Aastate pärast saavad võib-olla meie lapsed ja lapselapsed teada, miks rünnati 2018. aasta 14. aprilli varahommikul Süüriat, mõtiskleb Roland Tõnisson.

Mõtiskledes laupäeval, 14. aprillil aastal 2018, maailmas toimuva üle ei olegi mul tavalise lihtsurelikuna muud võimalust kui mõtiskleda. Mida saakski ma täna teha selleks, et hullus peatada? Mitte midagi. Ei saa ma kätt ette panna ei ameeriklaste-inglaste-prantslaste lõhkepeadele ega venelaste-süürlaste rakettidele. Mul ei ole mõtet isegi pöörduda meie riigijuhtide poole, sest nendegi eest on ka kõik valmis mõeldud ja nende elu on sellevõrra lihtsamaks tehtud. Meie eest on poliitikud ammu kõik ära otsustanud ja meiesugustel jääb vaid oodata, millal meid käsutatakse jälle üksteist haavama, tapma ja vangi võtma. Jääb vaid oodata, milline on seekord põhjendus verevalamise alustamiseks.

Meenus ka, et Süüriaga on mul üsna isiklik suhe juba pikka aega. Kunagi ammu, siis, kui olin poisike, Tallinnast oli saanud regatilinn ja kõikjal müüdi Olümpia-Miškaga ja Vigriga meeneid, läksin ma ühel hommikul vannituppa hambaid pesema ning leidsin sealt eest uue, värvilises tuubis hambapasta. “Tehtud Süürias”, lugesin ma sellelt. Küsisin isalt, et kuskohast see pärit on. Tema ütles, et Lasnamäe poed pidid seda täis olema: “Venelased müüvad süürlastele kalašnikove, süürlased maksavad hambapasta ja seebiga. Raha neil ei pidavat olema.”

Relvi oli aga Süürial vaja, sest nende piirinaabriks oli ja on siiani Ameerika Ühendriikide suur sõber Iisrael, presidendiks oli Nõukogude Liidus sõjaväelenduriks õppinud riigipööraja, Moskva suur kamraad Ḩāfiz̧ al-Asad. Tema valitses riiki 29 aastat, kuni aastani 2000, mil presidendiks sai käesoleva aasta ametlikult kõige kurjem inimene Bashshār al-Asad. Nendest riigipeadest ei teadnud ma toona midagi, küll aga sain selgeks, et relvad on ikka üks tõhus kaubaartikkel, mille eest tuleb osata tänulik olla, sest nii head hambapastat ei olnud minu kikud veel tunda saanud. Damaskuse hügieenitooteid jätkus toona tükiks ajaks ning paistab, et nõukogude relvatööstuse toodangutki jagub Süürial siiani kasutada. Ka NATO rakettide “mahavõtmiseks”.

Eesti poliitikud on siis jõudnud äratundmisele, et Balti riigid on täna koos USA-ga “headuse teljel” (kes küll, oh kes küll Kersti Kaljulaidile kõned ja tsitaadid ette annab?). Eesti elanikena teame me muidugi väga hästi, milleks meie idanaabrid on võimelised – ilma Ivan Julma, Peetri, Lenini ja Stalinini “vabastusaktsioonideta” võiks eestlasi praegu olla 3–4 miljonit. Palju on nad meie rahvast hukka saatnud. Vabariigi algusaastatel saatis aga USA Eestisse mõningast toiduabi, mida toonase presidendi järgi “Wilsoni heeringateks” nimetati ja kindlasti oli sellest puudustkannatavale rahvale abi. Ühendriigid ei tunnustanud Baltikumi anneksiooni, ning see oli meie omariikluse idee jätkusuutlikkuse seisukohast ülimalt olulise tähtsusega.

Mõtiskledes selle üle tahaksin ma parafraseerida vanameister Eino Baskinit: “Ega mul kahtlusi ei ole! Kahtlusi ei tohi meil Eesti Vabariigis olla. Mul on ainult kõhklused!” Nimelt selles osas, kui õigustatud on pidada “headuse telje” tugevaimaks tegijaks riiki, mis jättis omapead Lahesõja ajal Saddami vastu üles tõusnud opositsiooni ning hülgas nad ilma süümepiinadeta diktaatorile mõrvamiseks nii pea, kui Kuveidi naftaväljad jälle USA haardes olid. Riiki, mille naftakompaniid on praegu Iraagis peremehed. Riiki, mis sooritas sõjakuritegusid Vietnamis ja kelle vabastavate pommirünnakute tõttu sai hukka enam prantslasi kui Saksa okupatsioonivõimude käe läbi.

Nii ma kõhklengi, keda valgust ja priiust toovaks hea sõnumi saadikuks pidada. (Ei, kahtlusi mul muidugi ei ole!) Kes siis see tegelik Prometheus on? Venemaa peab end ju samuti valgusekandjaks. Nõnda pidas end ka hitlerlik Saksamaa võitlejaks bolševismipimedusega ja stalinistlik Nõukogudemaa lubas tuua helge tuleviku kogu maailma töörahvale. Meie Eestis oleme selle kõigega tuttavad – teame, et vabastajaid on meie ümber väga palju ja nad kõik muust ei unistagi kui meie vabastamisest. Ilmselt on kõige õigem priiuse maaletarnija see, kes parasjagu Tallinna ametlik koostööpartner või peremees on.

Aga siis veel natuke nendest kõhklustest. Kas paistab kõik ikka nii, nagu see meile paistab? Toona, olümpia-aastal 1980 ja enne ning pärastki oli Tallinna mitte-eestikeelse noorsoo seas levinud selline harrastus nagu “kaitse nõrgemat”. See üllas ettevõtmine seisnes selles, et keegi kuraasikas poisiklutt saadeti agressiivsel moel põliselanikest koolinoortelt suitsu pommima. Sellisel viisil, et talle kohe pidi üle kukla andma. Kannatanu hädakisa peale saabus kohale täiesti juhuslikult sealsamas nurga taga kultuuriteemadel vestelnud mitte-eestlastest koosnev seltsimeeste grupp, kes haigetsaanu eest õiglaselt kätte maksis. Iseendast lihtne, ent väga hästi töötav süsteem ja katsugu kere peale saanud öelda, et nemad ei alustanud.

Selleks, et sõtta minna, peab olema hea põhjus. Et kodanikkond oma riigijuhtide tarkuses ja julguses kahtlema ei hakkaks, tuleb talle selgitada, millise elajaliku vaenlasega on tegemist.

Selleks lasti jaapanlastel rünnata Pearl Harborit, ilma et oleks sadamast ära viidud rünnakuobjekti, USA laevastikku. Kuigi info jaapanlaste rünnaku kohta saabus piisavalt õigeaegselt.

Selleks pandi väidetavalt toime ka New Yorgi kaksiktornide õhkimine, et veenda ameeriklasi end kaitsma.

Selleks levitati valeinfot, nagu oleks Saddam Husseini käsutuses massihävitusrelvad.

Selleks ründasid 1939. aasta augustis Saksa piiriküla Poola vormi riietatud provokaatorid.

Selleks tulistas 1939. aasta novembris nõukogude suurtükivägi Mainilas oma territooriumi jätmaks muljet, et seda on teinud Soome artilleristid.

Selleks sooritati väidetavalt 1999. aastal mitmeid elumajade õhkimisi Venemaal, et saada põhjus teise Tšetšeenia sõja alustamiseks.

Küllap seda nimekirja võiks jätkata. Aga nagu hea lugeja tähele pani, muutume me aja möödudes targemaks ja oskame anda hinnangut olnule. Ilmselt ka selle pärast, et aastaid hiljem on ohutu rääkida möödunud sündmustest, nagu nad olid. “Sõjas on esimene kannatanu tõde,” kõlab hästi tuntud tõdemus.

Ja täpselt nii see ongi. Aastate pärast saavad meie lapsed ja lapselapsed (kui suurriiklik poliitika laseb neil nii kaua elada) teada, miks rünnati 2018. aasta 14. aprilli varahommikul Süüriat; kes tegelikult olid selle otsuse taga; kes keda süüdlaseks lavastas ja mis küll juhtus Donald Trumpiga, kes veel hiljuti pidas Saddami ja Gaddafi hukkamist veaks ning lubas arendada häid suhteid Venemaaga. Ehk tahab ta veel teiseks korraks tagasivalitud saada ja ehk ka tükiks kolmandakski?

Võib olla ei soovi ta jagada sama saatust J. F. Kennedyga, kes väidetavalt olevat tahtnud võimu süvariigi ja finantsringkondade käest tagasi rahvale anda? Ma ei tea… Võta nüüd kinni, on see tõsi või ei. Kahtlusi mul muidugi olla ei saa, aga väikesed kõhklused on. Ma niisama lihtsalt mõtisklen endamisi.

Kõhklusi on ka selles suhtes, kas Lääne-Euroopa moslemid jäävad vaid telekast vaatama seda, mis Süürias toimub? Muidugi – nende hulgas on erinevaid liikumisi  ja suundi ning omomavahel konfliktis olevaid grupeeringuid, ent kes ei teaks, kuidas mõjub idamaalasele karje: “Meie omi pekstakse?” Kahtlusi ei ole, aga on kõhklused, kas Prantsusmaa ja Inglismaa, kes juba praegu koogutavad pelglikult oma moslemitest kaasmaalaste ees, suudavad midagi ette võtta, kui kümned tuhanded, miks mitte ka sajad tuhanded moslemid oma usuvendade kaitseks üles astuvad?

Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov on nimetanud laupäevast rünnakut “genotsiidiks moslemite vastu” ja küllap nii sellesse islamimaailm ka suhtub, kuigi president Assad alaviitide (peavad Muhamedi sugulast Alid olulisemaks prohvetist enesest) hulka kuuluvana ei naudi kõigi moslemite toetust. Nii nagu suhtus islamimaailm USA ja selle liitlaste sissetungi Liibüasse, Iraaki, Afganistani. Nii nagu ta hakkab suhtuma ka kavatsetavasse rünnakusse Iraani vastu.

Mõtisklen siin, et mis nende kõhklustega teha. Kahtlusi ju mul ei ole. Ei tohi olla.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.