Filantroobiks nimetatud multimiljardär George Soros on saavutanud selle jõu, millest ta on unistanud lapsepõlvest alates – ta manipuleerib valitsustega, kujundab avalikku arvamust meedia kaudu ning poliitikat nii kodu- kui välismaal. Ta on suurimaid annetajaid eesmärgiga kukutada valitsusi ja organisatsioone, mis ei poolda tema uue maailma agendat, kirjutab Roland Tõnisson.

Kes on George Soros? Tundub, et me teame temast juba kõike ja kindlasti räägivad ka tema sõnad ja teod enese eest. Ta ei ole ka enda olemusest ja ideedest teinud saladust ning on meile seda meelsasti tutvustanud. Tema asutatud organisatsioonid kannavad nimetusi, mis on kõrvale meeldivad kuulda ja silmale kenad kaeda. Avatud Eesti Fondi koduleheküljel on selle asutajat George Sorost nimetatud filantroobiks. See on liitsõna kahest kreekakeelsest väljendist – filos ja antropos, mis tähendavad armastust ja inimest. Kui palju on Sorose puhul tegemist ligimesearmastusega, võtamegi selles pisikeses kirjatükis vaadelda.

Väljaanne Voice of Europe on avaldanud ülevaate nimikangelase elust ja tegemistest ning annab teada, et George Soros, kelle sünnidokumentidesse kanti nimi György Schwartz, sündis 12. augustil 1930. aastal Budapestis Tivadar ja Elizabeth Schwarzi perre. Seoses antisemiitlike meeleolude kasvuga vahetasid vanemad oma perekonnanime Soroseks eesmärgiga varjata oma päritolu. Sorose puhul ei ole kindlasti olulisim tema rahvus, vaid tema loomus. Nii nagu igaüht meist vormitakse meie nooruses, nii juhtus ka Sorosega. Kui ta on kindlalt andnud teada oma ateismist, siis ei ole siin millegi üle imestada, sest tema noorus sattus sõjaajale. Kindlasti on ka tema usk raha võimu fundamenteerunud samal ajal. Tivadar Schwarz-Soros oli piisavalt tark inimene ja kindlustas oma lastele elu, makstes kinni ühe natsipartei funktsionääri, kes edaspidi esitles noort Györgyt kui oma ungarlasest ristipoega. Samuti hankisid nad endale dokumendid, mis tõestasid nende kuulumist kristlaste hulka.

Noore Sorose “ristiisa” ülesandeks Ungaris oli juutide varade konfiskeerimine, ja noor George saatis teda operatsioonidel. Seda fakti ei ole Soros ka hiljem eitanud, väites juba 1998. aastal Steve Kroftile antud intervjuus, et kui seda ei oleks teinud tema, oleks niikuinii leidunud keegi tema asemele. Ta leidis ka, et sellistes ekspropriatsioonides osalemine ei olnud talle moraalselt probleemideks. Seega sai temast osaline kurikuulsa Adolf Eichmanni programmis oma rahvuskaaslaste deporteerimisel Poolas asuvatesse surmalaagritesse. Väidetavalt likvideeriti kümne kuuga 70 protsenti toonasest Ungari juutide kogukonnast (kokku umbes pool miljonit inimest). Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Eichmann tegi enne genotsiidi ka katseid vahetada Ungari juudid välja lääneliitlastele kaubatarnete vastu, kuna Saksamaa oli toona väga raskes majanduslikus olukorras. Lääneliitlased keeldusid vaid neile teada olevatel põhjustel. Ei ole imestada, et noorel George’il kujunes arusaam maailmast kui hasartmänguväljakust, kus kehtivad vaid panused ning võidab osavaim ja rikkaim.

Soros on häbenemata öelnud, et on endas kandnud messiaanlikke fantaasiaid alates lapsepõlvest ja andis endale selgelt aru, et neid kontrollimata oleks ta võinud kahjustada oma vaimset tervist: “Ma tunnistan, et minus on alati olnud liialdatud pilt enese olulisusest. Ilustamata öeldes – hellitasin end kujutlustega endast kui jumalusest.” Kindlasti aitas sellisele enesehinnangule kaasa elu ise – kui noore inimese ümber on palju surma ning ta ise võib selle pealt teenides hästi elada, ei ole kaugel arusaam endast kui puutumatust ja saatuse poolt hoitust.

“Ma tunnistan, et minus on alati olnud liialdatud pilt enese olulisusest. Ilustamata öeldes – hellitasin end kujutlustega endast kui jumalusest.”

Küllap aitas idee enda ülimuslikkusest George Sorosel elada üle sõjategevuse Ungaris 1944. aasta lõpust 1945. aasta kevadeni ning sõjajärgsel perioodil leiame Sorose juba Suurbritanniast, kus ta omandas nii magistri- kui doktorikraadi. Londonist viis tema tee Ühendriikidesse, kus ta alustas oma karjääri riskifondi investori ja mänedžerina ning temast on kujunenud sellel alal üks edukamaid maailmas. Pärast 18 miljardi dollari annetamist Avatud Ühiskonna Fondile on tal taskus ikka veel 8 miljardit.

Soros on osav finantsmanipulaator ning teda tuntakse Inglise Panga raputajana pärast seda, kui ta Kaug-Ida valuutadega mängides sundis 1992. aastal devalveerima naelsterlingi ning teenis oma esimesed 10 miljardit dollarit.

Aastal 2002 mõistis Prantsusmaa ta süüdi ning kohustas maksma 2,2 miljonit eurot trahvi finantsmahhinatsioonide tõttu, milles kasutas siseinformatsiooni eelist teiste investorite ees.

Malaisia peaminister Mahathir bin Mohamad on süüdistanud Sorost oma maa valuuta nõrgendamises ning 1997. aasta Kagu-Aasia finantskriisi esilekutsumises. Soros on tõesti mängur ning eelpool mainitud intervjuus ta seda ka tunnistab.

“Kõik räägivad, et mul on palju jõudu. Ent millest jõud koosneb? … Te küsite, kas ma suudan mõjutada valitsusi? Nüüd hakkab see mul õnnestuma…”

Soros on nüüdseks saavutanud selle jõu, millest ta on unistanud lapsepõlvest alates – ta manipuleerib valitsustega, kujundab avalikku arvamust meedia kaudu ning poliitikat nii kodu- kui välismaal. Ta on suurimaid annetajaid eesmärgiga kukutada valitsusi ja organisatsioone, mis ei poolda tema uue maailma agendat (loe nt siit ja siit). Tema rahastatud fondid on aastakümneid tegelenud rahvusriikide õõnestamise ja hävitamisega seestpoolt ning me näeme, kui edukas on selline poliitika olnud Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Maailmast ja seda “valitsevatest valitsustest”  peab saama tähtsusetu käpik ja Sorose-laadsete isikute sülekoer, nagu seda on praegu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond.

George Soros 2013. aastal Maailma Majandusfoorumil Davosis. Foto: Scanpix

Viimased presidendivalimised Ameerika Ühendriikides näitasid sealse süvariigi olemust. Soros oli 9 miljoni dollariga suurim annetaja Hillary Clintoni valimiskampaanias. Enneaegselt avaldatud ajakirjad “president Hillaryga” esikaanel, meediarünnakud Donald Trumpi vastu ja Clintoni poolt oli üks külg, ent oluline ilming sellest võitlusest, mida inimhingede eest praegu peetakse, ning loomulikult ei piirdu see ainult Ameerikaga. Avalikuks on saanud teave (DC Leaks), mis on saanud koondnimetuse “List of European Elections 2014 Projects”, mille kohaselt Sorose finantseeritud võrgustik on manipuleerinud Euroopas läbi viidud valimisi, ehk siis sellel võrgustikul oli sel ajal käsil 90 “projekti”.

2011. aastal teatas Meediauuringute Keskus MRC Sorose seotusest enam kui 30 meediakontserniga. Selles nimekirjas leiame sellised väljaanded nagu The New York Times, The Washington Post, The Associated Press, NBC, NPR, CBS ja ABC. Ära on toodud ka pikk nimekiri Sorose leival olevatest Ühendriikide ajakirjanikest, kes on seotud eelpool nimetatud meediakontsernidega.

Lisaks globalistidest poliitikutele, ajakirjanikele ja muudele ühiskondlikele tegelastele ja avatud piire propageerivatele “valitsusvälistele organisatsioonidele” ei unustata ka nn rohujuure tasandit. Black Lives Matters, mis on aktiivne ühiskonna destabiliseerimises, on saanud kuulsaks oma letaalse tagajärjega rünnakutega politseinike vastu. Soros on finantseerinud seda terroriorganisatsiooni 33 miljoni dollariga.

Kas Sorosele on ka oponente? Nende nimekiri ei ole nii lühike nagu meil Eestis – meenutatagu näiteks Eesti “poliitilise- ja kultuurieliidi” truualamlikku Clintoni ees kummardamist veel enne presidendivalimiste lõppu. Aga Eesti poliitikute kameeleonlik käitumine olgu mõne teise kirjatüki teemaks. Mujalt maailmast tõstab artikkel esile Ühendriikide, Suurbritannia, Israeli, Ungari, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Serbia ja teiste maade omariiklikult mõtlevad ringkonnad, kelle ainus “viga” on selles, et nad soovivad jääda iseseisvateks ja sõltumatuteks räpasest rahast, ning otsustada ise oma elu üle.

Pärast seda kui Soros oli annetanud pool miljonit naelsterlingit Brexiti-vastaseks kampaaniaks ja nimetas selle sissemakseks brittide paremasse tulevikku, soovitas Briti poliitik Nigel Farage nendel, kes usuvad Sorose filantrooplikkusse, mõelda tagasi aastale 1992, mil selle mänguri tõttu kaotasid nii paljud britid oma säästud ja paljudel juhtudel ka kodud. Artikli autorid mõistavad ka Venemaa samme Sorose finantseeritud organisatsioonide likvideerimiseks, sest millegi muu kui teise riigi destabiliseerimise ja Sorose isikliku mõjuvõimu laiendamisega siin tegemist ei ole. Ka Ungari peaminister Viktor Orbán ja Poola valitseva erakonna esimees Jarosław Kaczyński ei kahtle selles, et Soros üritab rahaga mõjutada teiste maade poliitikuid.

Loomulikult ei maksa meil arvata, et Eesti poliitiline maastik oleks sellisest räpasest mängust puutumata.

Sorose ja teiste globalistide töö tulemuseks on kodanikuühiskonna tugevnemine. Meie keeles tähendab see antiglobalistide edukamat vaigistamist, poliitikute paremat kuuletumist, süvariigi süvenemist ja kontrolli tugevdamist inimeste sõnade, mõtete ja tegude üle. Üllalt kõlava “vihavastase võitluse” taga käib küüniline suukorvistamine. Ainult tänu sellele on võimalik näiteks see, et Suurbritannia politsei ei julgenud aastaid karistada moslemimigrante, kes vägistasid alaealisi ning ei kohkunud tagasi ka mõrvade ees oma jälgede peitmiseks. Briti siseministeerium tegeles samal ajal innukalt islamofoobiavastase võitlusega oma julgeolekuorganites ning näeme, milline drastiline mentaliteedimuutus on toimunud. Kodanikujulguse asemele on astunud ükskõiksus ja enesetsensuur, ning selles on kindlasti teene globalistlikul lobitööl ning rahal.

Kas meil on olukord teistsugune? Mida hea lugeja arvab? Räägime sellest veel!

Päisefotol: president Toomas Hendrik Ilves ja filantroop George Soros

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!