Miks ma naasin naisena laste, köögi ja kiriku juurde

Dr Maike Hickson. Foto: LifeSiteNews

Dr Maike Hickson selgitab oma avalikus kirjas, miks ta on otsustanud naisena revolutsioonilisel feminismi ajastul vastuvoolu ujuda ning naasta traditsioonilise soorolli ja peremudeli juurde, mille keskmes on arusaam naisest kui armastavast ja armastatud pereemast ning abikaasast.

Autori eessõna: Järgnev avalik kiri on adresseeritud Saksamaa 1960ndate põlvkonnale, kes mässasid Saksa ühiskonna vastu tervikuna: selle haridussüsteemi, kristliku moraali ja poliitilise süsteemi vastu. Võimalik, et see kultuurirevolutsioon oli põhjalikum Saksamaal kui teistes lääneriikides, kuid üldiselt oli selle mõjusid märgata kõikjal: abielulahutuste arvu suurenemine, abordi legaliseerimine, hariduse allakäik ja relativismi levik.

Ma ise sündisin 1972. aastal ning seega mõjutasid need revolutsioonilised muutused minu lapsepõlve erinevaid tahke. Kuna tänavu on 1968. aastal Saksamaal aset leidnud kultuurilise revolutsiooni 50. aastapäev ning kuna need, kes olid revolutsiooni eesotsas ja eesliinidel on endiselt oma saavutatu üle uhked, siis leidsin, et on sobilik aeg, et rääkida tõde selle revolutsiooni mõjudest paljudele selle põlvkonna lastele.

Ma loodan, et sellest avalikust kirjast on kasu lugejatele ka teistes riikides ning et see aitab meil sügavamalt mõtiskleda küsimuse üle, kuidas me jõudsime omadega olukorda, kust me end tänapäeval leiame.

Aitab küll. Lugesin just veel ühte elulooraamatut, kus keegi ülistab ennast selle eest, et ta murdis kodanliku ühiskonna reegleid. On aeg see uhkus maha raputada ja panna vastu vastupanijatele.

Ma tean, et teil endil ei olnud kerge noorus. Olles sündinud sõja ajal või vahetult pärast seda, tundsid enamik teist nälga, mida meie teie lastena kunagi tundma ei pidanud. Kuid me oleme näljased millegi muu järele, mille te meilt röövisite, kuigi selleks puudus vajadus: kaitse ja turvatunde, perekonna, hariduse, kultuuri ja eelkõige kristliku usu.

Kõike seda kingiti teile, kuigi sõda oli rebinud hiiglaslikke lõhesid. Enamik teie vanematest jäid teineteisele truuks ning samuti oma endi vanematele. Nad ei koormanud teid ega oma vanemaid oma isekate kapriisidega, mille tulemusena ei jäänud miski kokku, mis kokku kuulus.

Te olite uhked hävitajad, arvates, et teete paljusid asju palju paremini kui paljud teised inimesed ja eelnevad põlvkonnad. Te ütlesite otsustavalt lahti kogu kultuurist, kogu selle ilust, reeglitest ja turvalisusest, ning nimetasite selle orjuseks. Kas te olete kunagi tagasi vaadanud ja oma tegude vilju kriitiliselt vaadelnud? Kas te tõesti lõite midagi ilusamat?

Arusaadavalt ja täie õigusega põlgasite te sõda, kuid milline on olukord tänapäeval? Kui palju sõdu on lääs taaskord alustanud, ilma, et paljud nende vastu protesteeriks? Muidugi on ohvrid nüüd kaugel eemal. Kuid võib-olla tulevad nad peagi tagasi meie naabrusesse, kus saame neid vahetult näha. Võib-olla oleme ise varsti need, kes hakkavad kannatama.

Te ootasite oma vanematelt, et nad oleksid pidanud vastu hakkama Hitlerile, kelle taha olid koondunud relvajõud. Kas te ei näe siis ohtu, mis tuleneb teie endi poliitikutest? Või miks te täna vaikite? Võib-olla te mõistate nüüd, kui keeruline on ehitada üles tõelist ja jätkusuutlikku vastupanuliikumist? Näiteks kui midagi üliolulist on kaalul? Või arvate nüüd – olles ise võimupositsioonidel –, et on tore kasutada seda võimu nende vaigistamiseks, kes seisavad vastu teie endi avalikele arvamustele?

Ja haridus? Kas olete vaadanud, milleks tänane noorsugu veel võimeline on? Kas neil on teadmised ja laiaulatuslik haridus, mille te veel oma kooliajal saite ning mida te seejärel solvavalt suuresti tagurlikuks nimetasite? Kas tänapäeva noored on endiselt võimelised kirjutama nagu teie kirjutate? Miks te neilt selle oskuse röövisite, oma metsikute koolireformi ideedega, mis propageerisid vaid juhmistumist ja pealesunnitud ühtlustamist? Nüüd olete te oma karjääri lõpus ning kehitate õlgu, kui koole allutatakse majandusliku tõhususe ja konkurentsi kriteeriumitele. Koole allutatakse nüüd majandusprintsiipidele viisidel, mida te ei osanud 1960ndatel uneski näha, kui jäigad ja kõrgelt haritud autoritaarsed õpetajad – nagu nad teile toona tundusid – klassi ees seisid? Kuid minu hinnangul oli neil siiski rohkem väärikust.

Ja teie lapsed? Kui palju lahutusi ja abielurikkumisi pidid nad juba läbi elama? Kas teil on endiselt meeles, kes on hetkel kelle partner ning kellelt pärineb milline teie lastelastest? Te olete lammutanud maha tammi, mis seisis sajandeid ning nüüd voolab vesi halastamatult kõikjale. Te pilkasite vana seksuaalmoraali ja vabastasite end sellest ning seeläbi ka Jumalast, kes selle kehtestas, seejuures mõistmata või mõista üritamata, mis selles õiget, head ja hingeülendavat võis olla. Tänapäeval te kahetsete, et naised on alandatud seksuaalse naudingu objektideks, kuid need olite teie, kes rebisid naistelt maha kaitsva mantli. Te vaevasite oma lapsi juba kõige õrnemas eas selliste teemadega, kuigi need ei pakkunud neile mingit huvi, ning röövisite neilt seeläbi nende naiivsuse ja süütuse. 1968. aasta naised, teie olite siiski esimesed, kes end avalikult alasti koorisid.

Kas see ei pane teid värisema? Kui palju on teie eludes hävitatud? Kui palju „elukaaslasi“ on teil seni olnud, kellega te olete Itaalias Toscana piirkonda külastanud ja oma elu nautinud, selle asemel, et olla vanavanemad neile väikestele, kes niiväga igatsevad stabiilsust, kaitset, armastust ja suunamist? Teil endil oli see veel olemas; vanavanemad, kes olid alati olemas, kes jäid kokku, kes elasid perekonna traditsioonide kohaselt. Meie lastel seda enam pole. Palju on varemetes ja kehvas seisus, kuna keegi ei tahtnud ohvrit tuua ning kõik mõtlesid ainult iseenda näilise heaolu peale. Keegi ei mõelnud aga väikeste peale. Väikestel ei olevat nüüd enam vaja ka koduperenaisest ema, kes valmistab neile köögis midagi maitsvat ja tervislikku, meisterdab nendega midagi, läheb nendega jalutama ja laulab neile laule. Ei, selleks ei ole aega, sest ema peab end kehtestama, tal peab olema karjäär.

Samas pole aga midagi väärikamat ja ilusamat, kui aidata noorel elul kasvada, õitseda ja õnnelik olla. Kui te oma abikaasast lahutasite, kas te vaatasite siis kunagi oma laste silmadesse, kellel tuli nüüd loobuda ühest oma vanemast ning tuli võib-olla kiiresti võtta omaks uus emme või uus issi, kes neile võib-olla isegi ei meeldinud? Kas te mõtlesite oma lastele, kes pidid äkitselt tähistama jõule kolmes erinevas kohas? Kellel polnud perekonda, harmooniat ega turvatunnet?

Kas lastel, kes niimoodi üles kasvavad, on tugev, vooruslik karakter – hoolimata toetuse ja armastuse puudumisest perekonnas? Või on nad enamasti seesmiselt katki ning seetõttu avatumad manipuleerimisele, eriti läbi massimeedia?

Nüüd me oleme siis sinnamaale jõudnud – katkised mehed ja naised purunenud õnnega, kes pole enam suutelised meie ajastu tormidele ega kavalatele manipulaatoritele vastu seisma. Lõppude lõpuks on meil liiga palju tegemist omaenda haavade lakkumisega ja oma räsitud juuste silumisega; me peame tegelema lõhenenud majapidamistega, ebatervisliku kiirtoiduga, mis muudab meie lapsed ülekaalulisteks ja haigeteks, rahaliste probleemidega ja tülidega laste elatisraha pärast; armukadeduse ja igatsusega ning sageli kõigest iseenda soovide täitmisega.

Sellises olukorras saab tulla lihtsalt mõni haridussüsteemi reformija ja meile öelda, et meie lapsed saavad palju targemaks, kui me paiskame koolid veel suuremasse kaosesse ning et väikelapsed tuleks anda kasvatamiseks võõrastesse kätesse – mida varem, seda parem – täpselt nagu nõukogude ajal. Ning mitte keegi ei märka seda? Kuhu jääb siin tõelise inimkonna vastuhakk?

Kuna teie vastuhakk polnud kindlasti inimlik, kindlasti mitte. Kohati oli see isegi ohtlik, eluohtlik. Kuid teisalt oli see ebainimlik. Vaigistada ja alandada vanu, haavatud sõdureid, kes olid nõus oma elu andma? Mitte kunagi lastes neil oma lugusid rääkida, isegi kui neid oli eksiteele juhitud? Vaigistada ja naeruvääristada Saksamaa sõjajärgseid põgenikke ja ümberasustatud inimesi, kes kaotasid kõik ning kes nutavad selle pärast endiselt; neid, kes kaotasid selle käigus oma lapsed, haiguste, nälja ja sõja tõttu? Kõiki alandati, öeldi, et kõik sakslased on võrdselt halvad. Ainult teie olite paremad, kuna te polnud kunagi olnud olukorras, kus teil oleks olnud vaja end tõestada. Ning seejuures te isegi ei mõistnud, kui suurel määral teie endiga manipuleeriti. Te ei teadnud, et 1981. aastal tänas John Lennon USA luure keskagentuuri (CIA) narkootikumi LSD eest ning et ta avalikustas, et CIA töötas selle narkootikumi välja inimeste kontrollimiseks. Te ei teadnud, et Frankfurdi koolkonda rahastati algselt Moskvast. Ning et hiljem, Teise maailmasõja ajal ning selle järgselt rahastas Marcuse, Adorno ja Horkheimeri tegevust Rockefelleri sihtasutus. Nende plaaniks oli viimaks dekristianiseerida Euroopa ning õõnestada selle moraalset vundamenti, nii et seda oleks lihtsam valitseda ja domineerida. Nii, et muutuks vastuvõtlikumaks materialistlikule meediamanipulatsioonile, mis muudab meid pelgalt tarbijateks ja apoliitilisteks nautlejateks. Te jooksite tõeliselt kohutavasse lõksu, lasite end ära kasutada ning nüüd olete selle üle koguni uhked!

Te trampisite meie kultuuril ja väärikusel ja aul. Te pilkasite ilusat ja tõest ja head ning kasvatasite meid nagu loomi, kes mängivad mudas ning kes õpivad varakult, kuidas innelda ja paarituda nagu loomad, mida toetavad nüüd veel ka mõningad uued medikamendid ja meetodid. Te ei kasvatanud meid ilusa suunas, vaid alandasite meid inetu poole. Osaliselt ei soovinud te isegi oma järglaste eest hoolitseda ning siis te õpetasite maailmale, kuidas neid väikseid saab lihtsalt tuhandete viisi tappa – isegi veel enne, kui nad ilmavalgust näevad. Kuidas on siis nii, et selles väidetavalt halvas kodanlikus, kristlikus ühiskonnas ei olnud kunagi nii palju ühiskonnast eraldatud, hüljatud, narkosõltuvuses, kriminaalseid ja suitsidaalseid lapsi ja noori kui tänapäeval?

Ja me peaksime teid selle eest tänama ja ülistama?

Tõeline inimlikkus algab väikestest tegudest, mitte suurtest sõnadest. Inimlikkus algab neist väikestest lastest, kes on haavatavad. Inimlikkus algab nende väikeste tsiviliseerimisest ja nendele reeglite õpetamisest, mille abil nad saavad iseennast ja teisi hinnata, nii et neil on inimlik standard, mille alusel otsustada, kas mingi sõda on õiglane või mitte, kas mõni seadus on vale või kas mõne poliitiku käitumine on sobilik või mitte. Te hävitasite kõik reeglid ja samuti voorused ning nüüd te imestate, et poliitikud teile pidevalt valetavad? Et nad ei mõista enam, mida tähendab ühine hüve? Ega isegi Jumala kümmet käsku, mis õpetavad meile endiselt inimeseks olemist?

Kas te olete uhked, et teie lapselapsed järgivad uusimat moodi, mängivad uusimaid arvutimänge ning kuulavad tänapäeva kõige populaarsemat kolemuusikat? Kuhu on jäänud noore põlvkonna suured ideaalid?

Kas te ei ärganudki üles, kui 1968. aasta liikumise suur liige Gerhard Schröder, hakkas pärast oma kantsleriameti maha panemist töötama Rothschildide finantsimpeeriumi heaks; ning kas te ärkasite üles, kui 1968. aasta liikumise ikoon Joschka Fisherist sai rahvusvahelise äristrateegiaettevõtte Albright Stonebridge Group’i nõunik? Kas see on niinimetatud kapitalismivastasus uues kuues? Kas see on truu Karl Marxi ideaalidele? Ehk mingil määral isegi on, kuna ta lasi ka ennast finantseerida jõuka mehe poolt finantskapitalismi abil.

Inimlikkus algab väikestest asjadest. Ning see nõuab ustavust. Mees, kes ei ole ustav iseendale ega teistele, ei saa mõjuda veenvalt, vaid jätab alati kõigest iseka mulje. Suuri asju luuakse ainult läbi eneseohverduse ja vastupidavuse, nagu seda on näha suurte kunstnike varal. Leiged ei suuda pikas perspektiivis inimesi ligi tõmmata. Samuti ei suuda nad head vilja kanda.

Selleks, et kanda head vilja, vajame kõrgemat standardit, midagi, mis tõstab meid kõrgustesse ning mis ei muuda meid ahvideks.

Sellepärast ütlen ma „ei“. „Ei“, kõigele, mis te olete meile toonud. Te tõmbasite ka minu mutta. Nüüd ma naasen ja palun vabandust enda süü pärast. Naasen selle juurde, mida te olete pilganud: Kinder, Küche, Kirche [lapsed, köök, kirik – sks] ning ma teen seda suurima rõõmuga. Ma tahaksin, et mul oleks rohkem kui kaks last, nii et me oleksime suurpere. Ma jään oma abikaasale kogu eluks truuks ning ma soovin kogu perele hästi kokata ning riietada oma lapsi armsatesse riietesse, nii et nendest kumaks armuküllane väärikus. Ma oleksin pidanud esmalt rääkima Katoliku Kirikust, kuna see tsiviliseerib ja harib mehi ja naisi juba sajandeid ning tõstab meid üles millegi kõrgema poole ning sageli väga edukalt, vaatamata sellele, et tänapäeval on kirik lasknud end liiga sageli mõjutada ilmalikkusest, ükskõiksusest, moraalsest korratusest ning korruptsioonist, mida teie revolutsioon on aidanud propageerida. Võibolla kirik isegi avas oma uksed ainult teie hullumeelsuse pärast, nagu kirik tegi seda oma siserevolutsiooni käigus Vatikani II Kirikukogul.

Kui te olete nüüd mõistnud, et teie unistused ja mässud olid kõigest illusioonid ning põhjustasid vaid kahju, siis ei ole veel liiga hilja. Kindlasti oli paljudes teis palju häid kavatsusi. Kuid inimene saab alati pöörduda ja avalikult korrigeerida seda, mida ta kunagi kaitses. Isegi kui praegu on juba liiga hilja teie vanemate jaoks, siis saate te endiselt rääkida oma lastega ning neilt andestust paluda. Inimene saab alati tõde lausuda, isegi siis, kui see haiget teeb. Kuid te peate olema valmis, et ka teid läbi muda tiritakse, kui te seda avalikult teete. Sest tegemist on siiski selle „parema maailmaga“, mille poole 1968. aasta põlvkond pürgis ning mille ka viimaks lõi. Kuid nagu te seda kunagi oma vanematelt ootasite, kutsutakse nüüd ka teid endid vastupanu osutama – isegi kui see on teie endi vastu suunatud!

Avaliku kirja tõlkis Martin Vaher.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!