessi võib edasi viia nn parempoolsus (tööstusliku revolutsiooni eestvedajate ahne ja teadlik maaelu lammutamine, uuspaganlik natsism) või ka klassikaline vasakpoolsus marksismi-leninismi näol.

Vasak- ja parempoolsus võivad tänapäeva liberaalse demokraatia ja materialistliku turumajanduse keskel moodustada ka toimiva revolutsioonilise sümbioosi, nagu seda on kasvõi suurkorporatsioonides Facebook, Apple ja Twitter teostatav kohustuslik “sallivusõhkkond”. Olgu näitena toodud kasvõi Twitteri otsus mitte lubada enda keskkonnas reklaamida raamatut, mille sisuks on väide, et abielu on mehe ja naise vaheline liit.

Seega, klassikalise vasak-parem-jaotusega ei ole revolutsioonilise vaimu liikumiste juures väga palju peale hakata, kuigi mõningaid revolutsiooni etappe võib see jaotus kirjeldada piisavalt hästi.

Igal juhul on Hardo Pajulal tuline õigus, et “meie jalge all liiguvad võimsad jõud, me elame segaste aegade künnisel (tegelikult juba ammu nende keskel), keset suurt ideoloogilist konflikti”. Õigus on ka Jordan Petersonil, kelle arvates ei taandu vastuseis mitte ainult mõistuslikule, maailmavaatelisele või ideoloogilisele alusele, vaid tõukub suisa metafüüsiliselt – ja ma lisaksin: ontoloogiliselt pinnalt.

Selle vastuseisu tuumas asetseb küsimus, kas inimene suudab end leida sellena, kes ta tegelikult on (loodu, kellele on ette antud tema loomus ja selle seaduspärad, nagu kasvõi sooline kuuluvus), või soovib inimene väärastunud vabaduse kaudu seda antust ja sellele rajanevat ühiskondlikku korda eirata ning luua endast “keegi teine”, kes vastanduks oma sügavamale loomusele ja selle Loojale.

Viimases faasis otsustatakse revolutsiooni ja vasturevolutsiooni saatus iga inimese hinges, tõeline võitlusväli on inimese süda.

Revolutsiooni ja vasturevolutsiooni teemadel jätkan aga juba järgmisel nädalal.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!