Meie probleemiks on estofoobia, mitte ksenofoobia

Circle K, endine Statoil. Foto: Scanpix

Meil ei ole põhjust muret tunda ksenofoobia ega väljamõeldud “homofoobia” pärast, me peaksime tõsiselt muret tundma epideemilise estofoobia pärast, kommenteerib Malle Pärn võõrkeelsete nimede ja sõnade pealetungi.

Mind teevad kurvaks väga paljud asjad, aga kõige rohkem kurvastab mind see, et meie rahvushing on katki tehtud. Ma ei teagi, kas seda on üldse veel võimalik kokku liimida.

Väikerahvas võiks uhkust tunda selle üle, et tal on OMA keel, oma kultuur, oma rahvuslik meelsus ja traditsioonid. See on tohutu saavutus ja hindamatu väärtus! Eesti rahvas on siiani olnud lausa kangelane, et on selle kõik alles hoidnud. Ent nüüd näib, et see hakkab tasapisi hääbuma. Justnagu oleks meie selgroog lõpuks murtud…

Toon siin ära kolm konkreetset näidet, ühest ajalehenumbrist (“Pealinn”).

“Kadrioru pargi ääres asuv restoran Mon Repos”

Uurisin lähemalt: “Villa võluv interjöör ja soe vastuvõtt pakuvad tõelist puhkepausi nagu lubab ka restorani prantsuskeelne nimi Mon Repos – minu puhkus”.

Miks on Eestis asuva restorani nimi prantsuse keeles? Kas siis on see puhkepaus täielikum ja rahuldavam?

Selgub, et nime “Villa Mon Repos” kannab see maja juba 1921. aastast, venelaste kõrgaadli tava järgi, sest vene aadlike peenkeeleks oli ju prantsuse keel. Kas see vene traditsiooni alleshoidmine on ikka nii suur väärtus? Kunagised saksa nimetused oleme ju tõlkinud eestikeelseteks?

Äkki oleks parem mõelda talle mingi uus, stiilile vastavam nimetus, mis oleks rahvusvaheliselt vastuvõetav ja arusaadav, ent sobiks paremini ka eesti keeleruumi? Sest menüü järgi tundub, et tegemist on tõelise kõrgklassi restoraniga, mis peaks küll meelitama kokku jõukaid gurmaane üle maailma?

Kui Eesti oleks iseseisev ja haritud inimeste juhitud riik, siis peaks iga meie ettevõte kandma nimetust, mis vähemalt SOBIB meie keeleruumi. Ma ei usu, et näiteks Prantsusmaal oleks mõistlik avada restoran nimega “Õilmitsev Õieke”.

“riikliku sümfooniaorkestri liikmete rokkbänd Peep Show”

Me teame, mis on show, paraku, eesti keelde ja eesti kultuurisse sobimatu laensõna, mis tähendab ameerikalikku kergekaalulist meelelahutuslikku etendust või lavastust või pullitegemist, nagu vanasti öeldi. Või haltuurat, kapustnikut, nagu ka vanasti öeldi. Tegelikult Ameerikas võib show’ks nimetada ka tavalist teatrietendust, meie keeles on sellel sõnal kerglane värving.

Ameerika kultuurikontekst on meie omast väga erinev. Show vasteks eesti keeles on: näitama, näitamine, näitus, etendus.

Peep Show on tuntud inglise sitcom, situatsioonikomöödia, komöödiasari. Mis on sellel ühist Eesti riikliku sümfooniaorkestriga? Või rokiga? Professionaalsed pillimehed väärivad tänapäeval sügavat lugupidamist, sest nende oskused on saavutatud tõsise aastatepikkuse tööga, seal juba “broilerid” löögile ei pääse. Kindlasti on väga heal muusikalisel tasemel ka nende rokivariatsioonid, miks siis selline kergemeelne nimi?

“lastele esineb elektrooniline duo Pur Mudd”

See on lausa drastiline, sest seda pole isegi võimalik meie keeles välja hääldada. Purmutt? Pörmad? Absurd!

Pur Mudd kirjapilt esineb miskipärast kolmel erineval viisil, lihtsalt u, kaldkriips u peal ja rõhtkriips u peal.

Ka bändi liikmed ise ei näi õieti teadvat, mida see tähendab või miks neil selline nimi on.

Loen infot:

Joonas Alvre selgitab bändi nime tagamaid: “See on meile teadaolevalt kombinatsioon neljast keelest – iiri, slovakkia, aserbaidžaani ja inglise. Ja siis veel inspiratsioon veel Islandist ka, et kõik kõige paremad palad koos. Inglise keeles tähendab see puhast muda, aga meie jaoks tähendab see paksu atmosfääri. Ei mäleta enam, kus see sündis.”

“Bändi muusika varieerub paksust atmosfäärist korraliku kütteni.”

Puhas on inglise keeles pure, mitte pur, mis on prefiks ehk eesliide, mitte omaette sõna (ladina por, pro). “Paks atmosfäär” on muidugi omaette nähtus. Suvaline segu erinevatest keeltest (ja omalt poolt antud uus tähendus) on muidugi väga postmodernistlik ja multikultilik, aga mitte eriti soliidne.

Keda meelitab kuulama ansambel nimega MUDA? Musta pori näkku? Heakene küll, Aadam oli ka ju peaaegu mudast (niiskest mullast) voolitud, siis inimene oleks nagu mudatoode, aga Jumal tegi temast ELAVA HINGE.

Ja loomulikult on kõik palad ingliskeelsed. Sest eesti keel ei kõlba laulda? Oi, kullakesed, kuidas veel kõlbab!

Kuulake Anne Maasikut, Jaak Joalat, Georg Otsa, Vello Orumetsa, Jaan Tättet – ja paljusid veel, kes pole oma keelt kunagi häbenenud, kes ka laulus oskavad seda kaunilt väljahääldada. Neid on isegi meie noorte solistide hulgas.

Muide, LAULDA on üldse võimalik ainult emakeeles. See, kes laulab aina võõrkeeles, on nagu tsirkuses tantsima õpetatud karu. Ta ei väljenda ju oma HINGE, vaid õpib selgeks mingid võõrad trikid. See on laulmine mingi kasu või positsiooni saavutamiseks, mitte sellepärast, et hing kas hõiskab või ahastab, ja oma head energiat jagada tahab.

Lapsed, mida te ometi teete? Miks te häbenete oma rahvust ja keelt, mis on ometi täiesti AINULAADNE maailmas! Kuidas te sellest küll aru ei saa? Vahetada tõeline kuld kassikulla vastu, kas see pole narr?

Sedasama nähtust iseloomustavad ka mitmed nimemuutmised: Eesti Post, Eesti Telefon, Estonian Air. Ma imestan, et meil on veel alles Eesti Televisioon, Eesti Energia, Rahvusraamatukogu ja Rahvusringhääling. Küllap kusagil juba otsitakse neilegi uusi imelikke nimesid.

Hiljuti muutis nime Statoil, mis oli seni eestlase jaoks vähemalt väljahääldatav, ehkki võõrkeelne lühendliitsõna. Uus nimi on täiesti vastuvõetamatu. Söökl kei? Tsirkel kaks? Kas kuskil on ka see ring üks või sirkel üks? Miks siis mitte juba lihtsalt Ring või Sirkel?

Kas meil tõesti ei ole enam ametiasutust, kes tegeleks nimede ülevaatamise ja korrigeerimisega? Kusagil nad ju ometi registreeritakse? Kas need uute nimede taotlemised ei peaks käima läbi keeleameti? Kas meil ikka kehtib veel keeleseadus, või on sellega niisamuti nagu Põhiseadusega, nagu liikluseeskirjadega, nagu perekonnaseadusega – et nad on vaid riiulis või seina peal kaunistused, niisama vaatamiseks, mitte täitmiseks?

See võõrnimede vohamine on meil lausa epideemiline. Tallinnas on ikka nii sageli tunne, et oled kuskil välismaal.

Kõik need võõrapärased nimetused ja lastele pandud imelikud nimed näitavad paljude eestlaste tõsist vaimset häiret. Miks ei ole meie psühhiaatrid sellele tähelepanu pööranud?

Seda võiks diagnoosida kui raskekujulist estofoobiat, oma emakeele ja rahvuse sügavat häbenemist või lausa paanilist hirmu selle ees. Meil ei ole põhjust muret tunda ksenofoobia ega väljamõeldud “homofoobia” pärast, me peaksime tõsiselt muret tundma just selle epideemilise estofoobia pärast.

Sest see on tee enesetapule. Endaga pahuksis olev inimene ei pea vastu sisemistele vastuoludele ja sooritab enesetapu. Sest tal ei ole enam millegi nimel elada, ta ei suuda endas leida rahu ja harmooniat, ta PÕLGAB ennast, sest ta ei saa ju tegelikult lahti öelda oma rahvusest ja keelest. See on tema rakkudes sees, neid ei saa välja vahetada. Ta püüab elada mingit muud elu, kellegi teise elu, kellegi teisena. Hampelmannina, ise taipamata, kes on tema niitide tõmbaja.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!