Mu süda valutab. Väga. Eesti pärast, meie, eestlaste pärast, tõdeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme taasiseseisvuspäeval.

1991. aasta 20. augustil tahusin kirvega palke ja ehitasin sauna. Kuulasin samal ajal raadiost, mis toimub Tallinnas ja Moskvas. Ajaloolasena teadsin, et Nõukogude impeerium variseb kokku, nagu kõik impeeriumid seda ajaloos teinud on, ja ma lootsin üksnes, et meil Eestis läheb omariikluse taastamine veretult ja ladusalt.

Ma ei tundnud poliitika vastu mingit erilist huvi ja ma ei kavatsenud ka poliitikas kaasa lüüa. Seda isegi veel siis, kui mind välisministeeriumisse tööle kutsuti. Leidsin, et on muidki mooduseid Eesti edendamisele kaasa aidata kui parteipoliitika.

Ent aastad möödusid ja ma veendusin üha suurema rahulolematusega, et Eesti ei liigu seda teed mööda, mida mina rahvuse edukuse seisukohast õigeks pidasin. Juba välisministeeriumis nägin, kuidas võõrad huvid meie omad rahvuslikud huvid meie ametnike, veel enam aga üha selgemalt oma ebakompetentsust tõestavate poliitikute juhtimisel kõrvale tõrjuvad.

Eriti selgelt ilmnes see läbirääkimistel ühinemiseks Euroopa Liiduga, kus tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese poolt anti läbirääkijatele vaid üks juhis: me ei kauple millegi üle, meil on vaja saada liikmeks.

Saimegi. Suveräänsusest loobumise ja poolkolooniaks muutumise hinnaga. Taustaks kogu aeg täiesti ebaadekvaatne tänitamine, et Euroopa Liidu alternatiiviks on vaid ühinemine SRÜ-ga.

Tegelikult hakkasid Euroopa Liidu “viljastavad” mõjud ilmnema juba tükk aega enne liitumist. Siinkohal ei räägigi ma meid 1990. aastatel Eesti edulooks muutnud tõeliselt vaba ettevõtluse lämmatamisest Euroopa Liidu direktiivse käsumajandusega, mida meie ametnikkond eriti perversse agarusega ellu on viinud. Ma räägin meie kui rahvuse ja meie rahvusriikluse järk-järgulisest tasalülitamisest.

Kas mäletate, kuidas Eesti valitsused ja tipp-poliitikud pöörasid selja Teises maailmasõjas stalinliku hirmuvalitsemise tagasipöördumise vastu hambad ristis Sinimägedes, Narva all ja Emajõe ääres võidelnud meestele?

Mitte ükski meie peaminister, mitte ükski meie kaitseminister ega riigikogu juhtiv võll ole võtnud vaevaks neid mehi nende mälestuspäeval tervitamas käia. Ometi sai näiteks seesama Toomas Hendrik Ilveski üles kasvada vabas maailmas üksnes tänu sellele, et kellegi Mart Helme isa ühena viimastest Narva alt taandus, pidas maha Avinurme lahingu, mis punaväelaste saabumise järel kirikusse viidud haavatud eestlaste veresaunaks muutus, ja ennast seejärel aastaid puukuuris puuriida taga varjas, kuni õnnestus äraostetud ametniku kaudu nõukogude pass osta.

See mees ja tema võitluskaaslased, kes juba 1941. aastal enne sakslaste saabumist vabatahtlikena suvesõjas osalesid – ikka Eesti, mitte Suur-Saksamaa eest –  on nüüd keegi, keda meie nn. eliit häbeneb. Enamgi veel – kelle mälestuse ta rüvetab okupatsiooniarmee sõduritele pärgi pannes ja neid vabastajateks nimetades.

Ent läheme edasi. Kogu eesti rahva, meie keele ja kultuuri järjepidevuse aluseks on olnud maaelu. Tänaseks on see suuresti hävitatud. Ebaõnnestunud põllumajandusreformi läbi, regionaalpoliitika puudumise läbi, avalike teenuste likvideerimise läbi ja olematu investeerimispoliitika läbi. Propagandakisa on muidugi palju olnud, alates (alamõõduliste) eurotoetuste kujutamisest lõpliku lunastusena ning lõpetades projektirahadest ehitatud kiigeplatside, seltsimajade ja kergliiklusteede kujutamisena uue maaelu tugisammastena.

Mida ei ole, on aga inimväärselt äraelamist võimaldavad kodulähedased töökohad, arstiabi, transport, koolid, apteegid ja paljud muud avalikud teenused, mis vaeses Nõukogude Liidus olid maainimestele igapäevaseks iseenesestmõistetavuseks, rikkas Euroopa Liidus on muutunud aga kättesaamatuks luksuseks. Ehk nagu ütleb Hando Runnel:

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul looduse hääl.

Just see on juhtunud meie nn eliidiga. Kolige Tallinna või sünnitage põllul! Eesti ei ole nii rikas, et võiks endale lubada rohkem kui kaks korralikku sünnitushaiglat! Ja üldse: kui teile ei meeldi, toome teie asemele ukrainlased!

Ja toovadki. Ning mitte üksnes ukrainlasi. Neljateistkümne ülikoolis lektorina töötatud aasta jooksul nägin, kuidas puht eestikeelne haridus nn. rahvusvahelistumise tuhinas samm-sammult taandus inglisekeelse ees. Kuidas ülikooli auditooriumites võtsid kohad sisse üliõpilased kolmandast maailmast kellede puhul oli arusaamatu, kuidas nad oma keele- ja kirjaoskamatuses üldse ülikooli vastu võeti. Kes kadusid tihtipeale juba pärast esimest loengut, kui olid ilmselt oma elamisloa ja muud Euroopa Liidus legaliseerumise dokumendid korda saanud. Kellede olemasolu ja rumalus mõjusid aga ülejäänutele taset alla kiskuvalt ja demoraliseerivalt.

Ometi on just emakeelne ja tasemel haridus olnud see, mis on meie väikesel rahval aidanud püsida ja olla konkurentsivõimeline kultuurrahvaste hulgas. Emakeelset haridust jääb “vabas” Eestis aga üha vähemaks. Nüüd on eurohullud tulnud välja ideega muuta isegi meie tavakoolid kahe- või kolmekeelseteks. Mis saab sellisel juhul eesti keelest ja eestikeelse hariduse kvaliteedist, on selge igale terve mõistusega inimesele, kahjuks mitte aga hingetutele ametnikele ja oma rahva juba ammu reetnud tipp-poliitikutele.

Midagi taolist ei olnud võimalik ette kujutada isegi teadlikult venestamispoliitikat edendanud Nõukogude Liidus. Aga näe, on nime poolest iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis! Kõige õudsem selle juures on, et kui püüad selle vastu võidelda, saad kohe külge natsi, rassisti, populisti ja jumal teab mis muu mõnitava sildi. Ühesõnaga: häbene, et oled valge! Häbene, et oled eestlane! Häbene, et soovid eesti keelset kooli! Häbene, ole vait ja kõnni seinaääri mööda, sest rahvuse reeturid teavad paremini, kuidas eestlased nende väikerahvaks olemise painest vabastada ja õnnelikuks teha.

Peatan siinkohal oma murelikud mõtisklused. Ma ei taha olla poliitik. Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu. Aga ma tahan olla eestlane, uhke oma isa, oma ema, oma laste, oma keele, oma kodumaa üle. Seda kõike üritatakse praegu salakavalalt ja jõhkralt minult ära võtta. Mõnitades minu ja kõigi teiste eestlaseks olemist oluliseks pidavate inimeste rahvustunnet, võltsides ja moonutades meie ajalugu – isegi nii kauget nagu 13. sajandi oma –, määrides meile pähe dekadentlikku ja moraalselt laostavat homopropagandat, radikaalfeminismi ja massiimmigratsiooni, kinkides rahvusvahelistele korporatsioonidele ja Euroopa Komisjonile ilma igasuguse mandaadita ära meile põhiseadusega tagatud suveräänsust, muutes demokraatia, õigusriigi ja arvamusvabaduse farsiks, mida kogu oma naeruväärsuse peale vaatamata tuleb kaitsta sildistava propaganda, internetitsensuuri, inkvisiitorliku poliitkorrektsuse ning vihakõne seadustamisega.

Ma ei ole sellega nõus. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei ole sellega nõus. Ma uskusin, et Eestist saab 20. augustil 1991. tõeliselt demokraatlik õigusriik, mis toimib nagu meie rahvuse säilimist tagav kindlus, mille müüridel seisavad valvepostidel meie oma suveräänsust ja rahvuslikke huve kaitsvad poliitikud ja riigiametnikud.

Ma eksisin. Meie kindluse müüride vahel tegutsevad meie nimel, kuid meilt selleks luba mitte saanud reeturid. Nad on teinud Eestist sügava suveräänsuspuudega maa, kus sajad tuhanded inimesed elavad vaesuses või palgavaesuses, kust enam kui sada tuhat inimest on lahkunud, kus suured maapiirkonnad on inimestest tühjenenud ja kus inimesed ootavad meeleheitlikult, et see liberaalseks demokraatiaks nimetatud painaja, kus tõde on vale ja vale on tõde, kus eestlaseks olemine on kuulutatud peaaegu et häbiväärseks, kus eesti keel tahetakse asendada vene ja inglise keelega, kus omakeelne ja -rahvuslik keskkond tahetakse muuta Aafrika, Araabia, Ukraina ja Venemaa prügikastiks, kaoks ja asenduks normaalsusega, asenduks selle riigiga, mille mõte ja toimimisprintsiibid on kirjas meie põhiseaduses ja mille sündi ootas rahvas pisarais ja hingevärinaga öölaulupidudel ning Balti ketis.

Ma olen poliitikas selleks, et reeturitelt ja usurpaatoritel võtta nende võim. Ma olen poliitikas selleks, et Eesti jääks eestlaste suveräänseks rahvuskoduks, mitte Eesti  nimeliseks koloniaalprovintsiks. Ma olen poliitikas selle pärast, et süda valutab ja sunnib.

Mu süda valutab. Väga. Eesti pärast, meie, eestlaste pärast.

Päisefotol: Mart Helme (Scanpix)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!