Masenduseks pole siiski põhjust

EKRE lippudega meeleavaldajad Vabadussamba juures. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Masenduseks pole põhjust, kuid palju sõltub sellest, millise kursi valib eelolevatel aastatel Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kirjutab parteitu rahvuslik aktivist Tiit Madisson.

Ei salga, et kuulusin minagi, nagu ilmselt ka enamus Objektiivi lugejaist, nende hulka, kes lootis, et Eesti Vabariigi presidendiks võiks saada Mart Helme. Kuna paljud on Eesti uudistega kursis vaid netiportaale Objektiiv ja Uued Uudised lugedes ja neil, kes põhimõtteliselt ajupeedistamisega tegelevat kartellimeediat ei loe, võis Eesti ühiskonna meelsusest jääda ka mõneti kallutatud ettekujutus. Samas, omades loogilist mõtlemist ja analüüsivõimet, ei lootnud ma, et alles mõni aasta tagasi sisuliselt nullist loodud EKRE oleks poliitikas väga lühikese ajaga enda poole suutnud tõmmata väga paljusid omavalitsuspoliitikuid. On ju EKRE poliitika seni seisnenud põhimõttes, et eesti rahvas peab olema peremeheks oma sünnimaal, mistõttu tuleb jagu saada senist rahvusevaenulikku poliitikat ellu viinud Reformierakonnast ja selle satelliitidest, mis kindlasti ei ole kerge. Kaldun arvama, et hirmutunne ja orjameelsus on pärast taasiseseisvumist (võrreldes 1980. aastate lõpuga) suurenenud, suuresti tänu võimul oleva ladviku tegevusest tekkinud mentaliteedile ja valitsevale rahakultusele.

Kuid tunnistagem samas, et orjamentaliteediga massist ei ole võimalik üleöö peremehi teha. Ja pole ka mingi saladus, et väga paljud eestlased suhtuvad võõristuse ja lausa hirmuga EKRE poolt aetavasse poliitikasse. Siiski tunnistan ausalt, et vaid 16 valijamehe toetus (kellest seitse olid pealegi EKRE fraktsiooni liikmed) oli minulegi üsna suureks pettumuseks, kuna arvasin sinisilmselt, et vähemalt valimisliitudesse kuuluvaile maapoliitikuile oleks EKRE sõnum pidanud kohale jõudma. Eksisin. Mõnest faktist võib ehk järeldada, et valitsejad püüdsid ähvardustega Helme potentsiaalseid toetajaid survestada, kuid selliseid juhtumeid oli ilmselt vaid mõni üksik, mis ei mõjutanud nukravõitu üldpilti. Olles olnud kaks korda vallavolikogu liige ja lõpuks vallavanem, arvan tundvat maapoliitikute mentaliteeti, mis oluliselt ei erine eesti rahva nn keskmisest – jätkub nendegi hulgas masendavat poliitilist rumalust, konkurentidele ärapanemise tahet, kiuslikkust ja võimulolijate ees lömitamist, mis tugevalt pärsib ühiste eesmärkide eest tegutsemist.

Kuid samas, kas tasub seetõttu masendusse langeda? Kui natukenegi analüüsida poliitilist sisekliimat ikka veel Eesti Vabariigiks kutsutaval territooriumil, mida valitseb kubjaste-kiltrite kartell, kes ainult välismaiste peremeeste poole kiikab ning rahvasse kui sõnnikusse suhtub, siis leian, et mingiks masenduseks pole põhjust. Püüan alljärgnevalt välja tuua põhjuseid, miks EKRE presidendikandidaadile suure edu ennustamine oligi ebareaalne ja oleks pidanud EKRE juhte kutsuma ettevaatusele oma kandidaadiga väljatulemisel.

Esiteks tuleb välja tuua, et 24. septembri presidendi luhtaläinud valimised sõltusid 2013. aasta kohalike võimuorganite valimiste tulemist, kui Rahvaliidu üle võtnud seltskond (mis sai nimeks EKRE) sai vaid 2% kogutud häältest. Muidugi saan aru, et uut parteid nõutud 500 liikme kokkusaamise põhjusel on tänapäeval väga raske moodustada. (Kuigi Vabaerakonna organisaatorid said sellega rahuldavalt hakkama.) Samas julgen väita, et Rahvaliidust (selle juhtkonna laialijooksmise järel teistesse parteisse) järgi jäänud liikmeskond on rahvuslastest koosnevale EKRE tuumikule pigem koormaks kui kasuks, mistõttu suhtun üsna skeptiliselt mõne EKRE juhatuse liikme väitesse, et peaaegu kõik vanad rahvaliitlased toetavad nüüd erakonna uute juhtide poliitikat. See on pigem soovunelm. Ja vaevalt et vanalt Rahvaliidult “pärandusena” kaasa saadud rahvaliitlaste auesimees tänapäeval rahvusliku meelsusega seltskonnale mingiks veenvaks autoriteediks on. Tean ka õige mitut tuttavat, vana võitluskaaslast ERSP-st, kes astusid Vabaerakonda, kuna endine tippkommunist Arnold Rüütel EKRE maskotina peletas neid sellest parteist eemale.

Ma ei taha ära sõnuda, kuid ennustan, et EKRE praegusel juhtkonnal tuleb vanade rahvaliitlastega veel probleeme, sest nõukaaegne keskastme maanomenklatuur (kes oli Rahvaliidu tuumikuks) ei tarvitse EKRE praegust radikaalset rahvuslikku poliitikat pikemas perspektiivis toetada, sest peljatakse kartellimeedia sõimu ja võimutsejate võimalikke repressioone. On ju EKRE otseseks ohuks praegusele poliitkartellile, sest ohustab nende võimu. Võim, nagu teada, pakub suuri korruptiivseid võimalusi hõlptulu saamiseks, kusjuures võimulolijatelt ei nõuta mitte mingit vastutust, nagu möödunud aastad on näidanud.

Seetõttu peab perekond Helme ja Co valima, kas jätkata senist kurssi või kohanduda häälte kogumise eesmärgil “keskmise” eesti inimesega, muutes senist retoorikat mõõdukamaks, nagu mulle viimasest presidendidebatist silma kippus jääma ja mida Postimeeski ära märkis. Sest vaevalt et erakonnakaaslastest rahvaliitlaste enamik mõtiskleb teemadel nagu eesti rahvuslik väärikus, peremeheks olemine omal maal, kodanikujulgus, eesti rahvuse edasikestmine, sotsiaalne õiglustunne jne. Rahvuslikku mõtteviisi omavate inimeste, kes viimastel aastatel EKRE-ga on liitunud, ja vanade rahvaliitlaste konflikt on seega sellesse erakonda sisse kodeeritud. Üllatav, et seni ei ole seda veel toimunud või vähemalt ei ole see ulatunud meediasse.

Suhtun suure kahtlusega nendesse tuhandetesse Rahvaliidu liikmetesse, kelle praegune EKRE tuumik “pärandusena” kaasa sai. Meenutame, et see oli üle-eelmiste Europarlamendi valimiste ajal, kui sinna üksikkandidaadina kandideeris ka praegune EKRE parlamendifraktsiooni esimees Martin Helme, kes kogus valimistel üle 10 tuhande hääle, edastades sellega tollast Rahvaliitu – tervet parteid, kel oli sel ajal tunduvalt rohkem liikmeid, kui Martin sai üksikkandidaadina hääli. Seega oli juba toona selge, juba enne Villu Reiljani tabanud “tööõnnetust”, et Rahvaliit ei olnud võimeline oma liikmeid mobiliseerima, kuna ei vaevutud isegi oma partei kandidaadi eest häält andma.

Kahtlemata on EKRE rahvusliku mõtteviisiga kodanike meelest ainukeseks parlamendis esindatud rahvuslikuks jõuks, kellele on seetõttu pandud suured lootused. Niisiis sõltub eelolevatest aastatest, missugune kurss valitakse: 1) kas kohanetakse populaarsuse saavutamiseks eesti nn keskmise mõtteviisiga kodanikega ja riskitakse seega ilma jääda radikaalsema seltskonna toetusest (kes moodustavad vaid mõne protsendi kodanikkonnast) või 2) jätkatakse senist poliitikat, asudes rahvast harjutama ja kujundama mõtteviisiga, et elada võib ka püstipäi, olles peremeheks oma sünnimaal oma veendumuste eest seistes. Et poliitikat on võimalik teha ka ausalt, ilma tavapärase kambakraatliku susserdamise ja lehmakauplemiseta, nagu senini on Toompeal kombeks olnud.

Kuna tundub, et jutuks oleva partei juhid siiski arvestavad ka toetajate ja erakonna lihtliikmete põhimõtetega, nagu äsja juhtus, kui kauaaegse multikultit pooldava euroametniku presidendiks määremise toetamisest EKRE riigikogulased siiski “alt” tuleva surve tõttu loobusid. Seega püsib lootus, et EKRE juhtkond suudab endist kurssi jätkata, sest sellest sõltub mitte ainult partei populaarsus rahvuslaste seas, vaid kogu eesti rahva saatus.

Võitlusrikkad ja ühtlasi põnevad aastad seisavad ees.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!