Meid tuntakse meie pühadest asjadest!

Foto: Bigstockphoto.com

Hoidkem üksteist, sest ka sinu rahvas peaks olema sulle püha! Nagu on su pere. Ja vaevalt, et me üksinda rahva mõõtu välja annaks, oma maad täita ja kaitsta suudaks. Vaid koos oleme need, kes olla võime – eesti rahvas, kirjutab Eda Rüütel.

Pühade ajal on igati kohane rääkida pühadest asjadest.

Ühel riigil ja ühel rahval on terve rida asju, mida ta pühaks peab.

Põhimõtteliselt on püha miski, mida väärtustatakse ja hinnatakse sedavõrd, et sellesse suhtutakse aupaklikult ja austusega. Pühi asju püütakse hoida puutumatu ja rikkumatuna läbi aegade. Ainuke muutus, mida sellele lubatakse osaks saada, on kvalitatiivne täiendus, mis lisab väärtust, mitte ei vähenda seda.

Mis on meie riigile ja meie rahvale pühad asjad? Ühest endast lugupidaval rahvale on pühad tema maa, keel ja kultuur. Ma lisaks sellesse loetelusse ka tema rahva.

Kuidas aga meil suhtutakse pühadesse asjadesse?

Kurbusega tuleb tõdeda, et mitte kõige paremini. Miks muidu kingime uue piirilepinguga vähimagi olulise põhjuseta osa kallist maast Venemaale. Ja heldelt lubame võõrail seda odavalt kokku osta. Ja missugune riik müüd oma strateegilises ettevõtted nn investoritele, suurkorporatsioonidele? Kas hirmust rikkaks saada või ise oma tegude eest vastutada?

Missugusele eestlasele tuleb üldse mõttesegi riigikeele-eksami nõudeid leevendada? Ilmselgelt näitab selline käitumine suhtumist – põlgust oma rahvuskeele vastu – ja kurja plaani selle taseme ja staatuse kohta ühiskonnas. Kui keeleeksam ei mõõda tegelikku keeleoskust ja arusaamist, siis milleks seda üldse vaja on? Siis võiks ju rääkida ükskõik mis puukeelt ja mis tahes tasemega, jääb lõpeks õpetaja süüdi, kui viimane aru ei saa. Ja kodakondsuse saab taotleja ikkagi. Muidugi täidab antud teema IRL ja presidendiproua eesmärki, muuta eesti rahvas kiirelt kahemiljoniliseks. Kuid kellele seda vaja on ja mis hinnaga seda tehakse?

Meie keelel on väärikas ajalugu. Kuid pahatahtlik ja vastutustundetu tegu viib keele ja rahva hukuni. Sest kui pole korrektset keelt ja nõudmist seda hästi osata, siis pole ka rahvast, kes seda lõpuks rääkida tahaks. Paratamatult mattuvad väikerahvad suurte keelgruppide alla, kui nad ise oma keelt nõudlikkusega ei kaitse.

Kui meile pole keel püha, siis pole see püha ka kellelegi teisele. Kui meie seda keelt ei kõnele, ei mõistaks ega kõneleks seda mitte keegi, nii nagu meie seda teeme!

Euroopa kultuur on aga eemaldumas igasugusest pühadusest. Püha on kultuuritus või multikultuursus, mis põhimõtteliselt ongi kultuuritus, sest sellest kultuurikatlast ei ole võimalik midagi esile tõsta, mida võiks kultuuriks pidada! Nagu kõikide värvide segamisel ei ole võimalik enam ühtegi värvi eristada.

Tänapäevale on aga iseloomulik see, et kõik, mis on oma ja on ajaproovile vastu pidanud ning toimiv, on ühtäkki iganenud. Kõik võõras, väljastpoolt vägisi peale surutud arulagedus ja põhjendamatu on miskipärast ühiskonnale kohustulikus korras pühaks kuulutatud. Nii pühaks, et enda kaitseks väljaastumine teeks sinust momentaanselt rahvavaenlase, rassisti, natsi jne.

Kelle korraldusel? Kes on siin riigis peremees, kelle sõna peaks maksma siin eestlaste maal iga ilmaga? Käes on meie kultuuri kõige tähtsamad pühad. Pühitsegem seda väärikalt ja ikka omas pühal maal ka pühas keeles, et püha saaks veel pühamaks!

Hoidkem üksteist, sest ka sinu rahvas peaks olema sulle püha! Nagu on su pere. Ja vaevalt, et me üksinda rahva mõõtu välja annaks, oma maad täita ja kaitsta suudaks. Vaid koos oleme need, kes olla võime – eesti rahvas!

Ilusat ja õnnistatud pühade jätku!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!