Robert Muelleri raporti, häbitult lugusid välja mõelnud CNNi "aasta ajakirjaniku" Claas Relotiuse ja Trumpi-hüsteeria valguses peaksid ajakirjanikud peeglisse vaatama ja mõtlema, et võib-olla on nende tööle suunatud kriitikas ka objektiivne alus, märgib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi seekordses nädalakommentaaris.
Rahvusringhäälingu populaarteaduslik portaal Novaator vahendab meile Saksamaal tehtud uuringut, mis jõudis tulemuseni, et avalik häbistamine, mida ajakirjanikud üha sagedamini kogevad, toob kaasa enesetsensuuri.
"Pideva rünnaku all olemine võib hakata mõjutama ajakirjandusliku sisu kvaliteeti, näiteks tuua kaasa enesetsensuuri ehk teadliku vaikimise konfliktsetel teemadel. Samuti võib see mõjutada ajakirjanike objektiivsust ning sõltumatust," märgib Novaator erinevaid uuringuid kokku võttes.
Göttingeni Ülikooli meediauurijad küsitlesid 323 ajakirjanikku ning jõudsid tulemuseni, et publiku negatiivne suhtumine ajakirjanikesse mõjutab neid peamiselt kahel moel. Üks grupp ajakirjanikke muutub avaliku kriitika tulemusena auditooriumi suhtes vaenulikuks. Teine grupp näeb aga auditooriumi negatiivses reaktsioonis pigem ametialase kordamineku tunnuseid.
Esimesse gruppi kuuluvad sakslaste sõnul enamuses naisajakirjanikud ja vähekogenud töötajad, teise gruppi pigem mehed.
Novaatori artiklit lugedes tekkis mul üks tagasihoidlik küsimus.
Kas oleks mingil viisil võimalik, kasvõi teoreetiliseltki mõeldav, et publiku-poolne kriitika oleks tibakenegi õigustatud?
Või on publiku hoiaku näol – näiteks ühe Rootsis kuus aastat tagasi läbi viidud uuringu järgi on avaliku häbistamise ja ahistamise osaliseks saanud 74 protsenti ajakirjanikest – tegu lihtsalt tahumatu massi harimatust eelhäälestusest tuleneva jõuramisega?
Mida USA liberaalse väljaande Huffington Posti lugejad oleksid pidanud tundma peale sealseid presidendivalimisi, kui valitud päevad enne valimisjaoskondade avamist kuulutas väljaanne, et Clintonil on 98% suurune tõenäosus võita presidendivalimised Trumpi 1,6% vastu?
Öelge mulle, mida Huffington Posti liberaalsed lugejad, lääneranniku surfipoisid, seltsibeibed ja jumalatu maailma angsti läbi elavad antifanoored peaksid siis tundma, kui nende enda ajakirjanikud pakuvad neile sellist sisendit? Paar päeva pärast Huffington Posti äratab neid maandumine näoga reaalsuse betoonil. Trump on president ja HP valetas päise päeva ajal oma ennustustega julmalt näkku.
Mida peaksid tundma kogu maailma Trumpi pooldajad, kui kaks pool aastat on lääne korporatiivses meedias söögi alla ja söögi peale demoniseeritud USA presidenti kui väga tõenäoliselt kurja Venemaaga ühteheitjat ja koostööpartnerit ning kui peale mammutuuringut tuleb FBI eelmine juht Robert Mueller välja tulemusega, et mingit koostööd polnud?
Süüdistusi ei saa mitte kellelegi esitada.
Mitu korda Teie viimase kahe ja poole aasta jooksul olete Postimehest, Delfist, ERRi välisuudistest ja välisilma dokumentaalfilmidest kuulnud mureliku näoga esitavat väidet, et ju oli Donaldil ikka kahtlaseid sidemeid Vladimir Vladimirovitšiga ning kuidas see kõik ohustab läänemaist elukorraldust, liberaalset demokraatiat ja maailmarahu?
Kui nüüd on tõestatud, et mingeid sidemeid polnud, kas oleme kuulnud peamiste meediaväljaannete toimetustest mõnda siirast vabandust süstemaatilise libauudise levitamise eest?
Ei. Loomulikult mitte. Elu läheb edasi, nagu midagi poleks toimunudki. Seitel lüüakse sirgeks, lips kohendatakse viisakaks. Kõik on hästi. Kvaliteetajakirjandus. Sõltumatu, objektiivne ja aus meedia, mis näitab sõrmega Objektiivi suunas: näe, vaata kus vandenõuteoreetikud, võltsuudised, orbanismi importivad ristirüütlid, kallutatud kõrvalnire.
Mida peaks arvama täpsust hindav sakslane, kui Der Spiegel vallandas oma staarajakirjaniku Claas Relotiuse, kes võltsis täiesti nahaalselt oma artikleid ja mõtles isegi välja tegelasi, tüssates nii lugejaid kui oma kolleege.
Mees käis mööda USAd ringi ning treis väljamõeldud ebameeldivate tegelastega lugusid president Donald Trumpi valijatest ja toetajatest, mida avaldasid muuhulgas Financial Times Deutschland, Die Tageszeitung, Welt ja Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung.
Kirsiks tordil pälvis Relotius 2014. aastal CNNi "aasta ajakirjaniku" tiitli.
Niisiis, kuidas oleks kui ajakirjanikud hakkaks vaatama peeglisse ja mõtlema, et võib-olla on publiku negatiivsel suhtumisel ka teatav objektiivne alus?
Võib-olla oleks otstarbekas, kui ajakirjanikud hakkaksid taas tegelema vahepeal unarusse jäänud ajakirjandusliku tööga ja heidaksid kõrvale ideoloogiatöötaja kurjad kombed.
Uurimuse tulemus, mille kohaselt ajakirjanikud end avaliku arvamuse põhjendatud kriitika ees koomale tõmbavad on aga lootustandev. Muuseas, üheks selliseks survevahendiks on loodud ka Objektiiv.