Mart Helme: Pärnu tänavakivid tunnevad mind

Mart ja Monika Helme. Foto: Urmas Saard

“Võtsime kolmekesi nõuks linnas ringi liikuda, et mäletada ja märgata kiiresti muutuvas ajas Pärnut läbi lihtsate tähelepanekute.” Jalutuskäigul mööda Pärnut koos Mart ja Monika Helmega käis ajakirjanik Urmas Saard.

Ka Mart ise tunneb oma sünnilinna iga tänavat, maja ja isegi määratult palju aknaid, mis seotud selle paiga inimestega. Ta võib igal järgmisel sammul seisma jääda ja jutustada mõne mälestuskillu Pärnust. Tema kõrval jalutab Monika, kellel on samuti huvitav kuulda oma abikaasa ja poliitiku mälestusi nooruspõlve linnast, mis pürgib maailma saja suurima linna nimistusse, vähemalt pindalalt.

Võtsime kolmekesi nõuks linnas ringi liikuda, et mäletada ja märgata kiiresti muutuvas ajas Pärnut läbi lihtsate tähelepanekute. Mart on üks mitmest nn Suur-Pärnu linnapea kandidaatidest ja olnuks ootuspärane kuulda temalt tuleviku kavatsusi, aga sedakorda osutus tema eelistuseks rahulik mõtisklev liikumine tänavatel, mis pole teda unustanud. Praegu veel on 32,2 km² senist Pärnut ühtse tervikuna haaratav, aga peatselt võib tulevase Suur-Pärnu 859 ruutkilomeetril laotuva linna tunnetamine tema vajaduste ja arenduste käsitlemisel üsna hoomamatuks kujuneda. Või osutub taolise suurlinna haldamine siiski palju lihtsamaks kui asjatundmatusest võiks arvata? Jätan selle küsimuse küsimata ja läheme linna keskraamatukogu juurest vallile.

“Seal oli kunagi merekooli õppebaas,” mäletab Mart. Vaatame vallikraavi teisel serval asuvat Sadama 4 ärimaja. Nagu oli tol ajal vallikraaviga piirnev kallasrada kõrvalistele isikutele suletud, nii on see vaatamata linnavalitsuse vastuseisule nüüdki. “Suvel sõitsime vallikraavil klassivenna Mati ja tema vendadele kuuluva paadiga. Talvel sai valli külgedelt alla suusatatud.” Vallikääru amfiteatri kujulises kontsertpaigas esines Mart ansambliga Viiking viimati 1968. aastal. Justnagu tolle pundi mälestuseks on Sadama tänava ääres tegutsev hotell saanud nimeks Viiking, mille reklaamkiri paistab hästi üle vallikraavi taguse aasa vallil jalutajatele kätte. Monikat huvitab aasal toimuv taimelaat, aga otsustame sedakorda istikutega siiski mitte tegeleda.

Rohkem huvitab mullu novembris avatud Olev Siinmaa mälestusmärk, mis püstitati Pärnu linnaarhitekti kunagise kodumaja lähedale, Vallikääru nõlvale, tema 135. sünniaastapäevaks. Mart ja Monika istuvad viivuks kuulsa arhitekti kõrvale, kus Siinmaad on kujutatud umbes 40-aastasena. “Meie ei kavatse ainult Olev Siinmaa arhitektuuri pärandit meenutada. Kahtlemata on tema looming olnud Eesti arhitektuuri ajaloos epohhiline, aga me kavatseme ka ise jätkata väärt arhitektuuriga, mitte laiatarbe arhitektuuriga,” ütleb Mart, kelle sõnu kiidab ka Monika heaks.

Tallinna väravate juures meenub aastakümnete tagune aeg, kui linna reoveed suunati vallikraavi. Nüüd on reostus saanud kaugeks minevikuks: kraav puhastatud ja korrastatud, purskkaev tekitab meeldivat vaadet.

Mart on juba mitu korda korranud soovi minna Munamäe parki. Praeguse elamusspordi väljaku kohal oli kunagi jalgpalli mängimiseks sobiv plats, kus Mardile meeldis sageli triblamas käija.

Sammume laugjat nõlvapidi trepist üles Mercuriuse bastioni kohale, kuhu Pärnu  kindlustuste vööndi likvideerimise käigus kuhjati läinud sajandi alguses vangide tööga kõrgem küngas. Rahvas ristis selle Munamäeks. Künka otsa rajati ümmargune plats, millelt avanes vaade merele. Vahetult enne esimest ilmasõda ehitati mäe tippu kohvik. Kuna Pärnu raad betooni ja terase jaoks raha ei eraldanud, saadi ehituseks vajalikud 2500 rubla kokku sponsorite ja eraisikute annetuse tulemusena. Viimase ilmasõja järel langes kohvik korduvalt rüüstajate küüsi ja 1962. aastal omapärase arhitektuuriga hoone lammutati. Mart mäletab hästi seda valget kahekorruselist ümara kujuga hoonet.

Kohviku kohale kaevatud süvendisse aeti püsti raudtorudest koosnev kimp, mis pidi pioneeride lõkkeasemel tuld otse üles suunama. Kas tolleaegsed pioneerid seal ka tuld tegid, ei tea. Küll on viimastel aastatel kaitseliitlased teinud seal jüriöö tuld.

Lõkkeaseme põhjas kükitades meenub, et EKRE Pärnu valimisplatvormilt jagatakse tuld kuraditosinal korral: sellest ühel juhul puhastavat, innustavat, koostöö, hoolimise ja patriotismi tuld, kolmel korral rohelist tuld ja viiel korral antakse ka hävitavat tuld. Erakonna valimisloosung “Anname tuld!” peidab kahes sõnas muljetavaldavalt suure valiku valdava osa ühiskonna liikmete üldtunnustatud hoiakuid ja öelduga läbivalt positiivset sõnumit pole võimalik kaksipidi mõtestada.

“Taastame Munamäel ajaloolise kohviku,” katkestab Mart minu mõtte. Sammume Ringi tänava poolsele küljele. Muidugi ei näe enam ammugi Munamäe tipust Pärnu lahte, sest linn on mereni hoonestatud ja kõrghaljastusega kaunistatud. Aga Mart näitab käega Vahtra tänava nurgal olevale räämas majale. “See oli komandatuur. Nägin, kuidas tänava ääres võeti autolt inimsuuruseid pampe maha ja veeti majja sisse. Vanemad poisid ütlesid, et need on tapetud metsavennad,” ütleb Mart ja kehitab õlgu, kui küsin, kas poisid teadsid seda kindlalt.

Mööda Vahtra tänavat Esplanaadi ületades ütleb Mart, et varem kasvas siin palju rohkem pihlakaid. “Seal on aed, aga maja enam pole ja pole ka lapsepõlvesõber Viktorit, kellega selles majas koos mängisime.”

Möödume Ranna pargi serva ehitatud kaheksakorruselisest hoonest, mis valmis kunagise sanatoorium Rahu juurdeehitusena. “Selline koloss rikkus siinset arhitektuurilist kooslust,” sõnab Mart pettunult.

Pärna tänaval jutustab Mart kuidas akadeemik Richard Villems oli poisse kutsunud olümpial võistlema. “Jooksime siin siis elu eest olümpia võidu nimel ühest tänava otsast teise.”

Pöördume Sääse tänavale. Mart vaatab oma lapsepõlve maja. Hekk on ikka sama ja meenutab kõrge heki lõikamist ja lapsepõlve koerustükke.

NLKP rajoonikomitee viiekorruselise hoone kohal asus kunagi Lydia Koidula nimelise Pärnu II keskkooli aed, mida käis nii Mart kui mina suvel rohimas. Nüüd asub majas Uue Kunsti muuseum ja kui imet ei sünni, siis tuleb Mark Soosaarel pinnad uuele omanikule vabastada.

Nikolai tänavale jõudes tutvustab Mart terrassiitkrohviga uhket hoonet, kus omal ajal asus Pärnu laste muusikakool. “Mulle ei meeldinud Gunnar Aarma juures küüslaugu lõhn. Ma ei tahtnud käija tema juures klaverit mängimas.” Aga sealsamas lähedal asub maja, kus kunagi oli laste raamatukogu ja selle verandas kogunes ansambel Viiking, et harjutada pillimängu. Sinna läks Mart meelsasti kitarri mängima, aga klaverit ei tahtnud õppida.

30. augustil avati pidulikult remonditud Vanalinna põhikool, mis asub samuti Nikolai tänaval. Tõelist Pärnu pärlit asuti projekteerima ja ehitama 1901. aastal ning valmis juba järgmisel aastal. August Reinbergi kavandatud hoonesse asus esmalt Pärnu Tütarlaste Gümnaasium. Lisaks sisulistele muudatustele on kool kandnud aegade kestel mitmeid erinevaid nimetusi ja olnud ka L. Koidula nimeline Pärnu II Keskkool. Koidula koolis omandaski Mart üldhariduse ja mõtleb veel praegugi väga sooja tundega oma õpetajatele. Jõululaupäev oli sügaval nõukogude okupatsiooni ajal kooli aupäev ja siis mindi ühtses rivis tõrvikute valgel Eesti esimese naisluuletaja monumendi juurde, et nõnda tähistada tema sünniaastapäeva. Tulel on muistsetest aegadest alates olnud eestlaste seas lisaks praktilisele otstarbele ka kindel sümboolne tähendus. Mart on kandnud uhkusega tõrvikut nii Koidula koolis kui ka hilisematel tähenduslikel sündmustel.

Meie enam kui tunni pikkune teekond lõpeb hotell Pärnu ees. Mart soovib peatuda ilmetu hoone juures asuva väikese mälestusmärgi ees, mis maketina kujutab 1911. aastal avatud Endla teatrihoonet. Mart puudutab pronksist rõdu ja ütleb, et on sellel rõdul poisikese põlves palju kordi teadlikult seisnud. “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele loeti esmakordselt ette Endla teatri rõdult 1918. aasta 23. veebruari õhtul. Ma teadsin seda juba siis ja see oli minu jaoks väga tähtis.” Taganevad Saksa väed süütasid kauni arhitektuuriga hoone põlema ja pealetunginud uute okupantide käsilased hävitasid kuuekümnendatel suhteliselt hõlpsasti taastamist võimaldanud hoone jäägitult. Monika küsis: “Aga miks siis?” Eks ikka tollel samal põhjusel, et ka minusugused unustaksid Eesti Vabariigi, selgitab Mart.

Fotogalerii (Urmas Saardi fotod):

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!