Kas oleks võinud keegi aastal 1988 uskuda, et kunagi hakatakse Eesti ühiskonnas arutama küsimust, kas abielu on ikka ainult mehe ja naise vaheline liit? Kas oleks Hirvepargis ja Lauluväljakul keegi uskunud väidet, et aastal 2018 sildistatakse omariiklusest hoolimine taas kolkapatriotismiks ja uhkus oma keele ja maa üle natsionalismiks, mõtiskleb Roland Tõnisson.

Üks saksa-soome päritolu vanaproua meenutas mõni aeg tagasi ajakirjanduses noorust Teise maailmasõja aegadel. Tema isakodu hävitati selle sõja tagajärjel nii põhjalikult, et ta ei soovinud sinna jääda, ning lahkus oma ema kodumaale Soome. Oma mälestustes rääkis ta inimeste võimetusest näha kaugemale oma ninast ja tänasest päevast. Ta oli kindel, et inimesed eksivad, kui nad usuvad terve mõistuse võitu ja kaine meele suutlikkusse.

Vanaproua mainis oma noorust meenutades, et nende pere ja muud sugulased naersid tema isa välja kahel korral, üritades isale kirglikult mõistust pähe panna, kuna tema jutt näis täieliku hullumeelsusena. Oli täiesti võimatu uskuda, et asjad võiksid kunagi minna nii, nagu tema papa seda endale ette kujutas.

Esimesel korral olid nad papa üle naernud ühes kohvikus, kuulates turuplatsil toimuvat kõnekoosolekut. Papa oli seda lugu veidi jälgides väitnud, et see väikeste vuntsidega, veidi koomiliselt karjuv mees turuplatsil saab kunagi Saksamaa kantsleriks. See näis kõigile täieliku absurdsusena ja oma vastuväidetega viisid nad kohvikuskäigu konfliktini.

Teisel korral oli suguvõsa irvitanud papa üle, kui sakslased 1940. aastal vallutasid Pariisi. Siis oli isa väitnud täiesti mõtlematult ja loogikavastaselt, et veel nende silmad näevad seda, kui Saksamaa vastased jõud võtavad ära Berliini.

Absurdsus ja ebaloogilisus käivad meiega kaasas iga päev. Kes oleks võinud aastal 1983 uskuda, et viis aastat hiljem võib päris tõsiselt mõelda isemajandavast Eestist. See idee tundus nii ebaloogiline, et veel aastal 1988 astus inimesi Eestimaa Kommunustliku Partei liikmeks. Mõnigi nende hulgast on nüüdseks edukalt vahetanud erakonda, ent värvid (punane), mõttelaad (Liidu koosseisus oleme tugevad) ja loosungid (traditsioonid on tagurlikkus) on samad. Praegu muidugi on neil keeruline mäletada kommunistidega liitumise kõiki nüansse, ent sellise sammu võis võtta ette vaid inimene, kes uskus arenenud sotsialismi kui süsteemi ja ideoloogiat. Või siis vähemalt soovis osaleda võitluses natsionalismi ja kolkapatriotismi vastu, hoides kõrgel leninlikku tõrvikut. Inimesed, kellel on tugev ideoloogiline kokkukuuluvustunne valitseva süsteemiga, ei või seda jätta hätta. Niisamamoodi kasvas sõja lõpukuudel Saksamaal järsult liitumine valitseva Natsionaalsotsialistliku Parteiga. Lausa massiliseks muutus see alates 1944. aastast, mil liitlaste pommirünnakud külvasid surma tsiviilelanikkonna seas ja Nõukogude väed liikusid Saksamaa poole. Inimesed samastasid end tänu sellele valitseva režiimiga, kuigi enne seda ei oleks võinud sakslasi nimetada just tulihingelisteks natsideks. Rindelgi valitses kogu sõja jooksul pigem meeleolu à la “ajame lahinguväljal asjad korda ja siis teeme Berliini puhtaks.”

Aastal 1988 lehvitati sinimustvalget trikoloori teadmises, et Eesti rahva regilaul on nii võimas, et võib purustada isegi okupatsioonijõud. Meile meeldib elada usus, et laulsime end vabaks ja pimeduse jõud kohkusid ära meie kaunitest häältest. Isiklikult usun pigem ühe siit ilmast lahkunud töökaaslase versiooni, kes väitis, et juba 1983. aastal liikus nõukogude relvajõududes ringi informatsioon, et Moskva peab hakkama lähema viie aasta jooksul oma vägesid Ida-Euroopast välja viima. Nõukogude Liit oli majanduslikult ja poliitiliselt nii ummikusse jõudnud, et sel ei jäänud muud üle kui tunnistada oma kaotust. Läbirääkimised Ühendriikidega olid selles osas toimunud juba oluliselt varem, kui avalikkuseni toodud Reagani ja Gorbatšovi kohtumine Islandil Reykjavikis 1986. aasta oktoobris. Usun oma ekskolleegi pedagoogipäevilt. Tema oli 1983. aastal ühe Tšehhoslovakkiasse paigutatud diviisi poliitjuht polkovniku auastmes, kelleni jõudis informatsioon tema ametikoha tõttu.

Elamegi uskudes, et see, mida silmale näidatakse ja kõrvale kuulda antakse, ongi reaalsus. Ajaloost teame, et Teises maailmasõjas jagunes maailm Saksamaa-Itaalia-Jaapani Kolmikliiduks ja nende vastasteks eesotsas Ühendriikide, Nõukogude Liidu ja Suurbritanniaga. Samas on keeruline uskuda, et Hitleri ideoloogiat kõigi sakslasteni viinud ajalehte Völkischer Beobachter aitas soetada keegi ühendriiklane puhaste dollarite eest, kuna natsidel ei olnud praktiliselt mingeid vahendeid. Saksa mark oli ka nii väärtusetu, et miljonimargast kupüüri ei vaevunud keegi maast ülessegi korjama. Roheliste dollaritega maksti ka palka SA rünnakrühmlastele ja hangiti Prantsusmaalt lattu vedelema jäänud pruunid sõdurisärgid, millest sai natside vormiriietus.

On keeruline uskuda, et 1933. aastal valimiste ajal keelas Stalin isiklikult Saksamaa sotsialistide ja kommunistide valimisliidu, tänu millele Hitlerist sai kantsler ja veidi hiljem ka president ühes isikus.

Nii me elamegi.

Kunagi tervitas keegi daam presidendikandidaati, Illinoisi osariigi kuberneri Adlay Ewing Stevensoni hüüdega: “Kõigi mõtlevate kodanike hääled on teie!” “Siis ei ole mul suurt lootust,” vastanud kandidaat, “seda on küll väga vähe.” Ameeriklaste üle võime ju naerda, ent samas peame küsima endalt – mille järgi hääletame meie tuleval kevadel? Kas ei ole meiegagi nii, et hääletame pigem emotsiooni ajel? Kas ei ole meiegi aega jõudnud ideed, mida veel kakskümmend aastat tagasi pidasime absurdseks? Kas oleks võinud keegi aastal 1988 uskuda, et kunagi hakatakse Eesti ühiskonnas arutama küsimust, kas abielu on ikka ainult mehe ja naise vaheline liit? Kas oleks võinud aastal 1978 keegi uskuda, et poliitilise liikumisena soovivad end Euroopa riikides registreerida pedofiilid ja Hollandis see õnnestubki mõneks ajaks? Kas oleks 1988. aastal Hirvepargis ja Lauluväljakul keegi uskunud väidet, et aastal 2018 sildistatakse Riigikogus istuvate “rahvasaadikute” poolt omariiklus taas kolkapatriotismiks ja uhkus oma keele ja maa üle natsionalismiks?

Kummalisim on see, et me üldse arutame selliste “probleemide” üle. Mis on meiega juhtunud, et me laskume sellistesse väitlustesse? Sellest tahaks kirjutada edaspidistes lugudes.

Praegusest, väljamõeldud ja pealesurutud “probleemide” nõiaringist ei ole muide keeruline välja tulla. Tutvu erakondade valimisprogrammidega ja ole enamat kui “keskmine valija”, keda on võimalik ära osta mädanenud küttepuude ja kartulite, kümne-eurose kinkekaardiga, laialt naeratava telenäo või võltshumanismiga. Ja kena suve Sulle ka!

Ilmunud esmalt ajalehes Meie Maa

Päisefoto: Eestimaa laul 1988 (Veiko Vihuri)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.