Mis on sinust saanud, mu Eestimaa?

President Kersti Kaljulaid autasustab endist peaministrit Taavi Rõivast. Foto: Scanpix

Meeletult raske ja kurb on jälgida, kuidas Eestis kaob lausa silmnähtavalt terve mõistus ja inimväärikus, asendudes kiiresti totruse, põhimõttelageduse, orjameelsuse ja ülbusega, mõtiskleb ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.

Meeletult raske ja kurb on jälgida, kuidas Eestis kaob lausa silmnähtavalt terve mõistus ja inimväärikus, asendudes kiiresti totruse, põhimõttelageduse, orjameelsuse ja ülbusega. Ilmselt on see kogu Lääne ühiskonna viga – ega Rootsit ilmaasjata juba Absurdistaniks nimetata, ta kipub seljatama isegi meie idanaabrit “Võimalik vaid Venemaal” võtmes. Kas asi on tänases maailma ülikiires elutempos, mis juhmistab terve talupojamõistuse sama kiiresti kui uusim nutitelefon Inimõiguste Keskuse värske pealekaebamisäpi ette toob? Ei tea, aga idiootsustega tullakse üha enam lausa võimuladviku tasemel lagedale, kusjuures asjaosalised peavad ennast veel erilisteks tarkpeadeks. Ja kui tegu polegi totrusega, siis on kindlasti selle asemel piiritu vastutustundetus, ülbus ja meeletusuur ego upitamine.

Ma ei räägigi enam pagulaskriisi saabudes võimu tipptasemel räägitud õnnistustest, mida toovat pagulased, samas kui massiimmigratsiooni tagajärjed ja võõraste tahtmatus ühiskonda sulanduda karjuvad juba 50 aastat Lasnamäe ja Ida-Virumaa näidete varal näkku, saades Molenbeeki ja Bataclani näol tõestusi pidevalt juurde. Võimurid käituvad lausa igal sammul ebaadekvaatselt — näiteks käis peaminister Jüri Ratas kevadel kaubanduskeskuses vähiravifondile sularahaannetusi kogumas. Pealtnäha ilus algatus, aga kui süveneda sisusse, siis tahaks appi karjuda – riigi teine mees (arvestades presidendi sümboolset rolli, lausa esimene) küsib inimeste käest haigetele sularaha, kui tema juhtida on kogu riik, kus tema saaks sajas erinevas kohas peaministri rolli täites nendele haigetele sada korda suuremat kasu tuua. Või arvas valitsusjuht, et teda peetakse rahvameheks, kui ta käe pikalt välja sirutab? Olen kindel, et suur osa inimestest tahtnuks talle karjuda – mine oma kabinetti, mees, ja pane Haigekassa õigesti tööle! Või too alkorahad Lätist oma riigieelarvesse, mitte ära kerja niigi hädas inimestelt!

Mida arvas võimuladvik veel eelmisel nädalal, kui tõstis Haigekassa uue juhi palka? Kas nad tõesti ei vaadanud enne “Pealtnägijat” ega lugenud lehtedest Eesti rahva poolt väikesele vähihaigele tüdrukule annetatud hiigelsummast? Riik ei suuda lapse elu Haigekassa kaudu päästa, kuid tõstab sellesama asutuse juhi palka, samal ajal kui lihtinimesed annavad tüdrukukesele oma piskust elatisest annetades elulootust? Kas tõesti näen vaid mina selles momendis meeletut ebaeetilisust ja moraalitust? Või on asi võimurite piiritus ülbuses, kus rahva arvamusest on juba täiesti ükskõik ja neile võib ka otse näkku naerda?

Igasugune lugupidamine peaministri vastu kaob ka siis, kui vaadata meedias avaldatud pilte, mis on tehtud tema ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kohtumiselt – need ei ole võrdsete kohtumise, peremehe ja külalise vestluse pildid. Igal pildil paistavad selgelt silma üleolev peremees ja alandlikult koogutav sulane, isand ja vasall. Kuhu on jäänud ühe rahva liidri väärikus? Miks ei seisa ta oma maa huvide eest, vaid on taganenud kõigest, mille eest lubas võidelda võimust eemal olles?

Hea meel on tõdeda, et leidub veel inimesi, kelle mõistus pole orjameelsuses ja poliitkorrektsuses juhmistunud. Igor Gräzin võttis Riigikogu kõnetoolist ette seadusandlikus kogus lokkava variserlikkuse ja kahepalgelisuse, mis ilmneb eriti selgelt sotside ridades. Linnar Priimägi aga naeruvääristas saates “Hommik Anuga” täieliku mõistusevastasuseni jõudnud poliitkorrektsust, märkides ära ka flaierijagajast üleöö peaministri rolli jõudnud Taavi Rõivase mentaliteeti kogu tema valitsemisajal – see on ennast ülitargaks pidava teismelise suhtumine. Kes on üldse praeguseid valitsejaid õpetanud, kui neil pole vähimalgi määral vastutustunnet? Euroopa Kontrollikotta kandideerinud Juhan Partsi süüdistati põlevkiviprojektide ebaõnnestumises, praamihangete põrumises, Estonian Airi pankrotis ja paljudes muudes hädades, too aga laiutas vaid käsi: “Pole süüdi, see lihtsalt juhtus!” ja läkski suurte eurorahade peale elama. Kõige selle krooniks võiks veel välja tuua EAS-i ehk Eesti Aferistide Seltsi, nagu irvhambad seda juba nimetavad – sihtasutus kolistab ühest afäärist teise, aga keegi midagi ette ei võta! Rail Balticu tasuvusuuringutes on tohutud küsitavused, aga kõik läheb vanaviisi edasi. Kõiki lauslollusi ja korruptsioonimaigulisi sigadusi välja tuues võiks neid viimsepäeva laupäevani kirja panema jäädagi, nagu kõlas köster Julk-Jüri ütlus!

Tagasi tulles terve mõistuse defitsiidi juurde, peaks nentima, et terve Eesti ühiskond, välja arvatud ehk EKRE ja SAPTK ümber koondunud inimesed, on kaotanud enesealalhoiuinstikti ja ellujäämistahte. Kindlasti toob immigrantide sissevool lisaks islamiterrorismile kaasa ohtralt olmekonflikte – on ju täiesti arusaadav, et mida rohkem on kõikvõimalikes nüanssides üksteisest erinevaid inimesi, seda rohkem tuleb arusaamatusi ka kõige lihtsamal tasemel, kasvõi ühest sealihatükist. Inimeste igapäevaelu muutub järsult pingelisemaks, pisikestegi arusaamatuste kuhjumine lisab kõigile stressi. Eestlaste jaoks on näiteks Lasnamäe juba ammugi no-go-tsoon, kuhu keegi elama ei lähe – ikkagi ei mõtle keegi, et süürlaste, iraaklaste, neegrite ja paljude teiste lisandudes võimegi hakata elama keskkonnas, kus eesti keelega pole midagi teha, kus eesti rahvustoidu tegemiseks pole toorainet saada, kus emakeelset laulu saad laulda vaid kodus, sest mujal kõlavad teiste omad üle… Sel suvel Lõuna-Eestist Tallinnasse kolides olin üllatunud, kui tugevalt pealinnas vene keel eesti keelest üle käib ja inglise keel on kohe kannul. Pole kahtlustki, et peagi järgnevad araabia keel ja minareti tipust palvusele kutsuva muezzini hüüd! Kas selline kõige endale omase, isamaa, emakeele ja oma kultuuri käest andmine pole mitte orjameelsus? Isegi “oma rahvust maha salata, sama ränk on nagu orjaks müüa end…” laulnud Ivo Linna on vait jäänud. “Riigiema” Kersti Kaljulaid, kes peaks rahvas virgena hoidma, puistab hoopis igale poole uinutavat multikultuursuse mürki, et orjauni veelgi sügavamaks muutuks… Tänan Sind, Tõnis Mägi, et Sinagi veel “Koitu” hääles hoiad!

Viimase küsimusena küsiksin ma asjalikelt Eesti meestelt ühe päris intiimse küsimuse — mis on teiega juhtunud, et te ei hinda enam Eesti naiste võlusid, nende huuli, rindu ja üsa, vaid lähete kaasa homoagenda ülistamisega ning vahite teiste meeste kubet? Mis on sinust saanud, Eestimaa, kes sa kunagi olid mõistlik ja mehemeelne? Kas tõesti orjaturg, kus müüakse kõike ja kõiki…

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Jüri Kukk
Jüri Kukk on meediakajastustega tegeleva agentuuri MediaMarketing ajakirjanik. Varem on töötanud uudiste- ja maaelureporterina Viljandimaa lehes Sakala.