Massiimmigratsiooni head küljed ei varja iialgi varjukülgede ebardlikku palet

Prantsuse märulipolitseinikud jälgivad Calais' "džunglist" ehk migrantide laagrist tõusvat suitsu. Foto: Scanpix

Euroopa tuleb eurooplastele tagasi anda ja kõiki teisi tuleb jõudumööda aidata nende kodumaal, leiab rahvuslasest ajakirjanik Jüri Kukk.

Lugesin just üht lugu Kanadast, milles räägiti selle maa immigratsioonipoliitikast – sisserändajad saavad endale kõik võimalused, kohalikke aga surutakse ühiskonnast üha enam välja. Läänemaailm on asunud migrante poputama ja ilmselt on selle üheks põhjuseks mingi valehäbi kunagise koloniaalajastu, holokausti ja teab mille pärast veel – niinimetatud rõhututele tahetakse nüüd anda enda töö vilju tasuta maitsta, justkui oleks nendel õigus eurooplaste ja ameeriklaste rikkusest osa saada. Mingil moel on Lääs kõigis neis Kolmanda Maailma hädades ka süüdi, aga tänane ühiskond ei pea maksma kellegi minevikuvigade eest ja tänase Aafrika inimestel pole õigus Läänest tasuta abi saada, sest isegi oma pikka aega iseseisvates vabariikides ise valitsedes ei suuda nad ise omale jõukust rajada.

Ajaloosse kiigates tuleks põhjalikult revideerida ka suhtumist kolonialismi ja orjakaubandusse, võttes aluseks kasvõi neegrite vedamist Aafrikast Ameerikasse orjusesse – samal moel, nagu on selles süüdi eurooplastest orjakaubitsejad ja orjapidajad, on süüdi ka neegerkuningad, kes müüsid oma alluvaid tuhandete kaupa orjalaevadele. Kriitikat ei kannata ka jutt, et USA on immigrantide ühiskond ning Mehhiko illegaalil on samad õigused, mis “Mayfloweri” pardalt maha astunul. Põliselanikke kõrvale jättes on Ameerika aluseks ikkagi need, kes kogu riigi idarannikult California ja Alaskani asustasid, metsa raadasid ja põllud lõid. Piltlikult öeldes on nemad põldude rajajad, tänased immigrandid on need, kes tulevad sinna põllule tööle või lausa vaid heast saagist osa saama. Kahjuks on maailmas üha enam maad võtmas mentaliteet, et ennast tõestanutel ja neil, kes seda alles tegema asuvad (või ei kavatsegi seda), on võrdsed õigused.

Lääne suurim viga on massiline immigrantide vastuvõtt ja nende poputamine, kusjuures juba 1970. aastatest tööjõu sissevedamise sildi all alanud võõraste sissevool on näidanud oma negatiivseid ja tulemusteta tagajärgi – immigrandid ei hakka heaoluühiskonnas tööle. Esiteks tulevad nad sageli väga vaestest riikidest, kus nende pere aastasissetulek on sama suur nagu Euroopas igakuine sotsiaaltoetus ühele inimesele – ühtäkki on nad oma senist taset arvestades püstirikkad ega pea selleks isegi midagi tegema. Nii elavad nad terve põlvkonna abirahade toel, nende uuel kodumaal sündinud lapsed aga hakkavad märkama, et sotsiaaltoetustest ei piisa priiskavaks eluks, nad hakkavad ühiskonnalt rohkem nõudma, saamata aru, et põliselanikud on heaoluühiskonna saavutanud visa tööga – ja kui neile tehakse selgeks, et rikkus tuleb tööst, nad vihastuvad ja radikaliseeruvad pommimeesteks.

Jõukad ühiskonnad on üldjuhul loonud need immigrandid, kes peavad maad raadama, tööd rabama, pikki rännakuid tegema ja vaenlastega võitlema, nagu oli Ameerika koloniseerimise ajal. Sisserändajad, keda suurte soodustustega vastu võetakse ja kellele kõik ette ja taha ära tehakse, ei hakka kunagi tõelist jõukust looma. Põliselanike ja immigrantide vahel ei hakka ka kunagi toimuma täielikku lõimumist. Ega ilmaasjata öelda, et igal rahval on oma koht siin päikese all, mis kannab nime kodumaa – seda näitab kasvõi seegi, et immigrandid kogunevad üldjuhul elama anonüümsematesse kiviasumitesse ehk linnadesse, mis ei kanna uue asukoha maa looduslikku nägu, selles näotus keskkonnas on lihtsam peituda igatsuse eest kodumaa ja esivanemate haudade järele. Kui palju elab Eestiski suurima immigrantide kogukonna, venelaste, esindajaid maal – nad on ikka Lasnamäel ja Ida-Virumaa tööstusmaastikul.

Immigrantide kohta on sageli öeldud, et nad põgenevad sõja eest Euroopasse ja toovad selle siia kaasa. Või põgenevad totalitaarsest ühiskonnast ja hakkavad siin uuesti sellist ühiskonda rajama. Uue kodumaa ühiskonda integreerutakse seni, kuni neid on vähe – kui tekivad oma kogukonnad, tekib nende juurde sama ühiskond, mis kodumaalgi oli ja mille juurest põgeneti. Oluline moment on see, et paljud immigrandid, eriti vaesed sõjapagulased, ei saa kunagi aru, kuidas Lääne ühiskond ja majandus toimivad – nad arvavad sõna otseses mõttes, et raha võetakse seina seest. Nii öeldaksegi: teil on raha küll, andke mulle maja, auto ja pangaarve. Oma kodumaal pole nad õppinud prügi sorteerimist, naabri kommetega arvestamist, lemmikloomade austamist, looduse hoidmist ja paljusid teisi asju – Kolmanda Maailma inimesed löövad toimiva ühiskonna kiiresti rivist välja, kuni selleni, et mingil hetkel see nende kontsentratsioonipiirkondades lihtsalt ei tööta. Seal kaob politsei ja päästjate efektiivsus, seadusandjate asemel maksab usuliidri sõna, vabasse Lääne ühiskonda surutakse sisse oma elulaad – lapsnaised, suguelundite sandistamine, sundabielud, aumõrvad, naiste õigusetu seisund jne.

Liberaalne Lääs oma tohutute vabadustega kohaliku elanikkonna jaoks, kusjuures ka pealesunnitavate “vabadustega” nagu homoseksualism, jääb sellest paralleelühiskonnast eemale, kuigi ta sooviks nn euroopalikke väärtusi ka sisserändajatele peale suruda. Suures osas Lääne-Euroopast on juba kaks kõrvutist, kuid vastandlikku ja teineteisest eemal seisvat ühiskonda – peamiselt islami toel ja baasil elav immigrantide ühiskond ning oma sooneutraalsuse ja homoseksuaalsusega eputav Lääne ühiskond, mida on tegelikult väga kerge murda. Liigsed üksikisiku vabadused, mis on pannud Lääne inimesed vabaduste all ka perverssusi inimõigusteks tembeldama ning igas asjas ainult õigusi, mitte kohustusi märkama, on selle ühiskonna viinud mandumise piirile, kus neist pole enam islamisõdalastele vastast.

Mis saab edasi? Lääne-Euroopa näitab, et ta ei kavatsegi ühestki negatiivsest kogemusest õppust võtta, kuigi suurlinnade tänavatel patrullivad juba ammugi sõdurid, lõhkevad pommid, kõnniteedel kihutavad kaubikud ja välguvad pussnoad. Ikka räägitakse avatusest, islami rahuusust, tööjõu vajadusest, õnnetutest pagulastest ja inimlikkusest. Immigrantide osa Lääne ühiskonnas kasvab, varsti on nad võimelised ka poliitiliselt võimu üle võtma ja seega seadusandlust immigratsioonile soodsamaks muutma. Sõjakaid islamiimmigrante ei peagi olema väga suur protsent ühiskonnast, nende sõjakus ja Lääne liberalismi allaheitlikkus lubavad ka vähemusel enamuse üle peagi valitsema hakata. Läänes on juba palju immigrantidest võimupoliitikuid, sealhulgas ka Londoni linnapea, kes on asunud Suurbritannia pealinna islamiseerima ja multikultuurseks muutma. Kohalikud inimesed on poliitkorrektsusega vastupanuks liiga maha surutud, aktiivsemaid vastupanuvõitlejaid sildistatakse rassistideks ja paremäärmuslasteks ning neid represseeritakse. Liberaalne ühiskond kardab rahvuslasi rohkem kui islamisõdalasi, sest Lääs on hirmul võimaliku rekonkista ees, kus moslemid võidaks veriselt välja ajada. Vähemalt Prantsusmaa näib olevat otsustanud, et ta pigem sallib sõjakat islami kui lubab nn moslemiholokausti.

Ikkagi on jäänud vastuseta küsimus – kus Lääs lõpetab? Praeguste arengute jätkudes on selleks vaene ja vastuoluline islamiühiskond. Massiimmigratsiooni taustal pole võõrastel raske poliitilist võimu üle võtta ja muuta seadusandlust nii, et täiesti demokraatlikult kehtestatakse islamiseadused, jaotatakse ümber varandused, represseeritakse vastuhakkajad, eriti põliselanikud, kes sunnitakse emigreeruma, ja luuakse just täpselt seesama ühiskond, kust kogu see miljonitesse ulatuv mass põgenes. Olgem taas ausad, immigrantidest ei saa selliste väärtuste loojaid, nagu seda on teinud eurooplased – miks siis muidu on maad, kus põgenetakse, ülivaesed ja seal lahendatakse vastuolusid oponentide veristamisega? Siin pole vähimalgi määral tegu rassismiga, lihtsalt Euroopasse tulijad on pärit soojadest maadest, kus äraelamiseks on vähe vaja ja töökus pole voorus. Eurooplaste töökuse taga on lihtne põhjus – ilma tagavaradeta ja sooja elamuta ei ela siinses kliimas lihtsalt ära, sa külmud või nälgid surnuks! Aasia ja Aafrika immigrandid toovad kaasa töökultuuri, kus rabeleda pole vaja. Kui eurooplaste loodud väärtused kord immigrantide poolt ära tarbitakse ja otsa saavad, siis juhtub Euroopas sama, mis Zimbabwes – pärast valgete farmide ülevõtmist mustade poolt muutus riik loetud aastatega toiduainete väljavedajast sissevedajaks. Prantsusmaast saab teine Maroko, Saksamaast Türgi, Rootsist Süüria, Soomest Nigeeria ja kõik kordub – Süüria kodusõda Skandinaavias, türgi-kurdi sõda germaanlaste asualal, Rwanda genotsiid neegreid täis Lääne-Euroopa suurlinnades. Lääne-Rooma ajalugu kordub, ainult et barbaritest said kristluse toel loojad, seekordsetest barbaritest seda ei tule!

Seega oleks vaja kolonialistlik minevik kindlalt tänasest päevast maha raputada, siduda immigratsioonipoliitika sellest lahti ning anda Euroopale tagasi tema uhkus, mille on nad endale minevikuvigade eest tuhka pähe raputades minetanud. Kui rassistlikult see ka ei kõlaks, Euroopa tuleb eurooplastele tagasi anda ja kõiki teisi tuleb jõudumööda aidata nende kodumaal.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!