Mengele-Marcuse stiilis inimkatsed Eesti laste peal juhtuda ei tohi

Lapsed LGBT paraadi ajal Taipeis. Foto: Scanpix

Eestis Mengele-Marcuse stiilis homoliikumise inimkatsed laste peal juhtuda ei tohi. See, et need ei juhtuks, sõltub meist kõigist siin maal, nii eestlastest kui venelastest, kirjutab Ülla Vähk.

Kirjutasin 2014. a suvel Postimehes artikli deklaratsioonide perekonnast ja deklaratsioonide elust seoses LGBT pealetungiga ja põhiseadusliku, riiklikult eriliselt kaitstava perekonna vaikiva ümberdeklareerimisega (suva)seksivaks koosluseks, millele laieneb sama põhiseaduslik kaitse.

Barack Obama valitsuse kõrge ametnik demokraatia ja inimõiguste alal Th. O. Melia teatas 2011. aastal Eestis: kõigil seksivatel (kooselu)paaridel on võrdne sotsiaalne õigus nautida abielu ja lapsi. 2014. aastal kehtestati USAs homoabielu kohtuvõimu poolt osariikide rahvaesindustest mööda minnes väitega, et USA 18. sajandi põhiseadus nõuab “kõigi võrdsust”. USA asepresident Joe Biden deklareeris 2014, et homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ja riikidel, kus LGBTõigusi ei edendata, tuleb ebainimlikkuse eest maksta kõrget hinda. Samal ajal algas Eestis sooneutraalse kooseluseaduse läbisurumine.

See on perekonna, eluslooduse ja ka inimühiskonna alusstruktuuri, vanemate ja laste orgaanilise ühenduse uputamine silmamoondamisse. Nii ÜRO inimõiguste deklaratsioonis kui Eesti põhiseaduses on kõigi võrdsete inimõigustega kaitse alla võetud üksikindiviid, kusjuures vaba seksuaalse orienteerumise õigus ei ole spetsiaalselt ära märgitud (Eestis põhiseaduse paragrahv 12). Edasi juhin tähelepanu, et ainsa inimühendusena on erilise põhiseadusliku kaitse alla võetud perekond kui vanemate ja laste orgaaniline ühendus, seda arusaadavatel põhjustel, ühiskonna püsimise ja kasvamise alusena (Eestis paragrahv 27). Neid deklaratsioone ei ole muudetud. Lisaks indiviidi inimõiguste üldisele kaitsele (paragrahv 12)  kaitstakse indiviidi eraelu, siia kuuluvad ka eraelulised (sealhulgas seksuaalsed) suhted teiste inimestega (Eestis paragrahv 26). Mitte kunagi, mitte kusagil ei ole erilise riikliku kaitse objektiks kvalifitseeritud seksi, s.o ei ole riiklikult asutud kaitsma seksi (seksivat paari) kui sellist. Seda on nüüd asunud tegema LGBT-ideoloogia.

Mida tähendab perekonna (ja abielu) deklareerimine (suva)seksiva kooslusena? Ja kas ehk ongi see ükskõik, kuidas inimesed seksivad ja eriti, kuidas seda riiklikult kaitstakse, arvestades, et kõik inimesed seksivad? See võikski olla ükskõik, kui meie praegu seksiv põlvkond oleks maa peal viimane. Perekonna erilise kaitsmise senine mõte on seisnenud lastes, uues põlvkonnas ja laste vääramatutes inimõigustes. Just laste inimõigused väärastatakse asudes neile vanemaid deklareerima, s.o võõrandama pärinevust, üht inimese identiteedi lahutamatut osa. Väidetavalt kaitstes täiskasvanute uusinimõigusi jäetakse lapsed esmastest põhiinimõigustest – õigusest oma bioloogilistele vanematele – ilma. Kõigi suurte LGBT kurjade vastuolude juures on see üks olemuselt võikamaid. Selline deklaratsioonide perekond ja deklaratsioonide elu inimkonnale pealesurutuna on üdini võlts ja teenib elu teadlikku moonutamist. Läänemaailm on täielikult taganenud kuulsa eurooplase Albert Schweitzeri printsiibist “aukartus elu ees”. Perekond, ühiskonna püsimise ja kasvamise alus, saab alguse ainult mehest ja naisest, emast ja isast. See on loodusseadus, mida LGBT objektiivselt ringi teha ei saa. Tänapäeval püüab ta seda teha totalitaristliku võimurakendusega, näidates, kui vähe maksab objektiivne (bioloogiline, etniline, aga miks ka mitte füüsikaline, keemiline) tõde uusmarksistlikul pealetungil olevale ideoloogilisele jõule.

LGBT õigustab ennast armastusega. Mis on armastus? Muide, praegu ei saa mees ja naine abiellu astuda mitte eelkõige armastusdeklaratsiooni tõttu, vaid seetõttu, et tegemist on perekonna loomise aktiga. Inimlik alusarmastus ei ole deklaratsioon, siia ilma sündinu saab looduse poolt antud armastuse, vanemate hinguse ja soojuse, ema südamelöökide osaliseks ja ainult selle tunnetuse kaudu on ta ka ise armastusvõimeline edasises elus. Selline eluvõimeliste järglaste kasvatamine toimub kogu eluslooduses. Alusarmastuse kaudu maailma kodustamine tekitab elusolendis turvalisuse tunde ja usalduse elu vastu üldse. Selle puudumine tekitab võõrandumise, ebakindluse, psüühika häired.

Millised arengud toimuvad LGBT-perekonna riiklikult kehtestamise järel? Praegu näeme seda lääneriikides, lasteaiaealiste soovahetused Californias ei olegi tippsaavutus. Jah, täielik hegemoonia inimkonna üle ei saa realiseeruda kasvavat põlvkonda alates lasteaiast sellele allutamata. Sellised dr Mengele stiilis inimkatsed on liikunud kooli ja lasteaeda. Juba kirjutatakse ka Eestis ette laste protsent, kes peavad osutuma LGBT+ kontingendiks. Maret Ney LGBT Ühingust on kirjutanud gümnaasiumiõpilastele perekonnaõpetuse õpiku ja töövihikud. Kas LGBT Ühing on juba Eesti haridusministeeriumi osa?

Kuigi homoabielu pole Eestis kehtestatud, on alanud LGBT-perekonna alane selgitus-kihutustöö. Mida see tegelikult tähendab? Loomulikult ja otsejoones vabalt täisealiseks inimeseks kasvamise võimaluse ära lõikamist, s.o täiesti kuritegelikku manipulatsiooni. Kui poistele alates 5. klassist sisendada edasise elu seksiimpulsside, spetsiaalselt oma sugupoolele suunatud seksiimpulsside põhisust, siis 12–13-aastane inimene sandistatakse, eelkõige hingeliselt. Hinge vaba arengu takistamine ja selle välja opereerimine ongi sootu massinimese loomise uusmarksistliku ideoloogia eesmärk.

Hiljuti oli meil ühiskonnas tulipunktis diskussioon marksismi ja selle järelmite üle. Peeter Espak ütleb oma artikli lõpus väga tähenduslikult olevikulises-tulevikulises võtmes: “Eesti välispoliitika üks peamine eesmärk maailmaareenil peab olema marksismist-kommunismist tuleneva maailmarevolutsiooni tõelise olemuse, valgustusliku liikumise nime all otse põrgust maale paradiisi ehitama kippuva utoopia tõelise palge teadvustamine avalikkusele kõikide olemasolevate vahenditega. Meie ellujäämine sõltub otseselt sellest.”

Millest räägib Peeter Espak? Muuhulgas ka marksismi kui maailmarevolutsiooni jõudmisest kolmandasse faasi, kus ei tegelda enam võitlusega proletariaadi õiguste eest, vaid moonutatakse inimest tema olemuse alustes uute vähemuste kaitsmise sildi all. Inimene on nüüdsest konstruktsioon, mis võetakse bioloogiliste ja hingeliste osisteni lahti ja monteeritakse uuesti soovitud viisil kokku – LGBTQQIAAP ja gender-ideoloogia. See võib olla Josef Mengelele ja Herbert Marcusele intellektuaalselt huvitav küsimus, aga uuele totalitaristlikule maailma allutamisele on see praktilise teostuse küsimus. Herbert Marcuse kui marksismi kaasajastaja ja 20. sajandil marksismi kolmanda laine taas võitluse eesliinile tooja oli ka üks uusmarksistliku saksa üliõpilasliikumise vaimseid juhte. Uusmarksistlik revolutsioon käis algselt vihatud kodanlike institutsioonide, eriti perekonna ja abielu vastu, aga hiljem leiti kasumlikum olevat neisse institutsioonidesse sisenemine ja nende üle võtmine LGBT poolt kui põhimõtteliselt uus etapp nn kultuurimilitaarsel “pikal marsil läbi institutsioonide” (Der lange Marsch durch die Institutionen – Rudi Dutschke, 1967) saavutamaks vastuvaidlematu hegemoonia rünnatava ühiskonna üle.

Lõppetapina näeme tänapäeval viimase iseseisva institutsiooni – kiriku – ülevõtmist. Geomeetrilises progressioonis laienenud uusinimõiguste läbi jumalikustatud LGBT-inimene allutab nüüd Jumala, seades ta oma sulaseks, kes kirikus kuulutab inimesele: “sinu tahtmine sündigu” ja õnnistab püha LGBT-abielu. Seda me näeme juba Rootsi ja Soome kirikutes. Kas me tahame, et sama hakkaks juhtuma Eesti kirikutes, evangeelses-luterlikus või õigeusu kirikus?

Homode ja lesbide reaalsest tegelikust arvust ühiskonnas saab infot Saksamaa 2010. aasta andmetel. Tsiviilpartnerlus kehtestati Saksamaal 2001. aastal. 2010. aastal oli 0,08% kodanikest tsiviilpartnerluse registreerinud ja 0,16% elas samasoolises leibkonnas. Tähendab: 1–2 tuhandikku rahvastikust. Mitte 1–2%, nagu ehk võiks populatsioonis vastavat kõrvalekallet, homosoodumust, olla. Ja mitte iial 5–10%, nagu Eestis LGTB-propaganda kipub väitma. Seejuures tuleb juhtida tähelepanu, et olukord oli selline mitte manipuleerimata populatsiooni tingimustes, vaid LGBT-ideoloogiliselt tugevalt manipuleeritud tingimustes.

Lõpuks. Rahva vastupanu murdmisel ei taibanud hävitustööga perekonna kallale minna isegi Stalin. Rahva tugevus on perekondade tugevus, perekondade sees hoitakse alles inimlik armastus. Perekond suudab parimal viisil igasugusele ideoloogilisele survele vastu seista, Eestis hoiti perekondade sees alles rahva mälu ja vastupanu järjepidevus. Nii kasvatas eesti rahvas järglasi ka okupatsiooni ajal, lastest said ikka eestlasteks jäävad, eluvõimelised ja edukad inimesed, kes osutusid hingelt küpseks, kui saabus aeg laulvat revolutsiooni teha. Inimese perekondliku identiteediga seotud järjepidevuse lõhkumise tagajärg on ühiskonna sidususe ja kestlikkuse lõpp. Kildudeks löödud, üksikisikutest koosnevat sidususeta inimmassi on juba lihtne totaalselt manipuleerida. Aga see on ühtlasi sellise ühiskonna paratamatu mandumise algus. NWO-globalism ongi soolise ja perekondliku (päriliku) identiteedi hävitamisest alustanud, et edasi kaotada ka Euroopa rahvaste rahvuslikud identiteedid ja segada nad kokku Lähis-Ida ja Aafrika immigratsioonimassidega. Faktor, millega globalism ei ole arvestanud, on see, et noorte ja elujõuliste moslemimasside puhul on kõik vastavad identiteedid väga tugevad ja neid ei ole võimalik kaotada ega lahustada.

Eestis Mengele-Marcuse stiilis inimkatsed laste peal juhtuda ei tohi. See, et need ei juhtuks, sõltub meist kõigist siin maal, nii eestlastest kui venelastest.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!