"Surematu polk" Peterburis, 9. mai 2016. Foto: Bigstockphoto.com

9. mail plaanivad nõukogude inimesed võidupüha raames marsside korraldamist ka naaberriikides, teiste seas Soomes, Helsingis. Oma arvamust "rahuvõitluse" loosungisse mässitud militarismi ja ekspansionismi kohta avaldab emeriitprofessor Timo Vihavainen.

Aleksandr Solženitsõn, üks 20. sajandi suurvaime, kuulutas, et pärast bolševismi vajab Venemaa eelkõige kahte asja: patukahetsust ja enesepiirangut. Bolševismiajastu oli kõige selle antipood. Nagu ka rivaalitsev totalitarism Saksamaal, ei tundnud bolševism mingeid piire enese ülistamisel ega jäänud selle eesmärgid mõistlikule tasandile pidama enne, kui reaalne elu tõmbas piiri ette.

Aleksandr Solženitsõn, üks 20. sajandi suurvaime, kuulutas, et pärast bolševismi vajab Venemaa eelkõige kahte asja: patukahetsust ja enesepiirangut.

Paradoks või mitte, aga praktikas tähendas see seda, et piiramatult suurt ideed esindavale rahvale või siis selle üksikutele esindajatele ei saanud osaks mitte mingisugust austust. Rahvas oli vaid vahend kõige suurema hüve teenistuses, mis oli väärt suurimaid võimalikke ohvreid.

Sellega käis kaasas arusaam, et kodanikel, õigemini alamail, ei olnud kunagi õigust kritiseerida kommunistliku partei poolt juhitud riiki. Vastupidi, riik kritiseeris rahvast, kelle puudustest johtusid kõik hädad ning vajakajäämised. Süsteem oli täiuslik, ent inimesed olid puudulikud. Teisalt on inimestel ka päris loomulik vajadus esindada midagi suurt, olgu siis kas või suure rahva pisikeste ja ebatäiuslike teenijatena.

Tegelikult on päris omapärane, kuidas meie ajal inimesed üha uuesti tunduvad lausa uhked olevat, et suur idee tappis kunagi nende sugulasi, keda saadeti marsitaktis surmaga rinda pistma.

Solženitsõni vaimne tase oli muidugi hoopis teine kui tavalisel inimesel, kes ei ole iial suutnud tõusta kõrgemale endasarnastest ning kes kunagi igatses saada osa ennast kõikvõimsaks teinud partei kassikulda. Pole vaja mainidagi, et suured massid uskusid nendesse muinasjuttudesse, mida neile ette söödeti – nagu Platoni fiktiivse Riigi kodanikud.

Totalitaarsed diktatuurid ei saanud loomulikult tegutseda ilma masside poolehoiuta, mis pealegi oli mõnikord lausa innukas. Nende menu tegelik saladus oli arvatavasti selles, et nad ei kõhelnud kunagi esitada üksikisikuile suuri nõudmisi. Partei oli oma ajastu au, mõistus ja südametunnistus, selgitas kunagi Lenin, ja see tähendas, et konkurente nendel aladel ei sallitud, nad hävitati.

Solženitsõn jäi paradoksaalsel moel hävitamata ja sasis süsteemi kui jäära peale pahaseks saanud vasikas. Oma ajastu imede hulka kuulub seegi, et lõpuks kukkus kokku jäär, mitte vasikas.

Aga üldiselt oli suure kirjaniku retsept rahvale liiga nõudlik. Solženitsõn vihkas imperialismi, kuigi rääkis slaavlaste liidust (Slavjanski sojuz), kuhu oleksid kuulunud Venemaa, Ukraina, Valgevene ja osa Kasahstanist. Ta usku, et seda toetaks kõik osapooled.

Selle asemel oleks meie kirjanik Aleksandr Isajevitš lasknud näiteks Tšetšeenia Venemaa küljest lahti, kui see oleks seda tahtnud. Kes, lõppude lõpuks, saaks kasu sellest, et rahvaid üritatakse vägisi hoida sellistes liidusuhetes, mida nad ei taha? Kes sai omal ajal kasu Poola orjastamisest ja hävitamisest? Miks oli tarvis hävitada sajanditeks sugulasrahvaste suhted?

Solženitsõni üllas loosung tuleb meelde, kui vaadata seda arengut, mis on Venemaal mõne aasta jooksul toimunud. Uhkus oma mineviku üle on jällegi pjedestaalile tõstetud ning seda on kindlasti soodustanud sõjategevus naabermaades ja kaugemalgi.

Tavakodanik on kui primitiivne olend, kelle mõistuslik ja moraalne tase kukuvad kokku niipea, kui ta liitub seltskonnaga, kellele ta võib loovutada oma au mõistuse ja südametunnistuse. Seda pani teraselt tähele Gustave Le Bon (1841–1931, prantsuse antropoloog, psühholoog, sotsioloog, meedik, leiutaja, keda tuntakse kõige paremini tema 1895. aastal ilmunud teose "Psychologie des fules" järgi – tlk) avastas selle juba enam kui sada aastat tagasi.

Sain juba mõnda aega tagasi aru, et patukahetsuse ja enesepiirangu evangeelium on liiga suur tükk rahvale, kellel on parasjagu tegemist enesekiitusest tuleneva meeletu pohmelliga. Ega's inimesed ole inglid ja ega neid pea ka ingliteks tegema. Sellest hoolimata on olnud pettumuseks jälgida seda, kuidas suurriiklik šovinism on taas ausse tõstetud. Seda on võimalik tõdeda nii küsitlustel kui massiüritustel. Sellistel nagu "Surematu polk", kuhu on hukkunud vanavanemate mälestusel mängides kaasatud miljoneid inimesi.

Hukkunud sangarid ja kangelaskalmud kuuluvad muidugi ka soomlaste pärandisse. Aegajalt näidatakse nende suhtes üles rituaalset austust. Veel hiljuti piirdus asi iseseisvuspäevaga, ent viimasel ajal on see hakanud üha sagedamini kummitama. Olen tavaliselt tundnud heameelt, et Soomes on langenud kangelaste austamine kujutanud endast eelkõige leina väljendust ja sõja meeletuse meenutamist. Mitte mingisugust isamaalist musklite punnitamist ei olnud sellega seotud niikaua, kuni veteranide sugupõlv oli rohkearvuliste tunnistajatena olemas. Küsimus oli kohusest ja selle täitmise kõrgest hinnast. Nii vähemalt sain ma sellest aru.

Tundub, et arusaam sellest on muutunud nii meil kui naaberriigis ja sugugi mitte paremuse suunas. Kas asi on selles, et sõja ebameeldiv tegelikkus on õigetest seostest lahti rebitud ning hakanud elama oma elu? Kas sellesse on vägisi lisatud asju, mis sinna algselt ei kuulunud? Kas on mõlemal naabril ununenud oma vallutusretk Hitleri kõrval?

"Surematu polk" on juba oma nime poolest läbinisti võlts. Asjast võib muidugi aru saada. Millisel rahval ei oleks laule, kus esiisade vaimud tõusevad haudadest ja kargavad vaenlasele kallale? Isegi parteid on viljelenud sellist retoorikat, nagu oleme kuulnud Horst Wessel-Lied'is: "Kameraden die Rotfront und Reaktion erschossen, marschieren auch in uns'ren Reihen mit!" ("Kamraadid, kes on Punase Rinde ja reaktsionistid maha lasknud/tallanud, marsivad ka meie ridades kaasa!")

On muidugi inimesi, ka rindemehi, keda selline retoorika on alati võlunud, kuigi Väinö Linna nendest eriti ei räägi. Totalitarismi maagia ja nostalgiline romantika mõjuvad tänapäevalgi tavalistele, korralikele kodanikele, rääkimata sellisest inimtüübist, kelle kohta venelased ütlevad mudak ("mölakas").

Kuni hukkunud kangelasi meenutatakse nende kodumaal, olgu või marssides, on see mõistetav. Kui aga neid tullakse meenutama endise vaenuliku maa territooriumile, on tegemist häbematu provokatsiooniga.

Kuni hukkunud kangelasi meenutatakse nende kodumaal, olgu või marssides, on see mõistetav. Kui aga neid tullakse meenutama endise vaenuliku maa territooriumile kooskõlastamata praeguste esindajatega, on tegemist häbematu provokatsiooniga. Osalemine sellel näitab täielikku arusaamise puudumist, mis toimub.

Sellele romantiseeritud paatosele mõeldes tuleb alati meelde mu lähisugulane, kes noorukina tegutses kuulipildurina rasketes tõrjelahingutes Syvärilt taandudes. Sõjapäevikud tunnistavad, et vaenlast langes nagu loogu. Meiegi mehi hukkus palju.

Aga on siin põhjust uhkustada ja kelkida? Kas peaksin veteranide päeval võtma oma kadunud isa foto õlale ja lisarekvisiidiks kas või kuulipildujat Maksim meenutava mänguasja? Oleks ju päris uhke. Tean vaid, et kui mu isa pilvepiirilt seda värki jälgiks, oleks tema esimeseks reaktsiooniks vihastumine. Ei olnud, ega ole praegugi see sõjatöö inimest ülendav tegevus. Sinna rindele oli vaja minna ja seejärel kehtis vana reegel: "Tapa või saa tapetud." Arvan, et kadunud isa ei igatsenud kunagi tänu selle eest, mida ta pidi tegema, ent kui oleks saanud, oleks meelsasti palunud andeks neilt, kelle eluküünla kustutas.

Sõdur on oma elu jooksul mitmes rollis, ent üks ja ehk ka olulisim neist on olla märter. Riikide saatust on siin maailmas sageli juhtinud lurjused, kes on ässitanud tohutud inimmassid üksteise kallale, kes on langetanud inimesed ahvi tasemestki allapoole. Ahvide käitumist sätib liigi säilimisele suunatud geenide tarkus, ent poliitiliste isehakanute tegevust ei ohjelda miski.

Julgen siis öelda, et kui räägitakse viimastest sõdadest ja neis võidelnutest, tasub alati järgi mõelda, millest räägitakse. Sangarlikkust neis äärmuslikes oludes, kus inimlikkusega ei ole midagi teha, leidus selle sõna algupärases tähenduses enam kui küllalt. Lisaks kahtlemata ka kõike muud ning sedagi peab mõistma, mitte ära peitma mineviku heroiseerimiseks.

Samuel Johnsoni (18. sajandil elanud inglise poeet, esseist, moralist, kirjanduskriitik ja leksikonide koostaja – tlk) järgi oli patriotism lurjuse viimane peidupaik siis, kui kõiksuguseid tänapäeval tuntud "-isme" ei oldud veel välja mõeldud. See ei tähenda, et patrioodid oleksid lurjused. See ei oleks kindlasti ka Samuel Johnsonil pähegi tulnud. Minu arvates võiks selle targa mõtte sõnum olla see, et lollid ja lurjused ihalevad asju, mis on hoopiski leinamist ja kahetsust väärt.

Võibolla on nii, et need viimati mainitud asjad võiksid rahvahulkadel õnnestuda koos "nende teistega", kui siiski. Endiste vaenlaste ühine lein oleks minu arvates see ainus, ehtne ja tõeline moodus suhtuda mineviku õnnetustesse. See oleks barbaarsusest ülespürgiva inimkonna vääriline.

Kui selle asemel hakatakse lollilt uhketena haudadest üles tõstma kadunukesi selleks, et praeguse põlvkonna enesetunnet upitada, langetakse tagasi sellesse barbaarsusesse, millest paistsime juba olevat lahti saanud.

Häbenege, surnutega kauplejad!

Tõlkinud Roland Tõnisson