Naasmine barbaarsusesse

Paabeli torn. Pieter Brueghel vanem, 1563. Bigstockphoto.com

Emeriitprofessor ja viljakas literaat Timo Vihavainen jagab lugejatega oma uue raamatu kirjutamise kõrval mõtteid loetust ja kogetust – ka tänapäeval eksisteerivad kõrvuti erinevates arenguetappides tsivilisatsioonid. Mõnda neist on aga lausa võimatu pidada arenevaks.

Ma ei ole eriti innukas uskuma kaugele ulatuvatesse ennustustesse. Ehk johtub see sellest, et olen hankinud liiga palju vastavat kirjandust.

Minu uue raamatu nimi on “Naasmine barbaarsusesse”, mille põhjal võiks arvata, et hakkan ennustama tulevikus toimuvat. Olen tähele pannud, et minu ennustajavõimed on tagasihoidlikud ja seetõttu hoidun ma seda valikult praktiseerimast. Mind lohutab tegelikult see, et teistelgi ei näi neid võimeid eriti olevat. Mõistlikul olendil peab aga mingisuguseid oletusi tuleviku osas olema. Igatahes on arusaadav, kui keegi suhtub raamatu nimetusse pika hambaga. Millisest barbaarsusesse naasmisest võib jutt olla, kui maailma elanikkond on praegu valgustunum kui eales varem? Euroopas valitsevast haridustasemest ei osatud sada aastat tagasi unistadagi. Asja võib vaadata ka niimoodi.

Sama puudutab inimeste moraali ja riikide omavahelist suhtlemist. Päris Auguste Comte’i vaimus on siirdutud üha kaugemale ratsionaalsuse suunas (jättes välja mõned tema hullumeelsed nägemused).

Mõtelgem nüüd natuke 20. sajandi esimese poole peale. Primitiivne militarism kõlbas rahvaste moraaliks ka mujal kui totalitaristlikes riikides. Euroopa elas totaalses hulluses. Kui rääkida antud kontekstis barbaarsusest, peab ütlema, et sellest on end eemaldutud. Ehkki märkame, et mõte sõja loomulikust vältimatusest on jällegi vaikselt hiilinud massimeedia kõnepruuki, ei ülistata seda nii, nagu natside aegsel Saksamaal.

Kus siis on see naasmine barbaarsusesse? On see vaid tühi jutt ja vanaäti jorin? Loodame nii. Igal juhul tõden, et ma ei kasuta seda terminit millegi ennustamiseks, vaid kirjeldamaks seda, mida näen ja olen näinud. Meetod on täiesti ebateaduslik ega üritagi olla midagi muud. Arvan, et see on esseele antud eriõigus ja iga lugeja arvestab sellega.

Eelkõige olen pööranud tähelepanu sellele, kuhu meie aeg – vähemalt mõningate mulle tuntud maade puhul – pürgib ja millest see, teisalt, ei ole huvitatud. Praegusele Euroopa ajastule on omane, et see ei väärtusta iseennast (milleks on ehk ka põhjust), ent ei näe võimalust isegi mitte vihjata, mida peaks väärtustama – kui teemaks on pole raha ja toimetulek. Kultuuriliselt on siis küsimus nihilismis. Seda võib pidada küll paremaks ja meeldivamaks kui koletislikku militarismi, ent püüeldavate eesmärkide suhtes on selline kultuur primitiivne. Nii ma seda mõistan.

Võib mõista ka teisiti. Stratfori mõttekoja asutaja George Friedman avaldas aastal 2009 raamatu pealkirjaga “The Next 100 Years. A Forecast for the 21st Century” (Doubleday, 2009, 253 lk). Ma ei ole suutnud sellest vaimustuda, kuigi oleks ehk pidanud. Autor on süvenenud praeguste riikide tulevikustsenaariumide uurimisse ning peab eriliselt silmas “geopoliitikat” ja tulevasi sõdu. Sest neid on kindlasti tulemas, muidugi.

Selliseks sõjaks on näiteks aastal 2050 puhkev konflikt ühelt poolt USA ja Poola ning teisalt Türgi ning Jaapani vahel. Autor toob ära ka selle sõja erinevad etapid. Aastal 2100 esitab USA-le väljakutse Mehhiko ja oleksin peaaegu unustanud, et aastal 2020 laguneb Hiina mitmeks eraldi tükiks.

Sellise taseme faabulat võib vaevalt pidada huvitavaks. Minu meelest on raamat üsna ebahuvitav sellepärast, et selle eesmärk näib olevat võimatu – tuleviku poliitilise ajaloo ennustamine. Õigus on tal ühes – Venemaa sõjalise võimsuse kasvus.

Ennustuste aluseks võib muidugi võtta nn kõvad faktid, ja selleks on eelkõige sündimus. Loodusvarade olulisus on alati olnud seotud tehnilise arenguga ning ma ei näe põhjust, miks peaks see tulevikuski muutuma.

George Friedman on igal juhul ennustanud tehnika arengus “Tähtede sõja” otsustavat rolli. Tema instituut elab ilmselt ennustamisest ja luureandmete müügist. Hinnad on kindlasti kõrged, nii et suhtugem nüüd nende kõneldusse natukenegi tõsisemalt, arvestades ka eksitava teabe võimalikkusega.

Aga kuidas jääb siis kultuuri ja selle võimaliku allakäiguga – kui midagi sellist võiks oletada? Vanasõna ütleb, et ameerika kultuur on arenenud barbaarsusest lagunemiseni ilma tsivilisatsiooni vaheetapita. Mida ütleb Friedman?

Friedman ütleb, et kultuuril on kolm etappi. Miks just nii, jääb ütlemata, ent ärgem nõudkem liiga palju, ega need teised ka ei ütle. Igatahes on esimeseks staadiumiks barbaarsus. Barbarid usuvad, et nende küla seadused on loomupärased ning on veendunud, et kõik teisiti elavad ja mõtlevad on isegi allpool halvakspanu ja kõlbavad vaid hävitamiseks.

Kolmandaks etapiks on allakäik, dekadents. Selle küüsis olijad on seisukohal, et miski ei või olla halvem kui omaenda kultuur. Kui nad midagi halvaks panevad, siis eelkõige neid, kes millessegi usuvad.

Nende kahe vahel on tsivilisatsioonietapp. Tsiviliseeritud inimesed suudavad pidada tasakaalus kaht vastandlikku mõtet. Nad usuvad, et on olemas tõed ja et nende kultuur on neile tõdedele lähedal. Samal ajal ei välistata ka võimalust, et nad eksivad.

Friedman on seisukohal, et kultuurid arenevad barbaarsusest tsivilisatsioonideks ja seejärel jätkavad lagunemiseni sedamööda, kuidas kasvav skeptitsism hävitab enesekindluse. Igas kultuuris võib leida nende tsivilisatsioonide esindajaid, ent kui küsimus on kultuuris eneses, siis esindab see vaid üht eelnimetatud etappidest korraga.

Euroopa oli selle autori arvates barbaarne 16. sajandil, mil see enesekindlalt hakkas maailma vallutama. Tsivilisatsiooni staadiumisse jõudis ta 18.–19. sajandil ja 20. sajandil langes hävingusse. Kui nüüd USAst on saamas maailma naba, siis ta arendab “barbaarset kultuuri”. Ta on enesekindel oma väärtuste osas ning on valmis nende eest võitlema. Erinevalt Euroopast. Friedman rõhutab, et “barbaarsus”, see õige kole väljend, ei ole mingi sõimusõna, sest ka teismelist ei või kritiseerida selle eest, et ta on just selles murdelises eas… Noh, eks seegi ole üks võimalus näha ja klassifitseerida. Kuigi ei ole ehk viisakas kritiseerida näiteks ühte tsivilisatsiooni selle eest, et see on olnud barbaarsuse etapis viimased poolteisttuhat aastat.

Ise lähtuksin sellest, et kriitikat on põhjust viljeleda tsivilisatsioonide kõigi ilmingute puhul. Vaevalt võiks keegi istuda armulikkusega sellisel troonil, millelt saaks esitada absoluutseima kohtuotsuse elavate ja surnute üle, ent natukenegi võiks oma võimete kohaselt seda siiski üritada. Kui ei olda mingi metroseksuaal.

Säilitagem siis teatud kahtlus kõikide nende ajaloofilosoofide suhtes, kes selgitavad meile inimkonna arengut, nii möödunut kui tulevat ja hoidkem oma kriitiline meel tegevuses, olgu see siis hea või halb absoluutse mõistuse seisukohast. See viimane jääb igal juhul meie tööriistakohvrist välja. Kahtlemata on selliste mõistete nagu “barbaarsus” ja “allakäik” kasutamine rohkem või vähem meelevaldne. Neid mitte kasutada oleks siiski tarbetu enesepiiramine. Kuidas neid määratleda ja rakendada, on see eest sobiv teema väitlusteks, mis võivad kujuneda õige huvitavateks.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!