Reformierakonna võimalikud presidendikandidaadid Marina Kaljurand ja Urmas Paet. Foto: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Eesti Vabariigi presidendiks ei peaks kandideerima see, kes arvab, et Eesti iseseisvus on hästi tagatud siis, kui Tartu rahulepingus paika pandud Eesti ja Venemaa vahelist riigipiiri nihutatakse "heanaaberlikult" lääne poole, leiab Harri Kivilo.

Järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks soovijaid on vast juba rohkem, kui keegi julges mõned kuud tagasi arvata. Võimu- ja ka opositsioonierakonnad ning arvamusliidrid on asunud küsitlustega selgitama, kelle kandideerimist tuleks heaks pidada. Ent kõigepealt peaksid kandidaadid ise endalt küsima, kas nende põhilised tõekspidamised võimaldavad täita põhiseaduse sissejuhatuses ja peatükis V määratud kohustusi. Senini on presidendid nii mõnelgi juhul toiminud nende võimuerakondade soovide kohaselt, kes ei pea kõigi põhiseaduslike kohustuste täitmist vajalikuks.

Vist Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on ainus, kelle arvates uus president peab juhinduma eelkõige sellest, et "Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris" (Paul Goble'i soovitus Postimehes, 30.05.2013; Paul Goble on eriti Venemaa ja Balti riikidega seotud küsimustes kõrgelt hinnatud Stanfordi mõttekoja analüütik).

Tartu rahuleping on mitte ainult Eesti Vabariigi suveräänsuse kinnitus, vaid ka eestlaste oma maa paiknemist määrav rahvusvaheliselt kehtiv dokument. Saksa rüütlite poolt vägisi äravõetud maade tagasisaamist ihaldati mitme sajandi vältel. Ent ometi on rohkem kui kahekümne iseseisvuse taastamise järgse aasta jooksul Eesti riigivõimu kõrgemad esindajad pidanud vajalikuks pretsedenditult vähendada Tartu rahulepingu pädevust ning loovutada Vene Föderatsioonile üks kahekümnendik Eesti riigi territooriumist – justkui Eesti olekski (Venemaa tihti korratud väite kohaselt) augustis 1991 Nõukogude Liidust omal soovil lahkunud liiduvabariik.

Ilma mingile konkreetsele lubadusele ja/või nõudele viitamata hakkasid iseseisvuse taastajad aastal 1994 uskuma, et Eestit Venemaast eraldav, Tartu rahulepingus üksikasjaliselt kirjeldatud ning looduses kahepoolselt tähistatud riigipiiri paiknemist on vaja muuta. Kontrolljoon, mis eraldas ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust, täitis täiesti rahuldavalt riigipiiri ülesannet. Taas ainult kindlameelne usk võimaldas uskujail arvata, et kui muuta kontrolljoon seaduslikuks riigipiiriks, siis muutub tänulik Vene Föderatsioon Eesti iseseisvuse kaitsjaks. Seniste eestlaste ja venelaste vahelise sajanditepikkuse kõrvuti elamise kogemuste põhjal oli see Venemaa muutumise mõte absoluutselt absurdne, kuid paljude haritlaste lapsemeelset usku see ei kõigutanud. Aastal 1992 vastu võetud põhiseadus lubab riigipiire muuta, kuid keelab Eesti riigi maa-ala võõrandada, kui seda pole rahvahääletusel nõutud. Et piiri okupatsioonieelsest asukohast väga märgatavalt lääne suunas paigaldamisega seonduva maa-ala Venemaale kinkimist õigustada, kirjutati kiiruga "Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne 2012", milles kuulutati, et kommenteerijad on õppinud põhiseadust "tõlgendama eesmärkidest ja väärtustest lähtudes" – tavalistele kodanikele pidi põhiseaduse mõistmine olema üle jõu käiv. Mitte ükski riigivõimu kõrgem instants ei soovinud märgata, et eesmärgid ja väärtused, mille kohaselt tuli üheselt mõistetavalt kirjutatud põhiseadust teistsuguseks tõlgendada, eksisteerisid ainult kommenteerijate peades ning mitte ühegi põhiseaduslikkuse üle valvaja arvates polnud vaja ametlikke tõlgendamise parameetreid seadustada.

Ilmselt usuti, et "pühalik tõotus kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi", mida mitmed ametivande andjad olid kohustunud täitma, lubab "Kommenteeritud väljaande" kohaselt mõne põhiseaduse sätte sõnastust Venemaa soovide kohaseks tõlgendada – ka siis, kui tõlgendus osutub täiesti vastupidiseks kirja pandule. Selles usus allkirjastati Moskvas veebruaris 2014 "Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Eesti – Vene riigipiiri leping". Lepingus on öeldud, et "pooled lahendavad käesoleva lepinguga Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni maismaa riigipiiri kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks." Lepingu sissejuhatuse kinnitatakse: vastastikku territoriaalset nõudmiste puudumist ning lepingule on lisatud kaart, mis näitab "riigipiiri" nimega tähistatud kontrolljoone kulgemist; ning ka soovi tagada soodsad tingimused heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kinnitamiseks.

Veebruaris 2014 allkirjastatud piirilepingus pole kaudseltki viidatud, et osapooled on aastal 1939 kehtinud piiri paiknemist muutnud või et Venemaa oleks Eestilt saadud territooriumi eest endale mingi kohustuse võtnud. Kui kaks ausat riiki oleks tahtnud omavahelist piiri muuta, siis poleks kumbki neist pidanud vajalikuks muutmist varjata. Vene Föderatsioon ei lubanud eestlastel kasutada isegi sõnu "muutmine" ja "Tartu rahuleping". Seega tuleb järeldada, et Venemaa Föderatsioon ei ole aus naaber; kuid ka seda, et Eestis on palju ülimalt lolle, kes lepingu paroodiat peavad pädevaks dokumendiks.

Kahepoolselt allkirjastatud "Eesti – Vene riigipiiri leping", kus ei ole viidet varasema riigipiiri kulgemise muutmise kohta, võimaldab aga koos teiste Venemaa arhiivides olevate dokumentidega kinnitada, et Eesti ei olnud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Eesti õigusteadlased, kapo, riigiprokurör ja senised võimulolijad on oma senise käitumisega Venemaa väite õigustatuks pidanud. On rumalus uskuda, et Vene Föderatsioonil puudub huvi ja võimalus eestlased ja nende maa taas Venemaa osaks muuta. Venemaa tihti korratavad alusetud süüdistused siinelavate venelaste ahistamises on ilmselge tõend sellest, mida Venemaa tegelikult soovib mõnekümne aasta pärast või ka varem saavutada. Lisaks veebruaris 2014 allkirjastatud lepingule on Venemaal ilmselt veel teisigi dokumente, mida saab oma soovi täitmiseks kasutada. Heaks võimaluseks on ka Eestis asuv, väga suur ja oma rahvuse üle õigustatud uhkust tundev venelaste kogukond, kelle aktiviste on lihtne rahastada ja rakendada Venemaa nimel toimima.

Lähtudes 25 aastat kestnud kahe rahvuse kooselamise kogemustest ning ka sellest, et Euroopa Liit ja ÜRO peavad inimõiguste rõhutatud rakendamist tähtsaks ja rahvusriikide olemasolu iganevaks nähtuseks, on väga tõenäoline, et Venemaa eriteenistuste juhendamisel juba mõne aasta pärast tekitatakse Eestis olukord, mis võimaldab täiesti demokraatlikult vene keele teiseks riigikeeleks muuta. Et kakskeelses Eestis saab – Venemaa raha toel – ülejärgmises riigikogus olla rohkem vene- kui eestimeelseid rahvasaadikuid, on samuti ülimalt tõenäoline.

Eestlaste arvamusi mõjutada püüdvad riiklikud lõimimiskavad on kinnituseks, et eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamist on riigivõim senini pidanud vähemtähtsaks kui Venemaale ja venelastele meele järgi olemist. Ehedaks näiteks sellisest meele järgi olemisest on muu hulgas ka president Lennart Meri avaldus: "Ma olen ütlemata rõõmus selle üle, et Eesti ja Venemaa suhted arenevad mööda tõusvat trajektoori, lähenedes tasemele, mis on kohane lähedastele naabritele. … Arvan, et tänasel pidupäeval on kohane meelde tuletada, kuidas lähiminevikus nii venelased kui eestlased seisid seinana koos totalitarismi ja kommunistliku diktatuuri vastu. Meie tollaseks sõjahüüuks olid unustamatud sõnad: Teie ja meie Vabaduse eest!" (kiri Jeltsinile suvel 1999); samuti president Toomas Hendrik Ilvese kinnitus: "Olen valmis teenima Eestit, kõiki siin elavaid inimesi nende maailmavaatest ja emakeelest sõltumatult oma parimas usus ja tõekspidamistest lähtudes" (kõne riigikogus 29.08.2011).

Eesti Vabariigi presidendiks ei peaks kandideerima see, kes arvab, et okupatsioonieelne Eesti Vabariik on taastatud ning Eesti iseseisvus on hästi tagatud ka siis, kui Tartu rahulepingus üksikasjaliselt määratud Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir nihutatakse "heanaaberlikult" lääne poole – vähimagi viiteta sellele, et piiri paiknemist on muudetud. Presidendiks saamist ei sünni taotleda mitmel erineval põhjusel. Tartu rahulepingusse kirjutatud Eesti-Vene riigipiiri läände liigutamise soovi ei saa ka kõige sihikindlam põhiseaduse eesmärkide teistsuguseks tõlgendaja põhiseadusele vastavaks rääkida. Seega tolle lepingu ratifitseerimise pooldajad peaksid selgelt tajuma, et nemad võivad kujuneda eesti rahvuse püsima jäämise suuremasse ja tõenäosemasse ohtu seadmise süüdlasteks kui teised rahvusliku iseteadvuse aate eirajad. Inimene, kes õigustab põhiseaduse "eesmärkide" kohast tõlgendamist ja/või veebruaris 2014 allkirjastatud välislepingu ratifitseerimist, ei peaks presidendiks kandideerima.

Väga oluline on Eesti maa-ala Venemaale kinkimisega seonduvalt mõista, et küsimus ei ole mitte ei maa-ala tasuta loovutamises ega mõnekümne tuhande venelase Eesti elanikeks saamise probleemi lahendamisega. Veebruaris 2014 allkirjastatud leping võib ülima tõenäosusega – Venemaa arvates täiesti kindlalt – tunnistada sellest, et Eesti siiski astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu, lahkus sealt aastal 1991 ja et Eesti Vabariik on ENSV õigusjärglane. Okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei ole senini tegudes taastatud. Selle taastamist saab uus president jõuliselt mõjutada, kui ta selle eesmärgi saavutamist peab õigustatult enda ja eesti rahva kohuseks.