Täna sada aastat tagasi mõrvati Tartus kommunistidest kurjategijate poolt õigeusu kiriku piiskop Platon ja tema kaaslased. Avaldame selle kuritöö meenutamiseks EELK õpetaja Kristjan Luhametsa kirjutatud ülevaate pealkirjaga "Massimõrv Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.".
14. jaanuar 1919 oli päev täis pisaraid – nii rõõmu- kui murepisaraid. Kella kolme paiku öösel äratas Tartu elanikke kahurimürin. See lähenes Tähtvere poolt. Kella 11 paiku hommikul vihisesid kuulid juba linna kohal. Linna vabastajad olid lähedal, kommunistid põgenesid. Elanike südameid täitis rõõmus lootus.
Samal ajal kõlasid Kompanii tänava keldris tumedad hoobid ja paugud. Ei käinud seal lahing, seal tapeti inimesi. Ühtäkki vaikisid lasud – mõrtsukad põgenesid Eesti soomusrongide ja Kuperjanovi partisanide eest.
„Valged on sees, riidesse!" hüüti nüüd vangide seas. Lõuna jäeti sinnapaika. Väljastpoolt löödi ukse klaasid sisse, seestpoolt pandi kirves tööle, mõne sekundiga langes uks pilbasteks ja umbes 200 vangi maitsesid jälle vabadust, igaüks oma koju rutates. Nii oli lugu Kompanii tänavas. Paljude jaoks oli sündinud ime, aga sellesama Krediidikassa keldri pimedate võlvide all oli toime pandud ka kohutav, taeva poole kisendav kuritegu. Siin lamasid hunnikus porisel põrandal oma vere sees kommunistide poolt eriti vihatud vangide surnukehad. Kogu põrand läikis verest, seinte ääres vedelesid ajud. Keldri seinad ja lagi olid vere ja ajutükkidega üle pritsitud, krohvi sees haigutasid kuuliaugud…
Jõudu kokku võttes ja üksnes Jumala abiga on sellises olukorras võimalik võita südamesse hiiliv viha ja mitte otsida kättemaksu. Ainult Jumala abiga suudame katkestada kurjuse ahela.
Nii see algas…
22. detsembril 1918. a. marssisid Tartu linna punased väeosad. Kahe aasta jooksul olid tartlased näinud juba nii mõndagi. Selgesti oli meeles Vene keisririigi lõpp 1917. aasta veebruaris ja enamlaste vägivaldne võimuhaaramine Venemaa pealinnas sama aasta sügisel.
Tartusse jõudis enamlaste valitsus alles 22. jaanuaril 1918. a., kui demokraatlikult valitud linnavalitsus soldatite abil laiali aeti. Tartu kodudes algasid läbiotsimised ja rüüstati toiduainete ladusid. Ööl vastu 11. veebruari vangistati üle 200 tartlase, keda hoiti kinni sõjaväe haiglas.[1] Kümme päeva hiljem saadeti 154 vangi Siberisse, ülejäänud pääsesid tänu haigla töötajate sekkumisele. Ent juba tuli ka enamlastel endil põgeneda, sest 24. veebruaril 1918 [2] marssisid Tartusse sisse Saksa väed.
Seegi okupatsioon polnud igavene. Novembris 1918 loobus Saksa keiser troonist, lõppes Esimene Maailmasõda ja eestlased kasutasid võimalust oma iseseisvus maksma panna. Kuna ida poolt ründas Punaarmee, algas 28. novembril Eesti Vabadussõda. Sõja algus oli ränk. Rutuga häda ajal moodustatud vabatahtlike kodukaitsjate väeosad kindral Laidoneri juhatusel olid sunnitud kaitsma eeskätt pealinna, kus lisaks riigi valitsusele asusid ka relvaja moonalaod ning tarvilikud töökojad. Suurema kaitse organiseerimiseks ei jätkunud aega.
Põgeneda või jääda paigale?
Punaarmee jõudis Tartule iga päevaga järjest lähemale. Kommunistide usuviha polnud kellelegi saladus. Elavalt arutleti selle üle, kas vaimulikel oleks mõistlikum põgeneda või püsida ustavalt oma koguduse juures.
Tartu Ülikooli koguduse õpetaja dr Traugott Hahn [3] ei soovinud kedagi tema valiku pärast hukka mõista, sest olukorrad on erinevad. Ta ise ei kartnud aga midagi rohkem kui jääda rumalasse „palgalise" olukorda.[4] 8. detsembri õhtul 1918 kirjutas ta oma vennale [5] järgmised sõnad: „Kardan nagu teisedki, jääda Jh 10,13 alla. // Mul on alati kõrvus pastor Needra [6] sõnad aastast 1905:
„Kui evangeelium ei ole meie jaoks väärt kõike, siis pole see midagi väärt. Kui evangeelium pole väärt seda, et me selle nimel laseks valada oma verd, siis ei kõlba see millekski." Või õigemini: Kui me pole valmis evangeeliumi tunnistajatena oma elu ohverdama, siis me näitame, et see pole meile küllalt väärtuslik. // Kui kauaks jään ma oma kirikusse, koguduse keskele ja pastoraati? – 2Sm 10,12."[7]
Tartu langes praktiliselt vastupanuta, punalipp heisati raekoja tornis 21. detsembril 1918, järgmisel päeval jõudis kohale ka Punaarmee – algas kommunistlik okupatsioon.
Kõigepealt võtsid kommunistid enda kätte Postimehe trükikoja ning alates 21. detsembrist 1918 ilmus Postimehe asemel kommunistlik häälekandja Edasi. Mõni päev hiljem, 24. detsembril suleti ka saksakeelset Dorpater Zeitungit väljaandev trükikoda ja alates 27. detsembrist trükiti seal ajalehte Молот (Vasar).
Kommunistide staap asus hotellis London.[8] Käskkirja alusel ja surma ähvardusel nõuti, et kõik Tartus leiduvad relvad 24. detsembriks sinna ära antaks.
Jõulud 1918 – sõnum Jumala armastusest keset inimeste kurjust
Veel peeti kõigis kirikutes jõuluaegseid jumalateenistusi, veel kõlas kantslites jõuluevangeelium. Mida pimedam on öö, seda kirkamalt säravad tähed. Nii on Jumala armastus Jeesuses Kristuses otsekui päikesekiirena kurja maailma keskele tunginud. Jõululapse jaoks ei olnud majas kohta. Kas sinu südames on Jumala armastuse jaoks kohta?
Kirikud olid rahvast täis vaatamata ärevust põhjustanud kuulujutule: kommunistidel olla kavatsus inimesi käsigranaatide abil kirikutest välja ajada. Tartlased ei allunud hirmutamisele – kuulujutt ainult suurendas kirikuliste palvemeeleolu.
Alles hiljem sai teatavaks, et 78-aastane Jaani koguduse kantor Hermann Lange [9] pidi enne jumalateenistuse algust mitu korda seisma oma kodus kommunistide püssitorude ees, oodates surmavat kuuli.
Kommunistide hirmuvalitsus
Algasid läbiotsimised kodudes, mis pea eranditult lõppesid nii meeste, naiste kui laste vangistamisega. Enamasti juhtus see õhtul või öösel, sageli lausa tänaval. Punased seltsimehed olid varustatud loaga, mille alusel võis igaüht oma suva järgi vangistada.
Näiteks astusid 27. detsembri õhtul kolm meest Maarjamõisa tänaval [10] majast välja, et igaüks oma koju minna. Möödasõitvad purjus sõdurid peatusid ja käskisid mehi viia neid sinnasamasse lõbustuskohta, kust nad praegu olevat tulnud. Peale meeste seletust, et nad ei tule lõbustuskohast, vaid tuttavate juurest, vangistati nad silmapilk kui valgekaartlased.[11] Mehed käsutati saani ja voorimees sai korralduse sõita pimedamasse paika, kus oleks võimalik vangistatud maha lasta. Tegelikult viidi neid aga ühest paigast teise kuni nad lõpuks paigutati arestikambrisse politseimajas. Seal võeti neilt ära taskukellad, raha, peakatted, taskunoad ja võtmed.
Vangistusest ei pääsenud nad enne 14. jaanuari, kui neid juba tapakeldri poole viidi. Sinna jõudes timukad parajasti põgenesid ja mehed pääsesid eluga. Kommunistide hirmuvalitsus kestis Tartus 24 päeva. Selle aja jooksul vangistati linnas ja ümbruskonnas üle 500 inimese, sh kooliõpilasi, noormehi, naisi ja raukasid. Vahetpidamata toodi uusi vangistatuid Krediidikassa hoonesse Kompanii tänav 5 ja politseimajja Kompanii tänav 10. Toodi lihttöölisi, põllumehi, talupidajaid, mõisnikke, vallakirjutajaid, kooliõpetajaid, professoreid, kaupmehi, käsitöölisi, kirikuõpetajaid, ametnikke, ka avalikke naisterahvaid ja vange. Ei olnud siin vahet rahvusel ega seisusel. Ükspuha, kas kinni oli võetud eestlane, venelane, juut, lätlane või sakslane.
Esimene veretöö leidis aset öösel vastu 24. detsembrit. Kommunistid tungisid läbiotsimiseks Max von zur Mühleni [12] majja ja nõudsid, et vanahärra neile süüa annaks. Seejärel sai Max füüsilise vägivalla osaliseks ja kui tal õnnestus oma majast välja lipsata, lasti ta oma aias maha. See sündmus sai otsekui märguandeks järgnevale kolmesajale Eestis toime pandud mõrvale kommunistide hirmuvalitsuse jooksul.
Ateistlilk aastavahetus
28. detsembri Edasi esiküljel avaldati „Eesti töörahva kommuuna manifest", milles teatati, et „Eesti ajutine valitsus, kõik tema agendid ja toetajad, kõik mõisnikud ja pastorid, kelle kuritegelised käed Eesti töörahva verest nõretavad, on väljaspool seadust ja linnupriid."
29. detsembril läksid Tartu Peetri koguduse esindajad koos kahe Maarja kiriku ja ühe Pauluse kiriku vöörmündriga linna komandandi juurde, et protestida eelmisel päeval välja kuulutatud määruse vastu ja paluda kogudustele luba jätkuvaks jumalateenistuste pidamiseks. Koguduste esindajad kinnitasid, et nende õpetajate käed ei nõreta verest, vaid just teenivad töörahvast. Vene komandant vastas, et tema ei tea määrusest midagi ja isegi revolutsioonilisel Venemaal on jumalateenistused lubatud. Ta soovitas pöörduda täidesaatva komitee poole, kelle käes on tegelik võim Tartus.
Täidesaatvas komitees olid ametis kohalikud mehed. Siin valitses hoopis teine toon. Koguduste esindajad võeti ülbelt vastu, ähvardati kirikud kinni panna ja „vereimejad" kirikuõpetajad arreteerida. Üks komitee liige trööstis esindajaid ja lubas, et „vastus teie palvele ilmub homses lehes." Vastus ilmus, kuid see oli kardetust hullem.
30. detsembril ilmus Edasis määrus „Eesti töörahva kommuuna nõukogu poolt väljaantud dekreedi põhjal on kirikuteenistuse pidamine ja igasugu ametlik usukommete täitmine täiesti keelatud." Selle määrusega sõtkuti toorelt jalgade alla see, mis inimestele oli püha ja kallis. Määrus haavas inimesi südame põhjani ja haavas isegi neid, kes oma poliitiliste vaadete poolest olid küll enamlased, kuid siiski kiriku liikmed.
Vana-aasta õhtuks oli Peetri kirikus välja kuulutatud jumalateenistus armulauaga. Kui koguduse liikmed lugesid uut määrust, tulid mitmed neist 31. detsembri hommikul õpetaja Lauri [13] juurde küsimusega, kas ta jumalateenistust peab: „Meie nõuame jumalateenistust, meie vanast aastast ilma jumalateenistuseta ei lahku." – „Kui täidesaatev komitee lubab, pean mina jumalateenistuse," oli õpetaja Lauri vastus.
Suur hulk koguduse liikmeid läks jalamaid täidesaatvasse komiteesse, et vana-aasta õhtu jumalateenistuseks luba nõuda. Komitee sai jumalateenistuse tähtsusest aru ja otsustas kasutada seda kommunismi propageerimiseks. Koguduse liikmed olid üllatunud, kui kuulsid komitee vastust: „Jumalateenistus saab olema." – „Aga meie tahame oma õpetajat!" – „Jah, teie saate õpetaja, kui ka mitte õpetaja Lauri, siis ühe teise õpetaja, kes on veel parem, kui tema, ja orel mängib ja kiriku kellad löövad."
31. detsembril ilmus Edasi juba õige vara – kell üks päeval. Selle esiküljel seisis suurte tähtedega kuulutus: „Peetri kirik. Täna, 31. dets. 1918. a. kell 6 õhtu Peetri kirikus. Wana-aasta mälestused. Jutlust ütleb töörahva õpetaja slm. A. Wallner."
Nagu kulutuli läks see teade linnas laiali ja avar Peetri kirik ei suutnud kogu rahvamurdu vastu võtta, mis kirikusse tormas. Mõni läks uudishimust enamlaste „uut evangeeliumi" kuulama, mõni aga arvas, et peetakse harilikku jumalateenistust. Küll olid aga kirikulised ehmunud, kui nad nägid punaste lippudega ehitud kirikus altari ümber ja kantsli all seismas sõjaväelasi mütside ja püssitääkidega.
Internatsionaali helide saatel astus mustas kuues kantslisse kommunistide haridusminister Artur Vallner.[14] Kõigepealt luges ta Jeesuse sõnad:
„Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!"[15] Seejärel alustas Vallner kõnet: „See evangeelium ei ole õige, vaid vale. Jumala sisse meie ei usu, teda ei ole olemas. Kõik, mis seni sellelt kõnetoolilt öeldud, on vale." Oma kõnes kinnitas Vallner, et „keiser on maha lastud, Jumal, keda papid kuulutasid, on ametist tagandatud, meil on vaid üks jumal – rahvas, ja see jumal on tugevam kui vana."
Seejärel kõneles kantslist keegi sõjaväelane vene keeles, temale järgnes kommunist Lukin,[16] kes kutsus rahvast, eriti noorsugu Bürgermusse saali [17] koosolekule ja rongkäigule. Kirikus karjuti kõnelejatele: „maha!", kuid need hääled summutati käteplagina ja Internatsionaali helidega, mida orelil saatis Ed. Kirs, väidetavalt Griwingi muusikakooli õpilane.
Südamevaluga lahkusid inimesed pühakojast, mille kommunistid vägivaldselt poliitiliseks miitingukohaks ja rahvamajaks olid teinud. Pisarsilmil otsisid mitmed koguduse liikmed üles õpetaja Lauri ja palusid Jumala nimel, et ta lahkuks oma korterist, põgeneks, redusse läheks. Kuuldavasti olla kiriku teotajad ka õpetaja järele küsinud.
Ehmatav teade ilmus ka 31. detsembri ajalehes Molot: „Eestimaa töölistalupoegade valitsus, võttes vaimulikke vastu-revolutsionääridena, pani ette kõigile preestritele, katoliku vaimulikele, pastoritele ja rabidele, lahkuda Eestimaa piirest 24 tunni jooksul."[18] Ajaleht ei täpsustanud, kuidas on võimalik 24 tunni jooksul Eestist lahkuda, sest rongidel liikus vaid punakaart ja kõik teised arreteeriti. Ka täidesaatev komitee ei murdnud selle üle pead, vaid kinnitas õige lihtsalt: „Kes pappidest kätte saadakse, lastakse armuta maha."
Nüüd läks varjule ka õpetaja Laur. Jumala hooleks jättis ta oma armsa naise, kes kodust lahkuda ei soovinud. Ausate inimeste abiga õnnestus tal vana-aasta õhtust alates peita ennast nii, et ta vihaja vereküünte alla ei sattunud.[19]
1919. aasta esimesel hommikul oli tunne, nagu oleks katk linnast läbi käinud. Kirikute kellad vaikisid. Inimesed ei julgenud tänaval liikuda. Ainult kommunistid tähistasid prassides uue aasta saabumist.
Kokkusaamised Traugott Hahni juures
Pärast seda, kui kirikud suleti, kogunesid Tartu kirikuõpetajad sageli Traugott Hahni juures.[20] Hahn oli usuteaduskonna professor ja Ülikooli koguduse õpetaja. Ülikooli koguduse juhatuse liikmed palusid õpetajaid ööseks pastoraati mitte jääda, vaid otsida ulualust teiste kodudes. Üheskoos otsustati niikaua, kuni võimalik, kodudes keelule vaatamata vaimulikke talitusi toimetada. Õpetaja Hahn ja üks noor ametivend said ülesandeks kontakti leidmise kõigi vaimulikega, ka katoliku preestri ja juudi rabiga.
Õigeusu piiskop Platon [21] võttis delegatsiooni rõõmuga vastu, olgu küll, et arst oli talle tervisliku seisukorra tõttu igasuguse külaliste vastuvõtmise ära keelanud. Püha vaimustusega kuulas ta luterlike kirikuõpetajate otsust. Ka Platon oli otsustanud taganeda üksnes vägivalla ees. Neljast preestrist koosnev saatkond, mille ta Molotis ilmunud märkuse pärast linna komissari juurde saatis, oli toonud talle teate, et komissar ei tea dekreedist midagi. Kui vaimulikud peaksid linnast lahkuma, siis teatatakse sellest avalikult müürilehtedel. Komissar andis preestrile nõu jätkata jumalateenistuste pidamist. Komissar ise tahtvat omaltpoolt, kui vaja, kasvõi sõjariistade abiga hoolitseda korra eest jumalateenistuste ajal. Piiskop Platon pidas siiski paremaks koguduse liikmete pärast jumalakodasid mitte avada kuni asja lõpliku selgumiseni. Niikaua, kui Jumal seda lubab, tahtis ka tema kogudusi teenida.
Vennaliku suuandmise ja õnnistamisega lahkusid vaimulikud üksteisest, kusjuures piiskop ütles: „Kui rasked ka ajad ei ole, mis Jumalalt meile osaks saavad, siis ometi on need täis õnnistust, sest selgemalt, kui kunagi varem, tunneme, mida ammu oleksime pidanud teadma, nimelt, et vahed uskude vahel pole midagi muud kui inimkätega ehitatud müürid, kuid need müürid ei ole kõrged, nende üle on üks Jumal, meie kõigi taevane Isa."
Katoliku preestrit ei õnnestunud leida. Rabi jäi püsivalt ühendusse teiste vaimulikega.
Vangisaatmised
2. jaanuari õhtul kell seitse vangistati Piiskop Platon koos ülemdiakon Doriniga [22] tänaval, mõned meetrid kodust eemal. Platon oli alles teist korda peale haigust kodust välja läinud. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad politseimajja. Siin hõiskasid enamlased rõõmu pärast, kui nad kuulsid, et üks kinnivõetuist oli Eesti õigeusu piiskop Platon. Komissar käskis piiskopil isegi kingad jalast võtta, sest lootis sealt kulda leida.
Piiskop eitas kõiki talle esitatud süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollile alla kirjutamast. Pärast ülekuulamist viidi diakon Dorin kohe Krediidikassa keldrisse, piiskop Platon aga alles kolm päeva hiljem. Oma vangistuse ajal lohutas ja julgustas Platon teisi vange. Ta pani oma panagia [23] särgi alla, et mahalaskmise korral oleks võimalik teda ära tunda.
2. jaanuaril vangistati õpetaja Traugott Hahn. Ta sõi parajasti lõunat Ülikooli koguduse juhatuse esimehe korteris. Koos temaga viidi vangi veel kolm inimest, samuti professor Adalbert Stromberg,[24] kes tänaval juhuslikult vastu tuli.
Samal päeval oli Kambja kirikuõpetajal Ederbergil [25] Tartusse asja. Peale lõunat külastas ta tuttavat perekonda, kus imestati, et ta veel vabalt ringi liigub. Nad olla näinud, kuidas prof Hahn tänaval kinni võeti ja kuidas punased palju mehi ja naisi Krediidikassa ruumidesse vangi viisid. Kuni Tartu vabastamiseni varjas Ederberg ennast metallikunstnik Eduard Drossi katusekambris.
Öistel ülekuulamistel heideti Hahnile ette, et ta olla kord jutluses enamlasi röövsalgaks nimetanud. Hahnilt nõuti, et ta annaks üles oma mõttekaaslasi ja kirjutaks alla valeprotokollile. Ta ei teinud kumbagi. Piiskop Platonile pandi süüks, et ta pidas Eesti iseseisvaks kuulutamise puhul tänujumalateenistuse ja kutsus ühes läkituskirjas Eesti õigeusu kogudusi üles toetama Eesti Ajutist Valitsust. Platonilt ja Hahnilt nõuti, et nad enam Kristust ei jutlustaks. Sellepeale vastasid mõlemad rõõmuga: „Niipea, kui meie keeled jälle vabad, kiidame Jumalat!"
5. jaanuar oli pühapäev. Müürilehtedel anti teada, et õigeusu kirikud peavad olema avatud ning peab peetama jumalateenistusi. Preester Brjantsev [26] lubas siiski vaid kelli helistada. Peaaegu ühel ajal esimeste kirikulistega ilmusid Uspenski kirikusse ka kolm punaväelast. Nad astusid, mütsid peas ja revolvrid käes, altariruumi ja vangistasid preestrid Bleive [27] ja Brjantsevi, samuti diakoni, kiriku eestseisja ja kirikuteenri. Punaväelased lukustasid ja pitseerisid kiriku ukse ning viisid võtmed kaasa.
Komissar Bogomatsi käest küsiti, kuidas mõista Tartus toimuvat Vene Nõukogude Vabariigi usuasjade seaduste valgel, kui selle § 13 ütleb, et iga religioosne ja antireligioosne propaganda on lubatud. Ja kuidas ikkagi peavad vaimulikud linnast lahkuma, kui see ei ole rongiga võimalik. Siis vastanud komissar: „Jala – ja teel tapetakse nad. Mis pean siis veel ütlema? Eesti seltsimehed liialdavad kõigega. Ma tahtsin ise jumalateenistusest osa võtta, aga seal vangistati papid ja palvetajad aeti relvade abil laiali. Peab ootama."
Enamlaste dekreedid
Uus aasta algas kõikvõimalike käskude, keeldude ja korraldustega, mida päevast päeva teatavaks tehti. Nii ilmus Edasi veergudel siseasjade juhataja Johannes Käsperti [28] määrus, mille järgi tuli kõik kirikud, palvemajad ja kiriklikud hooned kõige inventariga kommuuna jaoks üle võtta ning kultuuri mälestusmärkide ja kunstiesemete alalhoiu osakonnale üle anda. Kõikide kirikupühade pidamine tunnistati keelatuks, ainult niinimetatud pühapäev pidi ka edaspidiseks jääma tööliste puhkepäevaks.
Kõik metsad, mõisad, pangad ja vabrikud tunnistati terve Eesti tööliskonna omanduseks. Kindlaks määrati toiduainete hinnad vaatamata sellele, et turul midagi ei müüdud.
Artur Vallner tegi aastavahetusel Tartus viibides järgmised korraldused, mis 4. jaanuaril avaldati: „Luba anda õigeusu papile Nikolai Bežanitskile, tema vanadust silmas pidades 20. jaanuarini 1919. a. eraisikuna Tartu elama jääda." Tegelikult oli preester Bežanitski [29] üks esimestest, keda keldris tapeti. „Luba anda endisele Lutheri usu papile M. Eisenile,[30] tema vanadust arvesse võttes ja tema teenustest teaduse alal lugupidades, seni eraisikuna Tartu elama jääda, kuni Eesti Töörahva Kommuuna Nõukogu tema elamise võimaluse lõplikult ära otsustab." Seejärel nimetas Vallner Tartu ülikooli juhiks „iseseisvalt ja teaduslikult" mõtleva kooliõpetaja Jaan Sarve.[31] Ametist vabastati kõik Saksa okupatsiooni ajal ametisse määratud koolijuhatajad.
Majaomanikke uputati käskkirjadega. Majad, mille omanikke ei leita, tuleb kohe üle võtta. Elektrivalgustus vaateaknail on keelatud. Üheski toas ei tohi põleda rohkem kui üks elektrilamp. Kõik 1894. – 1898. a. sündinud noormehed peavad astuma punaväkke.
Kõik, kellel on inimese kohta üle 20 naela (8,19 kg) [32] toiduaineid, peavad need 5 päeva jooksul toitlustusosakonda ära tooma. Iga perekond peab tooma ühe paari sõjaväele kõlblikke saapaid, kui neid ei ole, siis kaks paari kingi või ühe kasuka, või ülikonna, palitu või ühe kasuka, või ülikonna, palitu, kaks paari särke, sukke, tekke, kaks lina, padjakatet või magamiskoti.
Iga päevaga ilmusid uued nõudmised käskkirjades ja elanike südamed täitusid murega. Samal ajal muutusid ka läbiotsimised majades üha sagedasemaks. Isegi haiglaid ei jäetud vahele. Aina rohkem nähti inimesi vanglatesse viidavat.
Krediidikassa kelder
Kinnivõetud inimesi hoiti Krediidikassas ja Politseimajas. Ruumipuudus jõudis neis paigus ruttu kätte. Olemasolevatest naridest ei jätkunud istumisekski, rääkimata magamisest. Ööseks seadsid vangid end põrandale ridadesse, külg-külje vastu. Õhk muutus väljakannatamatuks. Enamikus tubades oli gaasivõi elektrivalgus. Osa konge olid ilma valgustuseta.
Neis jätkus ainult mõni tund päevas niipalju valgust, et lugeda Edasit ja Molotit ja muud lubatud või keelatud kirjandust. Lõunaks ja õhtuks anti vangidele üsna korrapäraselt suppi. Omastel oli lubatud vangidele kodust lisa tuua. Paljuütlev oli valvepostilt kõlav lause: „Sellele ei ole enam toitu tarvis."
Valveteenistust täitsid sõdurid, kellede seas oli palju ülejooksikuid. Seetõttu suhtus enamik valvesõdureid vangidesse kaastundlikult. Mõni manitses vange ettevaatusele, „sest muidu võib juhtuda, et vahtideks määratakse Narva mehed ja siis ei või elust enam silmapilkugi rõõmu tunda." Tähtsamad vangid (Platon, Hahn jt) said tunda komissaride teotust. Neid sunniti tegema musti ja raskeid töid. Kuna komissaride ülekohut oli valus vaadata, tulid tihtipeale ka valvurid ise appi vanematele ja nõrgematele.
Piiskop Platon ja õpetaja Hahn pidid sageli maja veepumba ratast pöörama. Seda tegid nad hea meelega. Endist Tartu Ülikooli koguduse abiõpetajat ja kirikuloo professorit Adalbert Strombergi sunniti paljas te kätega puhastama hirmus musta väljakäigukohta. Kui Stromberg esmakordselt seda tööd tehes kokku vajus, trööstis teda õigeusu preester: „Vend, kõik Kristuse pärast!" Seda kuulis piiskop Platon ja sõnas: „Sellist kätt peab suudlema!"
Mõni päev hiljem käsutati väljakäiku puhastama veel kolm meest, sh ülempreester Bleive ja piiskop Platon. Kusjuures Platoni ülev alandlikkus vapustas isegi tema piinajad. Puudutatuna tundsid end ka kaasvangid, kellede seas juut Adam Schreiber kibedasti nutma puhkes ja Platon pidi teda ise sõbralike sõnadega trööstima.
Hukkamine Emajõe jääl
9. jaanuaril ööl valitses Krediidikassa ruumides vaikus. Keegi ei lausunud sõnagi. Mida oligi vangidel üksteisele öelda? Valvur tuli ja hüüdis välja mõned nimed. „Küllap viiakse meid ülekuulamisele", mõtles lipnik Orro, kui kutsutud mehed seitsme valvuri saatel Politseimajja viidi. Seal ootasid nad koridoris. Varsti toodi juurde veel kaks-kolm meest. Tasapisi tekkis kahtlus, kas on ikka tegu ülekuulamisega või hoopis… Ei, seda ei võinud küll keegi uskuda: meid surmata, miks?
Jälle toodi paar vangi juurde. Neid saatnud valvurite juhil olid seljas lipnik Orro riided. Ta tundis need ära – need võeti kaasa tema korteri läbiotsimisel. Toodi kaks koolipoissi, mõlemad nutsid südantlõhestavalt.
„Kahekaupa ritta!" kõlas käsk. „Marss edasi!" Järsku kostis eestpoolt nuuksumine. Seal seisis kullassepp Kippasto segase näoilmega ja nuttis.
„Mis sa karjud, tola?" pöördus vangivaht tema poole. „Kas siis surma eelgi ei tohi nutta?" vastas Kippasto. „Kes teid siis tappa tahab, lollpead, kes on teile seda ütelnud?" vastas selle peale punaväelane. Elutung oli Kippasto juures sedavõrd tugev, et need sõnad paistsid talle lootuskiirtena. Ta haaras vahi käe ja tänas teda pisarsilmil rahustuse eest.
„Astusime tänavale," meenutab Orro. „Umbes 60-meheline salk piiras meid. Minu ees oli kaheksa meest. Kaks neist olid umbes 60-aastased kepi najal käijad von Samsonid. Minu kõrval kõndis lihunik Stark. Meid viidi üle turuplatsi pritsimajast mööda Turu tänavat pidi linnast välja." Kui Kippasto oli just selle kohani jõudnud, kus elas tema õde, hüüdis ta äkki kõva häälega mitu korda: „Ela hästi, Alma!" Enne kui ta lõpetada jõudis, löödi talle püssipäraga pähe. Ta katsus end kaitsta, haaras püssist kinni ja karjus ikka: „Alma! Alma!" Hulga löökide all kukkus ta maha. Tosinaid laenguid tulistati tema pihta ning veel lõpuks üks revolvrilaeng pähe. Mõned vangid minestasid ära. Ülal valgustusid aknad.
„Jõudsime Emajõe äärde. Vahid seisid meie ümber. Kõlas käsk: „Lahti riietuda!" Mehaaniliselt viskasin mantli seljast. Mu pilk langes jõele.
„Su lainetes võin vabana surra, mitte nagu tapaloom," käis mul peast läbi. Sõdurid asusid jõest kolme sammu kaugusel. „Siit läbi!" tekkis minus mõte. Mõne sammuga möödusin minu ees seisvast vangide reast ning olingi Emajõe jääl. Joostes tundsin, et jõgi oli kinni külmunud. Vaevalt olin jooksnud viiskümmend sammu, kui püssid mu taga pragisema hakkasid. Kukkusin maha ja tundsin rinnus valusat haava. Ümber vaadates nägin püssituld välgatavat. Siis jäi kõik vaikseks. Lühikese pausi järel kõlas viieminutiline püssipaukude ragin, millele järgnesid üksikud revolvripaugud. Õnnetud ohvrid leidsid külma haua jääkatte all. Jooksin ja käisin, kukkusin ja tõusin jälle, hoides pöidlaga kinni rinnahaava. Nõnda käisin umbes kaheksa versta.[33] Siis leidsin ühes hurtsikus kaastunnet ja halastust. Mind lasti sisse, oma haava sidumiseks aga ei leidnud ma tükikest puhast riiet. Veetsin seal päeva, öösel jätkasin reisi, hoolimata soojast verevoolust. Umbes neljakümne verstalise rännaku järel jõudsin tuttava taluperemehe juurde, kes mind edasi meie vägede juurde viis."
Eesti ohvitser, lipnik Johann Orro oli ainus, kes tookord Emajõel Aida tänava kohal mahalaskmisest pääses. 11. jaanuaril ilmus ajalehes Edasi järgmine teade: „Eesti Kontrrevolutsiooniga Võitlemise Komisjoni (esimees Kull, abiesimehed Ots ja Ed. Otter, sekretär Rätsep) Tartu osakonna poolt on järgmised isikud maha lastud." Järgnes nimekiri: August Meos, Abram Schreiber, Voldemar Rästa, Beer Stark, Paul Tiesenhausen, Voldemar Ottas, Johann Ottas, Mihkel Kure, Friedrich Pässe, Bruno von Samson-Himmelstjerna, Harald von Samson-Himmelstjerna, Gustav von Samson-Himmelstjerna, Rudolf Kippasto, Johann Orro. Igale nimele oli ajalehe teates juurde lisatud mingi süü: kes oli spioon, kes petis, kes valgekaardi organiseerija…
Kui see Edasi number vangide kätte sattus, muutus nende meeleolu Krediidikassas äärmiselt rõhutuks. Omavahel vahetati vaid üksikuid lühikesi sõnu. Seni oli aega viidetud ettekannete, jutustuste ja deklamatsioonidega; ühes politseimaja kongis moodustati hülssidest ja tikukarpidest vangide suureks rõõmuks malemäng; üks pastor õpetas kedagi ladina keeles…
Öil peale 11. jaanuari ei kuulatud üle enam ühtegi vangi ega eemaldatud kedagi kongist. Vangistatute arv aga kasvas järjekindlalt. Veel 14. jaanuari ööl toodi vange juurde. Seega Tartu vabastamise päeva hommikuks oli Krediidikassas umbes 230 inimest, neist 80 naist, ja politseimajas umbes 120, nende seas mõned naisterahvad.
Palvekiri õpetaja Lauri pärast
Kuna Peetri koguduse õpetaja Arnold Laur varjas ennast, läks linnas lahti kuulujutt tema arreteerimisest. Õpetaja vabastamist nõudnud inimesed kogunesid Raekoja platsile, kuid aeti püssitääkidega laiali. Inimesed liikusid Londoni hotelli ette ja nõudsid komandandilt kirikuõpetaja vabastamist. Komandant vastanud: „Teil on oma kirikuvalitsus, andke palvekiri sisse oma õpetaja ja kiriku vabastamise asjus."
Komandandi sõnadest haarasid kinni Peetri koguduse nõukogu liige Martin Kapsta ja mõned prouad, kelle eestvõttel koostati palvekiri õpetaja vabastamiseks. Paari päevaga kogunes palvekirjale ligi 6000 allkirja. Kuna Martin Kapstat ei saadud kätte, arreteeriti tema abikaasa.
Peetri kirikut roojastati veel teistki korda. 11. jaanuaril ilmus Edasis järgmine teade: „Peetri kirikus. Homme, pühapäeval 12. jaanuaril. Kell 12 päewa. Jutlus: Punane sõjawägi ja üleilmline revolutsioon. Jutlust ütleb töörahwa õpetaja J. Mägi, Eesti Kommunistilise Wiljandi kütipolgu muusikakoori saatel."
Ka teiste Tartu kirikute saatus oli kuulu järgi otsustatud. Uus Pauluse kirik pidi tehtama ballisaaliks, Jaani kirik teiseks rahvamajaks ja Maarja kirik kino-teatriks.[34]
Ateistlik propaganda
Kommunistid olid lootnud Tartus suuremat poolehoidu, kui nad seda tegelikkuses leidsid. Mälestused nende eelmistest vägivallategudest olid rahva hinges liiga elavad. Ägedad rünnakud usu ja kiriku vastu tekitasid meelepaha isegi töölistes. Seda märkas ka täidesaatev komitee. Sellepärast võeti nüüd appi ajaleht Edasi.
9. jaanuaril ilmusid artiklid „Kirikuskäijate südame troostiks" ja „Usk". Esimeses kuulutati kristlikule kirikule lõppu „kui tahes valusalt see ka ei tuleks". Teises artiklis nimetati inimest kõige vägevamaks jumalaks ja Kristust tavaliseks inimeseks. Artikkel lõppes sõnadega: „Nii siis, mitte ühtegi kirikut lahti, mitte ühtegi õpetajat ametisse!"
11. jaanuaril algas artikkel „Kahe ilma vahel" sõnadega: „Armuheitmatalt heidetakse vanad riided seljast, kui nad ei vasta enam meie nõuetele. Kui kallist hinda peaksime ka maksma uute eest, me maksame seda ometi." Järgnes üleskutse kristlik usk minema heita. Kuna kirikuõpetajad olid takistuseks selle eesmärgi täitmisel, järeldas artikli autor, et lahti tuleb saada ka neist.
13. jaanuaril ilguti artiklis „Kirik ja papid" kiriku ja usu üle ning vale ja laimuga õigustati „pappide suude sulgemist".
14. jaanuari leht ilmus erakorraliselt Võrus. Veel kasutati võimalust nimetada ajalehes Jumalat „võimetuks ja lolliks isikuks". See lehenumber jäi „Edasil" toona viimaseks. Uuesti ilmus Edasi Tartus aastatel 1948 – 1990. Kiriku üle irvitamine sai uue hoo sisse 1960ndatel aastatel.
Palvused vanglas
Samal ajal kõlasid Krediidikassas tasa laulud ja palved. Õpetaja Hahnil oli kaasas kreekakeelne Uus Testament. Sageli süvenes ta sellesse koos piiskop Platoniga. See andis põhjust ühistele palvustele.
Ka teistes kongides olid üksikud Uue Testamendi eksemplarid. Need muutusid hinnaliseks ja mõnigi õppis innuga palvetama. Kord libises Hahnil üle huulte: „Tuhat korda ennem nälgiksin ma, kui et oleksin ilma Piiblita!" Ka piiskop Platon seletas sageli pühakirja, kusjuures eriti põhjalikult käsitles ta Matteuse evangeeliumi 24. peatükki.
1919. aasta jaanuaris jõudsid kätte õigeusklike jõulupühad, mida vana kalendri järgi peeti. Jõuluõhtul kogus piiskop preestrid enda ümber narile ühisele palvele, luges jõuluevangeeliumi, pidas väikese troostikõne ja nad laulsid õige tasa psalme, kuna üldine häälte kõmin ümberringi nende toimingu summutas. Pastor Stromberg, kes märkamatult oli liginenud palvetajatele, seisis seal ja kuulas pisarateni liigutatult.
Pööre vabadussõja rindel
6. jaanuaril 1919 sündis see ime, et Eesti väed ei taganenud enam Punaarmee pealetungi ees. Selleks aitasid kaasa abiväed Soomest ja Suurbritanniast. 9. jaanuaril vallutasid soomusrongid Tapa, 12. jaanuaril jõudsid need Rakverre. Siin avanes õudne pilt: üle saja mõrvatu lamas lume peal oma veres.
Kui kommunistid 16. detsembril 1918. a. Rakvere lähedale jõudsid ja paljud elanikud põgenesid, kirjutas tollane Rakvere õpetaja Walter Paucker [35] oma vanemetele: „Kõik soovitavad mul põgeneda, aga mina ei saa seda teha – suurt Rakvere kogudust üksi jätta. Sõna karjasest, kes oma lambad maha jätab, kui hunt neid murdma tuleb, ei anna mulle rahu ja ma jään oma kohale. Ma annan ennast Jumala hooleks. Tema võib ja hoiab mind, kui see on tema tahtmine."
17. detsembril Walter Paucker vangistati. Tema kunagine leeriõpilane oli punaste poolele üle läinud, tuli aga nüüd oma kirikuõpetaja juurde ja pakkus põgenemiseks abi. Paucker oli nõus vanglast lahkuma tingimusel, kui talle antakse võimalus oma koguduses hingekarjase tööd jätkata. Seda ei julenud noor komissar lubada. 6. jaanuaril tapeti õpetaja Paucker koos paljude teistega.
Surma eel palvetas Paucker innukalt ja palus ka oma kaaskannatajate ja tapjate eest. Seejärel võttis ta üles laulu: „Las ma lähen, las ma lähen sinna, kus ma Jeesust näen…" Kõik vangid laulsid kaasa, kuni neid tabas surmav kuulisadu.
See, mida soomusrongide väeosa Rakveres toimunust kuulis ja nägi, ärritas sedavõrd, et nad ülemjuhataja korraldust ootamata Tartut vabastama ruttasid. Narva poole ei saanud nad ju edasi liikuda, sest sildade taastamine võttis aega. Et mitte asjata oodata, sõitsid kaks soomusrongi luba küsimata Tartu poole. Põhja-Tartumaal kohtusid soomusrongid Kuperjanovi ja tema partisanidega. Üheskoos vallutati 13. jaanuaril peale ägedat lahingut Tabivere (Voldi) ja Äksi kirikumõis. Siit ei olnud Tartu enam kuigi kaugel…
Pealetung Tartule
14. jaanuari öösel kella 2 ja 3 vahel kuulsid vangid selgeid kahuripauke. Nad kuulatasid kaua… Kuulatas ka õpetaja Ederberg oma peidupaigas Võru tänaval. Muidu hirmutavad kahuri mürtsud kostsid sel ööl ta kõrvu kui kaunis taeva muusika.
Lähenevale Eesti soomusrongile saadeti Tartust vastu punaväe soomusrong. Lahingus sai see vigastada ja pidi tagasi Tartu poole tulema. Eesti väed tungisid edasi. Järgmine kokkupõrge ootas ees Jänese silla juures. Ka siin pidi Punaarmee taanduma. Kell 9 hommikul oli Jänese sild tervena Eesti vägede käes. Kommunistidel oli kiire. Nad ei jõudnud silda õhku lasta. Ka osa varustust, neli kahurit ja kaks rongi jäid punaväest maha.
Kui öine kahuripaukude mürin hommikul kella kaheksaks ikka tugevamaks muutus ja pommid raudteejaama ümbrusse langesid, kogunes tänavaile palju rahvast. Veel käisid majades läbiotsijad. Raamatupidaja Hermann Vilde [36] ja linnaarhitekt Arved Eichhorn [37] viidi tänavalt Liivimaa hotelli [38] lühikeseks ülekuulamiseks. Peale seda viidi nad Pepleri 32 hoovi mahalaskmisele. Vilde suri teise laengu järel, Eichhorn suri peahaava tagajärjel kolm aastat hiljem.
Võimulolijad teatasid rahvahulkadele, et rinde lähenemist karta ei ole. Samal ajal lahkus üks voor teise järel punaväe saatel linnast. Raekoja ees suurenes uudishimulike hulk.
Kui väljas valgemaks muutus, võis märgata ärevust turuplatsil. Politseimaja ees liikusid karjudes ja kätega vehkides valvesõdurid jalgsi ja ratsa. Vangistatute omaksed, kes toidukorvidega harjunud kombel politseimaja ette kogunesid, saadeti kohe tagasi.
Krediidikassa vangide seas käis kulutulena suust suhu teade: daam kõrvaltoast kuulnud akna kaudu, et valged olla linnale juba õige lähedal ja punased valmistuvad põgenemisele. Varsti pärast seda sulgesid valvurid aknad ja isegi aknaluugid. Toidu toomine vangidele keelati ära.
Veretöö keldris
„Viibisin parajasti koridoris, kui avati välisuks, kus seisis valvur," meenutab Krediidikassas vangistuses viibinud Alexander von Vegesack. „Vali ja käskiv hääl teatas: „Kõik jäägu välja, sisse tohib tulla ainult konvoi." Meid, koridoris seisjaid, kästi minna oma tubadesse. Sisse astus komissar – erariides jässaka kehaehitusega mees musta karvamütsiga. Komissari ilme oli arukas ja energiline, kuid reetis ühtlasi ohjeldamatut kirge ja jõhkrust. Teda saatsid kaks relvastatud sõdurit. Komissar hoidis käes paberilehte. Ta hüüdis piiskop Platonit, käskis tal üleriided maha võtta ja kaasa tulla. Möödus paar minutit. Kusagilt kostis tume pauk. Varsti peale seda ilmus lävele taas komissari ähvardav kuju. Nüüd kutsus ta endaga kaasa ülempreester Bleive. Hetkil, mil tajusime jälle tumedat pauku, sosistas naaber mulle kõrva: „Meie all keldris…" Rohkem polnud sõnu vaja. Vaatasime teineteisele otsa ja mõistsime…".
Seda, mida vangid Krediidikassas järgneva poole tunni jooksul läbi elasid, ei ole võimalik sõnadega edasi anda: „Hinges valitses segadus, tuhat erinevat mõtet kihutas läbi pea. Üksteise järel hõigati välja kõrvaltoast, paljud ka meie toast ja nad kadusid… Korrapäraste vaheaegade järel kostsid tumedad paugud meie all keldris… Nägin tudisevat vanakest, preester Bežanitskit täis rahu ja julgust oma viimast teed algavat… Mu pilk kiindus prof. Hahnile, kes omalt kohalt üles tõusis, mantli ümber haaras ning, palvekäsi rinnal hoides ja pilk taevasse juhitud, pikaldaste sammudega toast lahkus… Tundsin veel härra von Krause viimast sooja käepigistust. Ohver ohvri järel!"
Traagilistele hetkedele elas kaasa ka lähedalasuvasse rullikambrisse varjunud pealtnägija: „Kella 10.30 paiku viidi keldrisse esimesena särgi ja sukkade väel piiskop Platon. Varsti oli kuulda häältesegu ja laksuvaid lööke. Piiskop Platon ei rääkinud ühtki sõna. 10 kuni 12 minuti järel kostsid paugud keldrist. Vahepeal oli juba järgmine ohver, pottsepp Luik, samuti särgi ja sukkade väel hoovi toodud. Ta pidi keldriuksel seistes seda kõike pealt kuulma, mis sees juhtus. Siis viidi ka tema keldrisse. Jälle kostsid paugud. Neile järgnesid preester Bleive ja Bežanitski, õpetaja Schwartz,[39] lihunik Massal, õpetaja Hahn ja palju teisi. Mõned ohvrid toodi ka üle hoovi, mööda värava poolt tulevat teed. Enamik viidi keldrisse aluspesu väel. Kõik olid täiesti rahulikud. Ainult Massal palus südantlõhestavalt, et talle elu kingitaks. Sõdureid saadeti uute padrunite järele. Keldris oli neist nähtavasti puudus tulnud. Mõned sõdurid kõnelesid isekeskis, et parem oleks hoovi tuua kuulipilduja – saaks kõiki kiiresti teise ilma saata." Minutid venisid igavikku. Ohvrite rida ei paistnud lõppevat. Igaüks mõtles, et on järgmine. Siis hüüti von Tiedeböhli nime. Teda ei olnud Krediidikassas. Veel hüüdis komissar kahe meesterahva nime ja käis oma saatjatega läbi kõik toad hüüdes neid kolme. Vastus oli igas kongis sama: neid pole meie hulgas. Siis tekkis paus. Nimekiri näis olevat lõpul. Seejärel kõlas käsk: „Kõik suurde koridori nimeliseks väljahüüdmiseks! Rivistuda viiekaupa ritta!" Käsk täideti. Surmavaikus. Siit-sealt oli kuulda üksikud sosistavaid hääli. Pikema vaikuse järel kostis keldrist veelkord tume mürts. Nimede väljahõikamist ei tulnud ja vangid saadeti tubadesse tagasi. Toodi, nagu harilikult, linnavanglast lõunasuppi.
Kompanii tänav oli mõlemalt poolt punaväelastest sisse piiratud. Turul alles kaubeldi. Kõigi nähes rakendasid punaväelased lahti ühe talumehe hobuse ja viisid kaasa. Nüüd kadusid turult inimesed üksteised järel. Samal ajal, umbes 40 kuni 50 minuti jooksul, kostsid keldrist lühikeste vaheaegadega hirmsad paugud. Uudishimulikke püüti hoiatuslaskudega keldrist kaugemal hoida.
Emajõe ja turuplatsi vahelisel puiesteel [40] oli veel näha naisi edasi-tagasi käimas. Kui sõdurid hakkasid jõe poole tulistama, kadusid inimesed ka puiesteelt. Üks naisterahvas peitis end vene gümnaasiumi aia taha ja piilus sealt politseimaja poole.
Kella 11.30 paiku avati politseimaja kambris uks ja valvur kutsus von Tiedeböhli ja parun Knorringi kantseleisse. Keegi ei osanud aimata, et see kutse neile mõlemale surma tähendas. Umbes veerand tunni pärast kutsuti veel neli meest kantseleisse. Seal istusid kaks enamlast, kelledest üks kustutas paberilt kohaleilmunute nimed. Käeviipega juhatati mehed ukse juurde ja sealt õue. Nõnda kuue väel, peakatteta ja üleriideta, tugeva valve all, mööda tänavat Krediidikassa poole sammudes, tõusis igaühes hirmus aimdus: „Surma läheme, sama teed, mida olid pidanud käima von Tiedeböhl ja Knorring."
Jõudnud Krediidikassa hoovi, vaatasid mehed enese ümber: „Kus küll peaks mahalaskmine sündima?" Näha polnud midagi. Nad viidi sisse keskmisse suurde saali, kus ukse kõrval oli suurele lauale laotud hulk riideid. „Niisiis mahalaskmine pärast lahtiriietumist!" Laua juures seisis mees, kes end parajasti valvurite käsu peale uuesti riidesse pani. Läbi klaasukse juhatati saabujad väiksesse lihaturu poolsesse tuppa. Kästi oodata. Akna ees olid trellid. Nõnda siis mehed ootasid, ootasid surma.
Tartu vabastamine
Samal ajal jõudis Krediidikassa hoovi järjekordne salk vangistatuid. Siis aga jooksis sinna ka üks sõdur, punane lint varrukal, ja hüüdis oma seltsimeestele: „Kurat, mis te vahite, valged on linnas!"
Nüüd hakkas kiire. Kommunistid põgenesid aega viitmata, esimestena peakomissarid Kull, Rätsep ja Otter. Igaüks püüdis veel midagi tapetute riietest kaasa võtta. Viimasele punaväelasele jäi ainult üks vest, mille ta kokku keeras ja pahema käe alla võttis.
Kui punaväelased üle turuplatsi püssi lastes Kivisilla poole jooksid, ilmus taas välja ka naisterahvas, kes end seni vene gümnaasiumi nurga taga peitis. Ta jooksis politseimajja, otse trepist üles, avas ehmunud valvuri abiga ettejuhtuva kongi ukse ja kiskus üllatunud ja mitte millestki aru saavaid vange enda järel tänavale. Põgenejate hüüete peale avasid valvurid ka teiste kongide uksed. Põgenejad nägid veel sõdureid Kivisilla poolt tagasi politseimaja poole ruttavat, kuid kadusid enne sõdurite päralejõudmist ruttu ümber nurga Rüütli tänava suunas.
Krediidikassas valitses vaikus. Keegi vangidest arvas, et võibolla pole üldse tegu punaste taganemisega, vaid see oli lihtsalt ühe hulga surmamõistetute hukkamine: „Homme võib see korduda." Nende sõnade juures haaras kuulajaid pöörane hirm.
Siis hüüti naabertoast: „Punased põgenevad!" Akna juures võis luugi prao vahelt näha mööda puiesteed tormavaid regesid, igaühel viis-kuus meest peal ja üksikuid ratsanikke koos nendega.
Vangid tormasid välisukse juurde. Valve oli kadunud, aga uks oli lukus. Väljast kostis ärevaid hääli. Hulk uudishimulikke kogunes keldri ukse lähedale. Üks noormees astus ligi ja saanud lihunikult kirve, lõi ukse sisse augu. Samal ajal püüdis kõigest jõust ust seestpoolt maha lõhkuda laiaõlgne tugev mees, puutöömeister Peeter Silla.[41] Hukkamisele tuues oli talle silma jäänud raudahi ja puulõhkumise kirves selle kõrval. Nüüd läks seda tarvis. Paari osava löögi järel andis uks raksatusega järele, lukk murdus eest ja uks paiskus lahti. Vangid trügisid läbisegi ja ennastunustavalt ukse poole. Välja sellest põrgust! Värskesse talveõhku! Vabadusse!
14. jaanuaril 1919 kell pool kaksteist päeval sõitis Eesti soomusrong Tartu vaksalisse ja varsti saabusid mööda Jakobi tänavat ka vahvad partisanid eesotsas leitnant Kuperjanoviga.[42] Viimane lahing peeti Tähtvere pargis. Pärast seda põgenesid kommunistid Tartust. Nad taandusid mööda Võru ja Riia tänavat. Linnas enam suuremaid kokkupõrkeid ei olnud. Kirjeldamatult suur oli linna elanike rõõm. Krediidikassa keldris jäi vangide tapmine pooleli, sest mõrtsukatel polnud enam aega.
Hirmus vaatepilt
Niipea, kui kommunistid olid linnast põgenenud, läks Tartu vabatahtlik tuletõrjujate lendsalk keldrist surnukehi ära tooma. Veel põles keldri eesruumis tünni peal küünal, mille valgel kõrvaloleva ruumi seinaäärses rennis tapetute veri vastu peegeldus. Ka taparuumis põles veel küünal.
Kogenud haavaarst dr Wolfgang von Reyher [43] kuulis veretööst ühe tapetu abikaasa käest. Otsekohe saabus ta keldrisse. Laibad olid veel soojad. Seda, mida ta nägi, kirjeldas ta järgnevalt:
„Hoovist viiva trepi kaudu astusin võlvitud keldriruumi… Lampi käes hoides läksin mina ligi 10 jala pikkuse keldriruumi lõppu, kus vasakut kätt võlvitud kaar-sissekäik 8 jalga pikka ja 5 jalga laia tumedasse keldriurkasse viis, kuhu ainult küürakile sisse pääses."
„Vaade oli hirmuäratav. Dante kirjeldus põrgust kahvatub selle koleda pildi ees, mis minule väikese petrooleumi lambi valgel avanes õudses niiskes keldriruumis. Kogu põrand oli kaetud teineteise peal ebamäärases olukorras lamavate laipadega. See on võimalik ainult hirmsa äkilise hukkamise tulemusena. Rohkem keskpaigas lamasid laibad kolmekaupa teineteise peal, kõik aluspesu väel. Kõikidel leidus laskehaavu peas. Need olid lähedalt lastud, sest mõnede pealuud olid tundmatuseni purustatud ja ühel puudus pealuu peaaegu täiesti. Üksikutel laipadel leidus veel mitmeid laskehaavu. Kõik oli paksult verega määritud, ka lae ja seina küljes kleepusid tardunud vere paksud tombud ja verised ajutükid."
„Lugesin 23 laipa, kuid võisin lugemise juures eksida, sest raske oli hunnikus üksikuid laipu tunda. Põrand oli laipadega täidetud, nii et ma surnukehade peale pidin astuma, et pääseda kõikide juurde. Mistahes elumärkide otsimine oli asjatu."
„Kuidas õudne sündmus keldris juhtus, ei või keegi päris täpselt kindlaks määrata. Leidude alusel võis arvata järgmist: kui mõrtsukad olid oma ohvrid vanglast keldrisse toonud, võeti neilt üleriided ja viidi tagumise keldriurkani, tõugati sisse ja lasti keldri sissekäigu küljelt maha… Kuna esimene ohver paha aimamata keldri nurka astus, siis järgmised tõugati lihtsalt laipade otsa ja kõmmutati maha."
„Sündmuskäik ei võinud teisiti olla. Peaaju tükid ja veri seintel tõestavad, et õnnetuid ohvreid tapeti samas ruumis, kus mina nende laibad eest leidsin."
Kella ühe paiku päeval viidi surnukehad Toomemäele vanasse anatoomikumi. Seal järgnes arstlik ülevaatus. Näis, et piiskop Platonit on enne tapmist ka piinatud. Kaks püssikuuli olid läbistanud ta otsaesise, kaks revolvrikuuli asus rinnas, samuti leidus rinnas ja kõhus neli püssitäägi haava. Ühe pealtnägija sõnul olid piiskop Platoni parema käe sõrmed risti ette löömise asendis kangestunud. Samuti leidus von Krause laiba juures piinamise märke. Kõik teised ohvrid leidsid silmapilkse surma püssikuuli läbi, mis nende pea purustas.
Tartu vabastamise järel sattus Eesti ametkondade kätte nimekiri 248 tartlasest, keda „puhastuskomitee" veel vangistada kavatses. Osa nimesid olid märgitud punase ristiga ja ülal märkus: „Kellel punased ristid otsas, see kohe ilma kuulmata võib maha lasta, sest neid verekoeri tunnen isiklikult siin staabis".
Terrori ohvrid Krediidikassa keldris
1. kirikuõpetaja professor dr Traugott Hahn
2. ülempreester Nikolai Bežanitski
3. piiskop Platon
4. ülempreester Mihhail Bleive
5. kirikuõpetaja Wilhelm Schwartz
6. kooliõpilane Karl Bentsen
7. Postimehe kaastööline, taluomanik Friedrich Kärner
8. kaupmees Susman Kaplan
9. mõisaomanik Konstantin von Knorring
10. mõisaomanik Heinrich von Krause
11. pottsepp Ado Luik
12. lihunik Eugen Massal
13. mõisaomanik Herman von Samson-Himmelstjerna
14. linnanõunik Gustav Seeland
15. valitseja Herbert von Schrenck
16. endine linnanõunik ja ekspress-kontori omanik Gustav Tensmann
17. endine hoovikohtunik ja advokaat Arnold von Tiedeböhl
18. restorani omanik Harry Vogel
19. Tichonov
Epiloog
18. jaanuaril 1919 maeti Traugott Hahn Tartu Vana-Jaani surnuaiale. Matusekõne pidas Ülikooli kirikus professor Stromberg, kes oli ka ise koos Hahniga vangistuses viibinud. Samal päeval peeti Tartu Uspenski kirikus õigeusu preestrite matusetalitus. Piiskop Platon maeti Talinna Preobražinski eesti õigeusu kirikusse, Nikolai Bežanitski ja Mihhail Bleive aga Tartu Uspenski kirikusse. Wilhelm Schwartz maeti 19. jaanuaril 1919 Tartu Vana-Jaani surnuaiale.
Traagilised sündmused ühendasid Tartu kristlasi erinevatest kogudustest ja luterlike kirikuõpetajate matustel kõnelesid õigeusu preestrid südantliigutavaid sõnu kristlikust armastusest. Kadunud olid vaheseinad rahvuste ja uskkondade vahel. Raskuste keskel muutusid kaduvad asjad ebaoluliseks ja esikohale tõusis Jeesus Kristus, kes meidki ühendab.
19. jaanuaril 1919 pühitseti uuesti Peetri kirik.
1922. aastal asutas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik piiskop Platoni ordeni, mida tänaseni välja antakse. Vahepeal, kui Eesti oli nõukogude okupatsiooni all, annetas ordenit eksiilkirik. Platoni hauale valmistas skulptor Amandus Adamson büsti, mida 1944 – 1989 hoiti varjul kiriku keldris. 1928. aastal moodustasid Tartu kogudused „Tartu krediidikassa keldri ohvrite mälestuse jäädvustamise komitee".[44] Ühisel jõul muudeti tapakelder paigaks, kus sügavas vaikuses seista Jumala ees ning mälestada Tartu vabastamispäeva suurt rõõmu ja sügavat valu. Mälestuskabel pühitseti 1929. aastal. Sel puhul andis komitee välja ka brožüüri 14. jaanuari 1919. aasta verise sündmuse meeldetuletamiseks. See brožüür [45] on aluseks ka käesolevale väljaande.
Esimestena avaldasid asjaosaliste meenutusi ajalehed Postimees ja Uus Elu, ent juba 1919. aastal ilmusid trükis ka vangistusest pääsenud Vegesacki mälestused,[46] vabaduses viibinud ajaloolase Arnold Hasselblatti päevaraamat [47] ning Erich Köhreri koostatud kokkuvõte kommunistide kuritegudest 1918-1919.[48] Hiljem avaldasid oma mälestusi Anny Hahn (1929) [49] ja Arnold Laur (1934).[50]
Palju aastaid peeti iga aasta 14. jaanuaril Uspenski kirikus hukkunutele hingepalvust. Selleks sõitis kohale metropoliit ning palvusel osalesid Tartu kõigi õigeusklike ja luterlike koguduste vaimulikud. Üheskoos suundusid nad ristikäigus koos laulukoori, ikoonide ja kirikulippudega mälestuskabeli juurde. Kirikuaia taga ühinesid ristikäiguga juudi kogukonna esindajad ja suur hulk rahvast. Kõikjal kirikutes peeti jumalateenistusi ja kontserte, isegi Peetri kirik jäi tänujumalateenistusest osavõtjaile kitsaks.
Koolides peeti aktusi ning keskpäeval sulgesid ärid ja ametiasutused paariks tunniks uksed. Aastatel 1920, 1921, 1924, 1929, 1934 ja 1939 võis raekoja platsil jälgida kaitseväe paraadi ning Tartu vabastamise aastapäeva puhul peeti rohel arvul kõnekoosolekuid ja pidustusi.
1940. aastal olid kommunistid tagasi – kabel purustati, tahvel hukatute nimedega võeti seinalt maha, enam ei meenutatud tapetuid sõnagagi. Uspenski kirikus kraabiti mälestustahvlitelt maha sõnad: „piinarikkalt tapetud". Hiljem ehitati tapakeldri sissepääsu kohale elektrialajaam.
Pärast kommunistliku okupatsiooni lõppemist avasid Tartu praost Harald Tammur ja Uspenski katedraali ülempreester Simeon Kružkov 14. jaanuaril 1994. a. Kompanii 5 hoone tagaküljel mõrvaohvrite mälestustahvli. Katte eemaldas preester Johannes Keskküla. Tahvli avamisele kogunes sadakond inimest, palju erinevate koguduste liikmeid. Raha tahvli valmistamiseks koguti luterlaste ja õigeusklike annetustest.
14. jaanuaril 1999. a. pidasid Tartu praost Joel Luhamets ja õigeusu preester Samuel Puusaar mälestustahvli juures mälestusjumalateenistuse.
12. jaanuaril 2003 avati Kompanii 3 välisseinal piiskop Platoni bareljeef (autor Tõnis Paberit).
Alates 2007. aastast on saksa koguduse õpetaja Matthias Burghardti eestvõttel peetud iga aasta 14. jaanuaril mälestuspalvust kunagise mõrvapaiga juures.
18. augustil 2000 kuulutas Vene Õigeusu Kirik pühakuks piiskop Platoni, Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanistki. 15. septembril 2000 tegi seda ka Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat.
Viited
[1] Tartu ülikooli õppehoone (Vanemuise 46).
[2] Samal päeval, 24. veebruaril 1918. a. jõuti Tallinnas välja kuulutada Eesti Vabariik. See sündis napilt enne Saksa okupatsiooni algust.
[3] Gotthilft Traugott Hahn sündis 13. veebruaril 1875 Rõuges kirikuõpetaja Elieser Traugott Hahni peres. Ta õppis usuteadust Tartu ja Göttingeni ülikoolis ning kaitses doktorikraadi Rostocki ülikoolis. Aastatel 1899 – 1902 oli ta Tallinna Oleviste koguduse abiõpetaja ning alates 1902. aastast Tartu Ülikooli koguduse õpetaja, ühtlasi usuteaduskonna õppejõud: 1902–1909 kirikuloo eradotsent ja 1909–1919 praktilise usuteaduse professor. Ta hukati Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.
[4] Jeesus ütleb (Jh 10,11–13): „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest."
[5] Traugotti vend Hugo Hahn oli samuti kirikuõpetaja. Hugo otsustas põgeneda ja temast sai hiljem Saksi kiriku piiskop Dresdenis.
[6] Andrievs Niedra (4. veebruar 1871 – 24. september 1942) oli Läti ühiskonnategelane, vaimulik, kirjanik ja poliitik.
[7] Viidatud tsitaat Teisest Saamueli raamatust kõlab järgnevalt: „Ole julge, ja olgem vahvad oma rahva ja oma Jumala linnade eest! Tehku siis Issand, mis tema silmis hea on!"
[8] Barclay platsi ääres asunud hotell London suleti 1934. aastal ja kuni Teise Maailmasõjani tegutses seal Tartu Maakonnavalitsus. Hoone hävis sõjas, varemed lammutati. Aastal 2001 ehitati ligikaudu samale kohale äri- ja büroohoone (Küüni 5b).
[9] Friedrich August Hermann Lange (27. august 1841 – 4. oktoober 1928).
[10] Praegu J. Kuperjanovi tänav.
[11] Valgekaart oli Venemaal aastail 1918–1920 kommunistliku režiimi vastu võidelnud sõjaliste formeeringute mitteametlik nimetus.
[12] Max Karl Ferdinand von zur Mühlen (30. november 1850 – 24. detsember 1918) oli zooloog ja Eesti kalanduse edendaja.
[13] Arnold Laur (21. juuli 1880 – 22. detsember 1922) oli Tartu Peetri koguduse 2. pihtkonna õpetaja aastatel 1912 – 1922.
[14] Artur Vallner (18. oktoober 1887 – 14. veebruar 1938).
[15] Mt 22,21.
[16] August Lukin (16. november 1886 – 25. jaanuar 1942).
[17] Bürgermusse oli Tartu saksa kodanike selts, mille hoone asus Uueturu tänavas turuhoone lähedal ligikaudu praeguse uue kaubamaja asukohas.
[18] Рабоче-крестьянское правительство Эстландіи, приняв духовенство контр-революціонным, предложило всем попам, ксензам, патрам и равинам выехать из пределов Эстландіи в 24 часа.
[19] 2012. aasta kevadel seoses Tartu Peetri kirikule uue kella paigaldamisega leiti ühe vana kellatooli tala vahelt kiri, millest järeldub, et Arnold Laur on ennast esialgu kiriku tornis varjanud. Tekst on järgmine: „1919 aasta See oli 1919 a kui punaset rööwli pantted Tartu tungisid Nii, et see torn Ka mulle wangi torniks sai, teiseks minu elu päästis nii, et nentele kättesaamatuks jäin Kuid siiski pidin põgenema valja male Kes sele sedeli leiab wattelku minu karti ja otsigu mis ära pantu sai A. L."
[20] Tartu Ülikooli koguduse pastoraadi hoone on säilinud ja asub Vallikraavi 25.
[21] Tallinna piiskop Platon ehk Pavel (Paul) Kulbusch sündis 13. juulil 1869 Tõstamaa kihelkonna Seli vallas köster Pjotr (Peeter) Kulbuschi peres. Ta lõpetas Riia Vaimuliku Seminari ja Peterburi Vaimuliku Akadeemia ning pühitseti preestriks 1894. aastal. Aastal 1917 sai temast esimene Eesti õigeusu piiskop. 1918. aasta novembris võttis ta osa Eesti Maapäeva tööst Tallinnas. Peale jõule oli piiskopil kavatsus Riiga sõita, kuid teel sinna haigestus ta kopsupõletikku ning jäi Tartusse. Ta hukati Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.
[22] Konstantin Dorin.
[23] Panagia on piiskopi rinnal kantav väike ikoon, piiskopiseisuse tunnus.
[24] Adalbert Eduard Eugen Maximilian von Stromberg (22. juuli 1880 – 31. detsember 1922) oli Tartu ülikooli kirikuloo professor.
[25] Friedrich Wilhelm Ederberg (30. juuni 1859 – 2. mai 1939).
[26] Aleksandr Brjantsev (30. september 1861 – 15. veebruar 1927) oli Tartu Uspenski koguduse ülempreester aastatel 1891 – 1927.
[27] Mihhail Bleive sündis 29. oktoobril 1873 Suure-Jaani kihelkonna Olustvere vallas köster Jaan Bleive peres. Ta lõpetas Riia Vaimuliku Seminari ja pühitseti preestriks 1900. aastal. Aastast 1918 oli ta ülempreester Tartu Uspenski kirikus. Ta hukati Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.
[28] Johannes Käspert (21. mai 1886 – 4. november 1937) oli eesti kommunist, kes lõpuks NKVD poolt hukati.
[29] Nikolai Bežanitski sündis 14. detsembril 1859 Sangaste kihelkonna Kuigatsi valla Priipalu külas preester Stefan Bežanitski peres. Ta lõpetas Riia Vaimuliku Seminari ja pühitseti preestriks 1883. aastal. Aastast 1916 oli ta ülempreester Tartu Jüri kirikus. Ta hukati Tartu Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. a.
[30] Matthias Johann Eisen (28. september 1857 – 6. august 1934) oli kirikuõpetaja ja rahvaluuleteadlane.
[31] Jaan Sarv (21. detsembril 1877 – 23. august 1954) oli matemaatika professor.
[32] Vene nael (фунт) = 409,512 g.
[33] 1 verst = 1066,78 meetrit.
[34] Ainult mõnikümmend aastat hiljem, kui kommunistid taas Eestisse tungisid, tehti Jaani kirik varemeteks, Maarja kirik spordisaaliks ja Pauluse kirik muuseumi laoks.
[35] Walter Hugo Theodor Paucker sündis 7. märtsil 1878 Simunas kirikuõpetaja peres. Pärast Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetamist ordineeriti ta 1. aprillil 1907 Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetajaks, ent juba samal aastal asus ta teenima Rakvere kogudust. Ta hukati 6. jaanuaril 1919.
[36] Hermann Victor Hans Wilde (27. september 1886 Tartu – 14. jaanuar 1919 Tartu).
[37] Arved Eichhorn (20. mai 1879 Väike-Maarja – 21. veebruar 1922 Tartu).
[38] Hotell Liivimaa asus Riia ja Pepleri tänava nurgal. Hoone hävis augusti 1944.
[39] Wilhelm Schwartz (4. november 1864 – 14. jaanuar 1919) oli Tartu Jaani koguduse abiõpetaja.
[40] praegu Vabaduse puiestee. Lihaturu kohal on praegu suurem parkla.
[41] Peeter Silla (5. jaanuar 1888 – 7. mai 1962) arreteeriti 10. jaanuaril, teda hoiti politseimajas ning toodi 14. jaanuari hommikul Krediidikassa keldrisse mahalaskmiseks.
[42] Julius Kuperjanov (11. oktoober 1894 – 2. veebruar 1919) sai Paju lahingus surmavalt haavata.
[43] Wolfgang von Reyher (1879–1950).