Markus Järvi: tõejärgsusest

Kohe, kui peavoolu ajuloputusvahendid enam hästi ei mõiganud ja keegi hakkas süstemaatiliselt läbi hammustama seal levitatavaid pooltõdesid või otseseid valesid, sai endistest nihilistidest ning tõe-eitajatest nagu võluväel valuliku pilguga taeva poole seiravad hamletlikud figuurid, kes sosistasid omaette: aga kus siis ikka tõde on? Markus Järvi nädalakommentaar.

Postimehe arvamusliidrite lõunal arutati tõejärgsuse teemal. Üks sõnavõtjatest oli Tartu Ülikooli religiooniloolane ja filoloog Marju Lepajõe, kes polnud sugugi veendunud, et tõejärgsuse mõiste on üldse kasutamiskõlblik. Võiksin lisada, et pole kindel, kas tõejärgsuse mõiste ise üldse asjade tegelikule seisule ehk tõele vastab.

Mida tõejärgsusega silmas peetakse? Tõejärgsus on olnud ohtras kasutuses peavoolumeedias peale seda, kui meediakanalid said Trumpi ja Brexitiga haledalt kolki. Mõlemale eelnes mitmeid kuid kestev katkematu meediahaamerdus, milles väideti, et Brexitit ei tule ja Trump presidendiks ei saa. Kummagi stsenaariumi teostumist takistab väga madal tõenäosus ning üleüldse hääletavad Brexiti poolt vaid pooletoobised pensionärid ja Trumpi poolt vaid piibliga pähe lajatavad ja relvi paugutavad matsid kuskil orjanduslikus lõunas või keskläänes.

Niisiis, peavool sai pasunasse – ja mitte vähe. Natukene lakuti haavu ja niutsuti nurgas, kuni Washington Post tuli lagedale seletusega: süüdi on alternatiivmeedia. Süüdi milles? Süüdi selles, et reaalsus ei kujunenud masside teadvuses selliseks, nagu meie seda üritasime vormida. Te ikka saite aru, kui mitu kuud me oleme haamerdanud Trumpi ja Brexiti vastu?! Ja mis on tulemus? Trump ja Brexit.

Aga alternatiiv ei mahhineerinud seda üksi. Alternatiivi kaelas on tuhat pattu. Alustame esimesest: nad ajavad venelaste juttu. Teiseks: nad levitavad venelaste poolt välja mõeldud fakte.

– Oodake, kas see, et mööda ülikooli kampust jõlguvad ringi vägivaldsete lumehelbekeste jõugud, kes nõuavad tungivas toonis armastust ja sallivust, või muidu… kas see on venelaste poolt välja mõeldud fakt?  

– Jah. See on venelaste välja mõeldud fakt. Nad on tegelikult toredad ja viisakad noored, kes kaitsevad liberaalse demokraatia alusväärtusi.

– Aga miks nad niimoodi karjuvad, ropendavad ja rõvetsevad ?

– Vot selle pärast ropendavad, et armastavad, ja karjuvad, kuna kaitsevad liberaalset demokraatiat.

– Aga see, et homoabielu peale surutakse, on ka venelaste fakt?

– Ei, vaata, selle asjaga on selline peen värk, et esiteks ei suruta midagi peale, vaid lihtsalt edendatakse vähemuste õigusi ja teiseks need, kes vähemuste õigusi tunnustada ei taha, ajavad puhta venelase juttu.

– Aga miks mina ei saa siis Brexitit toetada, kas siin ei ole siis nagu demokraatia või nii?

– On küll demokraatia, aga sa toetad antidemokraatlikku asja ja tänu sellele oled harimatu nats, mats ja venelane.

– Aga miks te mind ei salli, kui te kogu aeg sallimisest vatrate?

– Vot sellepärast ei salli, et sina oled sallimatu ja sallimatuid ei tohi sallida!

Ühesõnaga, peavoolule sobis postmodernistlik jura, mida on vähemalt alates eelmise sajandi kuuekümnendatest aetud söögi alla ja söögi peale new age’i gurudest ülikooli humanitaarteaduskondade professoriteni, tänavakohvikutest teledebattideni – teate küll, tõde ei ole olemas ja igal ühel on oma tõde – täpselt nii kaua, kuni keegi ei ohustanud peavoolu enda poolt pakutavat maailmapilti.

Niikaua, kui meediamanipulatsioon toimis laitmatult ja peavool suutis vormida rahuldaval tasemel masside teadvust, oli tõejärgsus igati hea asi. Või veel täpsemalt – niikaua, kui tõejärgsus teenis inimestes kinnitunud moraalsete ja tsivilisatsiooniliste tõdede lõhkumise ja lammutamise eesmärki, oli kõik OK, nagu vanarahvas ütles.

Kohe, kui peavoolu ajuloputusvahendid aga enam ei mõiganud ja keegi hakkas süstemaatiliselt läbi hammustama seal levitatavaid pooltõdesid või otseseid valesid, sai endistest nihilistidest ning tõe-eitajatest nagu võluväel valuliku pilguga taeva poole seiravad pilaatuslik-hamletlikud figuurid, kes sosistasid omaette: aga kus siis on ikka tõde? Kas tõde ei olegi enam oluline?

Päris hea küsimus, härrased. Võttis mitmed-setmed aastakümned aega, et selleni jõuda, või kuidas? Aga parem hilja kui mitte kunagi.

Pole olemas tõejärgsust, ei enne ega nüüd. On olemas vaid tõe eitamine või selle jaatamine. On olemas laused, mis on lihtsates faktiküsimustes kas tõesed või väärad ehk teiste sõnadega räägivad asjadest nii, nagu nad on ka reaalses maailmas või ei tee seda.

Suures plaanis on aga vaid Tõde ise. See on olev nii nagu ta on – Jumal ja tema loodud maailm oma terviklikkuses. Ükski meist pole selle lätte omanik, veel vähem võib ta selle üle monopoli omada. Ta võib paikneda Tõele vaid lähemal või kaugemal, hõlmata seda rohkem või vähem, ent kunagi mitte täielikult. Tõde võib avastada lõpmatult ja see teeb temast igavesti uue. 

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 3 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.