Seal, kus tõde Jumalast ja inimesest on risti löödud, Jumal vaikib. Ei ole midagi jubedamat, kui seista vaikiva Jumala ees, tõdeb Markus Järvi Suure Reede nädalakommentaaris.
Suurel Reedel vaatab inimkond ühe piitsutatud surmamõistetu peale ja küsib Rooma asevalitseja Pilatuse sõnadega: "Mis on tõde?" Selle surmamõistetu puhul on aga asjad teistmoodi. Tema kõikidest surmamõistetutest kogu maailma ajaloos on see, kelle kohta mitte ainult ei käi tõde, vaid kes ise on tõde.
"Ma vannutan sind elava Jumala ees, et sa meile ütleksid, kas sina oled Messias, Jumala Poeg," nõuab aga ülempreester Kristuselt, saamata aru, et ta ise seisab Elava Jumala ees. Me näeme mitmel korral, kuidas Kristus vaikib oma süüdistajate ees.
Maailmas, kus tõde Jumalast ja inimesest on risti löödud, seal Jumal vaikib. Ei ole midagi jubedamat kui seista vaikiva Jumala ees. See toob mulle alati meelde Nietzsche, kes paradoksaalsel kombel räägib Jumala äraolemise tagajärgedest.
Kui me oleme sundinud Jumala vaikima, siis oleme me end oma olemise alglättest, ehk ainsast võimalikust Sõnast ära lõiganud. Igavikust on ta öelnud vaid ühe ainsa sõna. Selleks on Kristus-Logos. Kui meie end tsivilisatsioonina temast ära lõikame, siis on tulemuseks viimane inimene.
"Vaadake! Ma näitan teile viimset inimest. Mis on armastus? Mis on loomine? Mis on igatsus? Mis on täht? – nii küsib viimne inimene ja pilgutab silmi… Ei saada enam ei rikkaks ega vaeseks: mõlemad on liiga vaevarikkad. Kes tahab veel valitseda? Kes veel sõnakuulelik olla? Mõlemad on liiga vaevarikkad… Oma lõbuke päeva jaoks ja oma lõbuke öö jaoks: aga austatakse tervist… "Me oleme leiutanud õnne," ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi." Nii kirjutab Nietzsche.
Jumalale on virutatud vastu vahtimist ja ta on pandud vaikima. Tema vaigistajateks pole isegi enam ülempreestri teenrid, vaid väikesed hingega bürokraadid-sekulaarid, kellel on tuhat kribu-krabu ajada: küll homoõigust, küll soolist palgalõhet, sekka teedekorrastust ja euroraha, alkoaktsiisi ja suhkrumaksu.
Üleinimese kuulutajad, Jumala vaikimisele rajatud maailma prohvetid! Te tahtsite sangarit, saite aga euroametniku. Tahtsite valitsejat, saite lõunalauast kõnepulti vaaruva Jean-Claude Drunkeri. Ihkasite Don Giovannit, meest, kes magataks tuhandeid naisi ja naeraks jumalikule karistusele näkku? Saite aga kõige labasema perverdi – lodeva, ülekaalulise, keskmise pervo, kes hoorab tülpinud näoga ringi, õhtuti korgib aga õlle lahti ja vahib internetist pornot. Te tahtsite tantsivat Dionysost. Ennäe, siin on teie tantsiv Dionysos.
Kus on üleinimene, suur päikesetõus ja keskpäev? Seda ei tule. On vaid hämarus ja tolm. Jumal vaikib, nagu oleks ta surnud, ja tema vaikimise ajal sahkerdab viimane inimene, kes nuusib oma tudiseva ninaga asjalikkust teeseldes, nagu rott varemetes, peale lääne kultuuri TUUMA-plahvatust.
Aga üleinimene on alles tulekul! Ei ole. Oma olemise lättest eemaldudes tapsime me iseenda. Jumalat vaikima sundides, oleme ise tummaks jäänud. Meil puudub Sõna-Logos, see, kes oli alguses Jumala juures ja kes oli Jumal. Üleinimene on surnud. Me ise lõime ta risti ja koos temaga oma ülluse ja õilsuse lätte.
Ungari režissöör Béla Tarr räägib oma suurepärases filmis "Torino hobune" loo kutsarist ja kuulsast hobusest, mille löömise nägemine ajas väidetavalt Nietzsche lõpliku hullumiseni.
Kutsar ajab hobuse koju, ümberringi on vaid tuul, tolm. Maailm pudeneb tükkideks. Film vaatleb kuue päeva vältel kutsari ja tema tütre elu. Mõttetu argirutiin keset murenevat maailma. Monotoonsuse katkestab külaline, kes tuleb kutsarilt ploomiviina ostma ja kelles me tunneme ära Nietzsche enda.
Ent keset maailma lõppu räägib ta teistsuguseid sõnu. Tema jutt on katkendlik ja prohvetlik, ta tunnistab, et on eksinud. Sest kõik on varemeis. Kõik on allakäinud. Kõik see, mis toimub, on inimese enese kohtumõistmine iseenese üle. Kuid kõiges on ka Jumala käsi mängus. Kõik, mida puudutakse, saab madaldatud ja nad puudutavad kõike. Viimse inimese käed ulatuvad kõikjale.
Viienda päeva pealelõunal kustub väljas viimane valgus. Torm on vaibunud, asemele on tulnud surmvaikus. On kuues päev, laupäev.
Sellega lõppeb kõik. Midagi muud pole enam öelda.
Seitsmenda päeva varahommikul sündivat ei kirjelda adekvaatselt mitte ükski kujund. Seda võib hõlmata vaid usk ja tõeks elatud elu – naasmine lätte juurde, oleva juure taasleidmine.