Markus Järvi: revolutsioon ja tema lapsed

Revolutsioon kulutab ja sööb meie sisemust, ta teeb meid vähem inimeseks, madaldab, lõhub, banaliseerib ja tömbistab vaimu. Revolutsioon tapab pulbitseva elu, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

“Nagu Saturn, õgib revolutsioon oma lapsi.” Selle mõttetera autoriks peetakse tavaliselt prantsuse ajakirjanikku ja rojalisti Jacques Mallet du Pani, kes viitas sellega essees “Tähelepanekuid Prantsuse revolutsiooni olemuse üle” revolutsioonilise liikumise sisemistele vastuoludele, mis viisid lõpuks muuhulgas selle eesotsas olnud Dantoni, Robespierre’i ja Marat’ tapmiseni.

Mallet du Pani lause kannab aga palju kaugemale, pakkudes suurepärase sissevaate revolutsiooni antropoloogiasse ja metafüüsikasse.

Üks väga levinud eksiarvamus meie ühiskonna allakäigu analüüsimisel näeb ühiskonda ja meie kultuuri eeskätt revolutsioonilise protsessi objektina. Lihtsamalt öeldes, ühiskond kujutab endast sellises nägemuses tuba, mille ukse vahele revolutsioonilised liikumised oma kirsa panevad, sisse murravad ja seal laamendama asuvad, nagu ise heaks arvavad.

Ütleme nii, et selles visioonis on tõe elemente, ent ta on poolik. Tõsi, lääne ühiskonnas leidub hulganisti kultuurilist mälu, elementaarseid moraalipõhimõtteid ja loomuseadust süstemaatiliselt lammutavaid survegruppe. Mitmel pool, kaasa arvatud Eestis, on selliseks survegrupiks kujunenud riikide valitsused ja ametkonnad oma enda rahva suhtes.

Siiski ei avaldu probleemi peamine raskuskese mitte selles, et revolutsioonilised grupid tegutsevad, vaid selles, et nad on edukad ja nende strateegia toimib. See eeldab inimeste vastuvõtlikkust revolutsioonilisele vaimsusele, seesmist valmisolekut omandada moraali ja loomuseaduse vastased käitumisharjumused, ideed ja hoiakud.

Mis on revolutsioon? Kõige üldisemalt on see asjade loomuses avalduva ja kristlikus tsivilisatsioonis ilmneva korra lammutamine. Kui asjad on seatud oma loomuse järgi nii nagu nad peavad olema, siis avaldub neis püha Augustinust laenates tranquillitas ordinis, korra rahu.

Toon näite. See on prantsuse kuningate kabel Sainte-Chapelle Pariisis. Vaadakem hetkeks meditatiivse pilguga meie silme ees paiknevat interjööri ja tunnetagem, milline pidi olema nende inimeste vaim, kes sellise ehitise oma seesmise hoiaku välise vormina esile kutsusid. Milline rahu, väärikus, kord, meditatiivsus, lõpmatult peen ilutunnetus ja elegantsus, mis suunab oma pilgu taevasse ja ringutab end haarama tükikese igaviku järgi valades selle seejärel ajalisse vormi!

Nüüd vaadakem aga Le Corbusier’ ehitisi ja küsigem, milline on vaim, mis need on ellu kutsunud. Siinpoolsuse jumalatu türannia, hall betoon, geomeetriline ühekülgsus, jumalatu maailma lamedus, igaviku hingamisest ilma jäetud ja surnuks lämbuva vaimu banaalsus. Lasnamägi. Inimtehas, sotsialistlik jäledus, kõige inimliku, elegantse, hingava, sooja ja elava antitees. Sama hall, ilmetu ja surnud nagu Konstantin Ustinovitš Tšernenko oma kirstus. Trotski – vaesuse jääv rõup, kui parafraseerida Ilmar Laabanit.

Revolutsioon leiab esimeses järgus aset inimeste vaimus, tendentsides ja kalduvustes, mis pürgivad meelelisuse ja uhkuse poole. Esimesele ja kõige olulisemale revolutsioonile asjade korra vastu on tähelepanu pööranud juba eelkristlikud filosoofid nagu Platon ja Aristoteles: kui mõistus ei kontrolli enam madalaid tunge ja naudinguiha, lõhutakse ära inimese loomuomane struktuur, mis on meile eriomane ja teeb meist inimesed. Tranquillitas ordinis ehk korra rahu on hinges kadunud.

Inimhing hakkab kalduma enda ja ülejäänud ühiskonna vastu. Kõik see ei toimu hetkeliselt, vaid võtab aega sajandeid, ent selle protsessi tulemuseks on alati ideede muutus, millele järgneb juba käitumismudelite ja kultuuri enda sisu muutus.

Sainte-Chapelle`i ja Corbusie’d lahutab pea 800 aastat. Arvan, et tundlikumad meist peaks nüüd aru saama, millised on Mallet du Pani kuulsa maksiimi sügavad antropoloogilised järelmid. Revolutsioon, ehk esmajärgus meie enda hinge ümberpööramine ja segadusele allutamine, hävitab meid. Revolutsioon kulutab ja sööb meie sisemust, ta teeb meid vähem inimeseks, madaldab, lõhub, banaliseerib ja tömbistab vaimu. Revolutsioon tapab pulbitseva elu.

Nagu Saturn, ehk kreeka keeles Kronos, õgib revolutsioon oma lapsi. Kronos, muuseas, tähistab ka matemaatilist aega. Sündmused lääne kultuuri allakäigu ajaloos kisendavad oma tumma karjet nagu arvud revolutsiooni kronograafil. Kord revolutsiooni teele astununa hävineb ühiskond sellisena nagu me seda tunneme – vältimatult.

Olen aga veendunud, et peale seda tuleb kõik taas. Leiab aset Suur Tagasitulek, mil lääne kristlik tsivilisatsioon tõuseb taas tuhast ja üks Kirik, üks usk ja Kristus-Kuningas valitseb taas tsivilisatsiooni üles ehitavate inimeste südameid.

Kreeka keeles tähistab seda mõiste kairos (καιρός), soodne hetk, mil kronos (χρόνος) seisatub, ootamatu lootus läbistab taeva nagu välk ja kõik muutub. Me ei tea, kas meie enda silmad seda näevad, ent seda teame kindlalt, et meie kutsumuseks on takistada revolutsioonilist protsessi kõikide oma jõududega ja anda tunnistust Tõe, Ilu ja Hüve taastulemisest keset käesoleva maailmaajastu pilkast pimedust.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!