Mõtlev inimene on tõesti kadumas (mõeldes aastale 2017)

Arvutid. Foto: Bigstockphoto.com

Pedagoogikateadlane ja Helme valla aukodanik Peep Leppik arutleb mõtlemise kadumise üle Eesti elu näitel.

Tänu Eesti Ülikoolide Kirjastusele ilmus allakirjutanul augusti lõpus väike teaduspõhine raamatuke “Homo sapiens on suremas…”, mis sisaldab lugusid mõtlemisest ja selle arengust, koos absurdinäidetega argielust. On möödunud vaid mõni kuu, kuid näiteid mõtlemise kadumisest meie elus tuleb robinal juurde – kirjuta või järjeraamat… Samas on tänane inimene üha enesekesksem ja järjest kõrgema enesehinnanguga – inimkonna varasem kogemus ja kultuur huvitab vähe.

Hiljuti paluti mult väikest loengut ühes meie väärikas ülikoolis. Rääkisin teaduskirjanduse lugemise tähtsusest mõtlemise arengule, kuid pärast loengut tunnetasin tudengite kahtlusi. Laialt on levinud ju “moodsad arvamused”… Kordan lõpmatult – arvuti on suurepärane vahend mõtleva-targa inimese käes, kuid arvuti ei tee kedagi (eriti lapsi) mõtlejaks. Hea lugemissoovitus küll.

Lugedes tekste, hakkad võrdlema ja tegema üldistusi – mõtlemisoperatsioonid. Lugesin just äsja ilmunud mälestusteraamatut viiuldajast ja konservatooriumi legendaarsest direktorist Vladimir Alumäest – mõtlejast. 1964. aastal seoses kõrgetasemelise  Komitase-nimelise kvarteti kontserdiga Tallinnas ta kirjutas: “Andke koolis ainult kirjaoskus ja jätke kasvatustöö jumala hooleks ning te näete, kuidas noortes kasvab nõudmine igasuguse kollase või lihtsalt tühise väärtusega […] järele. Tolstoi ja Tammsaare jäävad aga kauplusesse kolletama.” See aeg ongi käes; õnn, et auväärne professor seda ise ei näe – ta läheks hauda.

Näinud ise täiesti absurdset Stalini-ajastut, oli üllatuseks Alumäe tekstide julgus toona – 1944–48 ja 1960-ndatel mõistagi. Tänased on nagu roosamanna, stiilis “arenguruumi veel on”. Kogemusest tean, et ootamas on ju ametnike (toonase parteikomitee asemel!) kättemaks ja nii ongi elutõde pea võimatu avaldada.

“Homo sapiensis…” oli essee ka Rail Balticust. Üks meie intellektuaal väitis isegi, et see olevat parim lugu, mida ta sel teemal lugenud (siin on vanal mehel võimalus veidi eputada!). Kuid aeg kulgeb edasi – meie “kaalume” oma  kruusa (ja raiskame raha), aga teised? Üle kuu aja tagasi kirjutasid mitu riiki alla koostöölepingule raudteetrassi rajamiseks Indiast läbi Moskva ja Piiteri Helsingi sadamasse! Mõni nädal tagasi kirjutati alla trassi korrastamise leping Budapesti ja Belgradi vahel pikendusega Vahemerele. Toona ehitamisel olnud vahejaam Valgevenes töötab hooga. Järjekorra tõttu seal meenus hiinlastele Riia ja sügisel tuligi Riia sadamasse (ajakirjanik – “aastase vaheaja järel”) üks konteinerrong Hiinast! Taas see tülikas küsimus: mida-keda hakatakse ikkagi Rail Balticul aastaid vedama (tasuvusuuringu järgi igal ööpäeval 6–8 rongiga) edasi-tagasi?

Kuid tulgem kodukanti – Valgamaale, Helme valda… Vabandust – siiski Tõrva valda, sest peagi 700-aastaseks saava Helme nimi ei sobinud vaatamata kõigi ühinevate omavalitsuste rahvaküsitluse tulemustele, kus isegi Tõrva linna rahvas eelistas Helme nime, siinsetele noorpoliitikutele. Uus vald haarab ju suurema osa igivanast Helme kihelkonnast… Õigus ongi neil, kes rõhutavad, et eestluse ja meie rahvusliku väärikuse suurimad vaenlased oleme me ise… Ja mis pagana pärast rahvaküsitlusi tehakse (raha raisatakse), kui tulemused ei maksa midagi?

Kirjutasin ka sellest, kuidas rikas Swedbank “varastas” vaeselt eesti pensionärilt Tõrva “sisse-välja” automaadis 15 eurot. Lugu jätkus. Kuna kõrgete ülemuste aadressid on “salastatud”, siis saatsin panga infosse kirja selle manuse edastamiseks “kõrgele ülemusele”. Kiire vastus üllatas – teie e-kirja manus ei avane! Ka uues formaadis kirjale vastati – ei avane… Jääb kaks võimalust – Swedbanki peakontoris on viletsate programmidega arvutid või “kõrgtasemel” mõtlemine pangas “lahendabki nii probleeme”. Ei lahenda – aasta 2017 lõpeb rikka panga 15 eurose võlaga haigele pensionärile. Ja see on kõlbeline küsimus, mis palju tähtsam tehnilistest, juriidilistes ja poliitilistest. Kahjuks mitte kõigile!

Sel hilissügisel teatati Lätis ca 3000 ametniku koondamisest lähiaastail. Nende ajakirjanikud uurisid välja, et Euroopa Liidu suhteliselt arvukate ametnikega riigid on Saksamaa, Eesti ja Läti. Jättes rikka Saksamaa kõrvale, vaatame end. Näiteks haridust “juhtivate” ametnike arv on üle tuhande (!) – ministeeriumis 300 ja tema “käepikendustes” – Archimedeses üle 200, Innoves üle 400, teadusagentuuris üle 100 jne. Igal hommikul istub üle tuhande (eesti õpetaja vaatevinklist – kõrgepalgalise) inimese arvutite taha ja asub “tööle”. Enamus neist pole ju üldse või ammu koolis töötanud ega tuleks ilmselt seal ka toime.

Oma tööd põhjalikult tundev ametnik on samas väga vajalik. Minister Ferdinand Eiseni ajal said ministeeriumisse tööle 10–15-aastase õpetajastaažiga inimesed, kes ühel päeval nädalas pidid töötama veel koolis! Geniaalsed asjad ongi lihtsad, aga meile see ei sobi – nõukogude aja värk. Teeme teisiti – olgugi arutult!

Toona oli ka ütlemine, kes tahab midagi teha – leiab alati lahenduse; kes mitte – leiab põhjenduse. Praegu pole teisiti – üle kahe kuu saatsin ametnikele e-kirju, et hetkel “uuenevasse” Tõrva kesklinna teha maalt sõitvatele liikumisraskustega ja vanadele inimestele ehituste ajaks busside nõudepeatus (veebis – “Maal on olemas isegi kolmas Eesti…”). Pikalt oodatud vastustest selgus, kui “keeruline” (pea võimatu) see on. Infoks, mis Eestis tegelikult toimub, saatsin igaks juhuks kirja ka sotsiaalkomisjonile Riigikogus. Oh üllatust! – igati arukas vastus tuli 23 minuti (!) pärast – kõik polegi veel kadunud!

Detsember, 2017.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!