Mõtteid väärtuskonfliktist

Kaasaegsed ühiskondlikud pinged lähtuvad suuresti maailmavaatelisest konfliktist, mis kipub taanduma "brändide" vaheliseks võitluseks.

Väärtuskonflikt ei ole üksnes konflikt väärtuste vahel, vaid ka filosoofiate vahel, millel need väärtused põhinevad. Kui konservatiivid tahavad väärtuskonfliktis peale jääda, peavad nad skeptilistele vasakliberaalidele vastu astudes rohkem vaimujõudu mängu panema, leiab kolumnist Heido Trofimov.

Räägitakse, et eesti ühiskond on viimase paari aasta jooksul tugevalt lõhestunud. Aga lõhestunud mille vahel? Siin oleme leidnud mitmeid kirjeldusi. Politoloog Tõnis Saarts nimetas uueks tuumkonfliktiks lihtsalt konservatiivsuse ja liberaalsuse vahelist vastuolu. Asjaosalised ise kirjeldavad asju pisut teisiti. Nii on sotsid maalinud pildi avatuse ja sallivuse ning suletuse ja sallimatuse vahelisest apokalüptilisest võitlusest. Konservatiivid vastandavad traditsioonilisi väärtusi ning uute ideoloogiate pealesurumist.

Mõnel üksikul korral on kasutatavaid sõnu küll proovitud avada, ning selle eest tuleb kahtlemata tänulik olla, kuid üldiselt tundub tegu olevat “brändide” vahelise võitlusega. Nii näiteks ei tundu mulle kuigi usutav, et “avatust” ja “sallivust” oleks üleüldse võimalik käsitleda reaalsete kriteeriumitena, millest lähtuda, niivõrd kui saame olla avatud ja sallivad üksnes millegi suhtes, kuid avatus ja sallivus ise ei saa meile öelda, mille suhtes (ning pole tarvis kommenteerida võimalust olla avatud ja salliv “kõige” suhtes). Seega need on üksnes instrumentaalsed voorused, millele apelleeritakse näiva neutraalsuse huvides, et mitte näida mingite spetsiifiliste väärtuste pealesurujana. Kahtlustan, et ka sotsid ise ei mõista avatust ja sallivust kui mingeid üldisi filosoofilisi mõisteid, vaid on neist teadlikult teinud enda vasakliberaalsete vaadete “brändi”. Kuid küsimus, mida siis sallida ja mida mitte, on endiselt mõttekas.

Kahtlustan, et ka sotsid ise ei mõista avatust ja sallivust kui mingeid üldisi filosoofilisi mõisteid, vaid on neist teadlikult teinud enda vasakliberaalsete vaadete “brändi”.

Sarnasel moel “traditsioonilistest väärtustest” rääkimine võib kergesti viia mõtted traditsiooni kui sellise väärtustamise juurde, ning sellisel juhul tekib õigustatud küsimus, millisest traditsioonist me räägime? Ning proovides sellele küsimusele vastata saame me muidugi aru, et “traditsioonilised väärtused” ei tähenda sugugi mingeid suvalisi maksiime “vana on parem” (kui vana täpselt?) või “nii nagu on alati olnud”, nagu arvavad ehk need, kes süüdistavad konservatiive minevikuromantikas. Nii jõuaksime kiiresti absurdini. “Traditsiooniline” on lihtsat nimi teatud väärtuste kohta, mida peetakse tegelikult ajaülesteks sõltumata sellest, kes ja millal neid tunnistab, kuid millest (kui nad tõesti on ajaülesed) peame kindlasti leidma märke nii erinevatest aegadest kui kultuuridest. Seda selgitamata saab “traditsioonist” lihtsalt üks teine sisutu bränd.

Kasutasin mõlemast leerist kirjutades sõna “väärtus”, kuid mis väärtustest siis jutt käib? Võib tunduda, et ei jää üle muud kui käsi laiutades nentida, et eesti inimesed jagavad vastandlikke väärtusi ning lepitamine ei tundu olevat võimalik. Aga tähelepanu peab veel juhtima asjaolule, et väärtus on positiivne kontseptsioon, kuid vasakliberaalne moraal (mida esindavad sotsid) on põhiolemuselt negatiivne. Suur osa sellest seisneb traditsiooniliste väärtuste redutseerimises, mille suhtes vasakliberaalid on skeptilised.

Muidugi võivad ka vasakliberaalid enda nägemuse sõnastada positiivselt, näiteks öelda, et nad on vabaduse poolt. Aga praeguses kultuurilises kontekstis tähendab see alati vabadust millestki, näiteks traditsiooniliste väärtuste koormast. Nii näiteks seksuaalmoraalist rääkides ei piisa, kui öelda, et ei soovita meelevaldsete standardite pealesurumist (ning seepärast tuleb lasteaiast peale tutvustada võrdselt homo- ja heteroseksuaalseid suhteid ja soovahetuse võimalusi). Igaüks nõustub seisukohaga, et meelevaldseid standardeid ei tohi peale suruda, näiteks kehtestada üleriigilist lemmikvärvi. Ei, vasakliberaalidel ei ole seksuaalmoraali vallas mingit positiivset nägemust, nende “programm” seisneb igasuguse seksuaalse tegevuse väärtusneutraalseks kuulutamises, st igasuguse väärtuse tühistamises, mida erinevad kultuurid läbi aegade on seksuaalsusele omistanud (mida nt kristlased nimetavad puhtuse vooruseks, mis on positiivne eesmärk, mille poole püüelda).

Ma ei taha rääkida millegi käskimisest ja keelamisest, vaid õigusest suunata ja kujundada ühiskondlike hoiakuid ja väärtusi propageerida. Sest tundub, et selle valdkonna tahavad vasakliberaalid monopoliseerida. Nii on näiteks homoseksuaalsete suhete kahjulikkusest rääkimine ligilähedane kriminaalsele teole, nende positiivne kujutamine kooliõpikutes aga riiklik prioriteet. Kuidas nii? Avatuse ja sallivuse bränd on edukas, kuna sellest jääb tõesti mulje, et vasakliberaalid ei taha midagi enamat kui kõigest solidaarsust, neutraalsust, rohkem erinevaid võimalusi. Kuigi negatiivne, on ka vasakliberaalne moraal siiski moraal. Vasakliberaalid esitavad moraalse sisuga väiteid, nad peavad heaks vabaneda traditsiooniliste väärtuste rõhuvast koormast ning on selle nimel valmis suurt vaeva nägema. Nad ei otsusta, mis on seksuaalsuse juures halb või hea, kuid – laenates G. K. Chestertoni sõnu – peavad heaks see otsustamata jätta. Lausa nii heaks, et peavad hädavajalikuks, et ka teised nii teeksid, või siis vähemalt ei näitaks välja enda seisukohti.

Aga lõpuks võib olla skeptiline samahästi traditsioonilise moraali suhtes kui seda eitava moraali suhtes. Nagu ütleb C. S. Lewis moraalse innovatsiooni otsijate kohta oma essees “The Abolition of Man”, “Ükskõik kui subjektiivseks võivad nad pidada traditsioonilisi väärtusi, on olemas mingid teised väärtused, mida nad ei pea üldse subjektiivseks. Nende skeptilisus on pinnapealne: see on teiste inimeste väärtuste jaoks, omaenda väärtuste puhul ei ole nad piisavalt skeptilised. Ning see fenomen on väga tavaline. Paljud neist, kes “paljastavad” traditsioonilisi või (nagu nad ütleksid) “sentimentaalseid” väärtusi omavad taustal omaenda väärtusi, mille nad usuvad olevat kaitstud paljastamise eest.”

Aga kõik väärtusetaotlused istuvad puhtloogilises mõttes tingimata samas paadis. Nagu ütleb Arthur Balfour, Suurbritannia peaminister eelmise sajandi algusest raamatus “Theism and Humanism”: “Nii nagu moraal ei ole vahend, ei ole see ka järeldus. Ei leidu argumentatiivset meetodit, kuidas raputada kellegi ustavust eesmärgi suhtes, mida ta peab sisemiselt väärtuslikuks, välja arvatud võimalus näidata, et see on vastuolus mõne teise eesmärgiga, mida ta (mitte sina) peab veelgi väärtuslikumaks. Dialektika võib aidata selgelt näha varjatud uskumusi, mis on käitumise aluseks, kuid ei saa neid ei tõestada ega ümber lükata.”

Kuna me saame moraalseid väärtusi pidada üksnes „mõistlikeks iseenesest“, on negatiivset moraali positiivsest moraalist oluliselt lihtsam propageerida. Skeptikule ei saa tõesta mingit positiivset reaalsust.

Sellele vaatamata pole siiski keeruline näha, miks moraaliinnovaatorid tunnevad, et neil on õigus väärtuste hulgast “sorteerida ja valida”. Kuna me saame moraalseid väärtusi pidada üksnes “mõistlikeks iseenesest”, on negatiivset moraali (“avatuse” ja “sallivuse” bränd) positiivsest moraalist (arusaamatu “traditsiooni” bränd) oluliselt lihtsam propageerida. Skeptikule ei saa tõestada mingit positiivset reaalsust. Ning kui skeptik käib peale nagu uni, hakkab lõpuks tunduma, nagu traditsiooniliste väärtuste eest seisjad teeksid kaitsmist vajavaid eeldusi, aga kui väärtus on mõistlik iseenesest, pole ju kuskilt kinni haarata. Nii tundub järjekindel vasakliberaal keskmisele inimesele lõpuks palju intelligentsem ning lammutustöö võibki alata.

See on kindlasti põhjus, miks (nagu on minu siiras soov) traditsiooniliste väärtuste kaitsjad peaksid panema mängu rohkem vaimujõudu, olema filosoofilisemad, astuma otseselt ja avalikult vasakliberaalide varjatud eelduste kallale, selmet oma kaevikunurgas mängida. Ma ei tea, kas minul õnnestus enda kirjatükiga kellegi jaoks väärtuskonflikti olemusele valgust heita. Kui mitte, siis tahan lihtsalt soovida kõikidele traditsiooniliste väärtuste eest seisjatele (soovitus, mida ma endalegi pean vahetevahel meelde tuletama): olge julged! Seiske julgelt oma väärtuste eest. Minu kindel veendumus on, et meil on selleks täpselt sama palju õigust, nagu vasakliberaalidelgi.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!