Nädalakommentaar: Euroopa haamer ja sotsialistide Charlie

Je suis – ükskõik milline Charlie, aga peaasi, et mitte Charles Martel, Euroopa haamer, kes 10. oktoobril 732 peatas katoliiklastest frangi rüütlitega Poitiers’ lahingus moslemite invasiooni Lääne-Euroopasse. Markus Järvi nädalakommentaar. 

“Je suis Charlie Martel” – ma olen Karl Martel, ütlesid paljud Euroopa traditsionalistid ja rahvuslased peale seda, kui 7. jaanuaril 2015. aastal aset leidnud terroriakti järellainetusel karjus terve liberaalne Euroopa teistsugust sloganit.

Nimelt olid tol päeval islamiterroristid tapnud pahemäärmusliku ja kommunistliku prantsuse satiirilehe Charlie Hebdo toimetuses 12 inimest ning kogu progressivne maailm kaunistas oma sotsiaalmeediakontosid prantsuse lippudega ja leinas nagu hüüdja hääl ühe hukkuva tsivilisatsiooni kõrbes: “Je suis Charlie”.

Toona jäi poliitilise korrektsuse tõttu paljudel märkamata, et Charlie Hebdo lõikas seda, mida oli aastaid külvanud: neile tulid järele nende enda tegevuse viljad ehk moslemi sisserändajatest terroristid. Loomulikult ei toetanud satiirilehe toimetuse kommunistidest liikmed äärmusislamit ja ISIS-e terrorismi. Ei, kus sa sellega. Nad viskasid prohvet Muhamedi kulul isegi nalja, ent nad juhtusid olema piisavalt lollid ja ideoloogiliselt pimestatud, et mitte aru saada, kuidas prantsuse miljoniteni küündiva moslemikogukonna tuha all küdev islamiterrorismi leek ja sotsialistide immigratsioonipoliitika omavahel seotud on, rääkimata sellest, et kunagi noolib tõusva islami leek Houellebecqi vaimus ahnelt nende enda unelmaid ning hävitab ideoloogiad, mis algselt islami Euroopasse importisid: eurosotsialismi ja liberalismi.

Peale kaheteist inimese surma läks maailmas lahti lauslein, milles kogu progressiivne inimkond kümbles vastastikuses indulgentsiandmises. Kõik olid head inimesed, kõik armastasid rahu ja kõik olid Charlie’d.

Vahepeal leidis aset Kölni 2015/2016 uusaastaöö massikäperdamine ja liberaali sisse õpitud naeratus Saksa hipsteritüdrukute huulil tardus hetkeks, kui nende sõnastikku lisandus uus mõiste: taharrush gamea – noorte moslemimeeste käperdamis- ja vägistamismäng avalikus ruumis lõdvema riietusega ringi liikuvate naiste peal.

Kognitiivne dissonants andis ennast tunda kaua. Kohalikud ja internatsionaalsed lobjakad-sildnad üritasid Kölni vägistamisest teada andvaid kodanikke alguses sõimurahe alla matta, ent kui politseisse hakkas 2016. aasta jaanuari algusest peale laekuma juba sadu ja sadu kuritööteateid mitte ainult Kölnist, vaid ka Hamburgist, Dortmundist, Düsseldorfist, ja Stuttgartist, pidi avalikkus leppima tõsiasjaga: Merkeli poliitika tulemusel Euroopasse imbunud tuhanded noored isased käivad mööda Saksamaa linnu ringi ja mängivad anno Domini 2016 islami vägistamismänge.

Sel hetkel oli Facebooki indulgentsifiltrite vahetamine veel huvitav vaheldus. Aga õige varsti enam mitte.

Sama aasta 13. novembril tuli Bataclani rünnak Pariisis, kus ISIS-ele ustavust vandunud islamiterroristid tapsid 130 inimest, haavatuid oli 413.

Siis lõhkes 2016. aasta märtsis Brüsseli lennujaamas pomm, tappes 32 ja vigastades rohkem kui 300 inimest. Siis tuli 14. juuli terrorirünnak Nizzas, kus rahvahulka ramminud veoauto rataste all hukkus 84 inimest.

Ja siis hakkis machete-mees kahtekümmend inimest Saksamaa rongis.

Ja siis lõikas ISISe mees Saint-Etienne-du-Rouvray’ kirikus missat pidava isa Jacques Hameli kõri läbi.

Ja siis sõitis sama aasta 19. detsembril rekka Berliini jõuluturule ja tappis 12 inimest.

Ja siis sõitis 7. aprillil 2017 usbekist islamist rahva sekka ja nelja inimese tükke koristati Stockholmi tänavatelt.

Ja siis toimus Manchesteris terroriakt ning surma sai 22 inimest ja haavata 59.

Ja siis kraabiti juba Barcelona Las Ramblasi peatänavalt 13 inimese tükke kokku ning üle 100 inimese sai haavata.

Ja siis vahetasid terve Euroopa ja õhumaade liberaalid kasvavas tempos enda Facebooki piltidel filtreid ning kogu ilmamaa staarhukkamõistjad ja Sven Mikserid vaatasid nõutult pealt ning rääkisid nagu ühest suust: need olid argpükslikud rünnakud meie väärtuste vastu, me ei allu terrorismile.

Ja jälle olid kõik Charlie’d ja Las Ramblased ja Bataclanid ja Berliinid – “je suis” paremale ja vasakule, “je suis” üles ja alla.

Eiffeli torn lipuvärvidesse ja tühjusest kolisevad kõned valjuhäälditesse. Ent liberaali silmis hakkas nõutus muutuma hirmu ja kongnitiivse dissonantsi häguseks seguks. “Je suis” tundus üha õõnsamana, leinavärvid Eiffelil üha luitunumana.

See kõik juhtus alles kaks-kolm aastat tagasi ja seda ei saa unustada.

Je suis – ükskõik milline Charlie, kasvõi Charlie Brown, aga peaasi, et mitte see, kelle traditsionalistid ja rahvuslased välja käisid – Charles Martel, Euroopa haamer, kes 10. oktoobril 732 peatas katoliiklastest frangi rüütlitega Poitiers’ lahingus moslemite invasiooni Lääne-Euroopasse.

Ei, mitte mingi hinna eest see, kelle mälestust me kaks päeva tagasi ka Objektiivis esile tõime kui Euroopa viriilse vastupanu kehastajat islami invasioonile.

Viriilsuse ja meheliku mentaliteedi puuduse käes vaevlev sotsialistlike pensionäride Euroopa teeb vananeva sotsiaaltädi valiku. Ta vibutab näppe ja kohendab prille kõigi suunas, kes tema valikuga nõus pole: neil on relvad, meil on šampanja.

Selle lause võiks ühtlasi kirja panna Prantsuse revolutsioonist alguse saanud modernse Euroopa hauakivile, mille tellimisega hakkab käesolevaid protsesse vaadates olema kiire.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!