Nädalakommentaar: Kaljulaid ja Maasikas – võtke eeskuju soomlastest!

Kersti Kaljulaidi ja Matti Maasika orjameelne jutt õigustamaks vähemalt 50-miljonilist iga-aastast lisamakset Euroopa üleliidulisse eelarvesse on eriti teravas kontrastis meie põhjanaabri Euroopa asjade ministri Sampo Terho selge seisukohaga, et kui Euroopa Liit muutub väiksemaks, peaks väiksemaks muutuma ka liidu eelarve. Markus Järvi nädalakommentaar.  

Ilmselt olete nüüdseks juba teadlikud sellest, kuidas Eesti poliitiline ja ametkondlik ladvik on asunud president Kersti Kaljulaidi ja välisministeeriumi asekantsleri Matti Maasika isikus lubama ja nõudma, et Eesti ja teised riigid peavad Euroopa Liidu eelarvesse rohkem panustama, kuna peale Brexitit jääb üleliidulisse eelarvesse kuni 15 miljardi suurune auk.

Eesti peaks plaanide kohaselt maksma üleliidulisse kassasse igal aastal vähemalt 50 miljonit eurot rohkem ehk senise 200 miljoni asemel umbes 250 miljonit. Nii õigustab Eesti kasvavaid rahalisi kohustusi pikaajaline Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures Rahvusringhäälingule (video).

Eesti annab ühe euro ja saab neli tagasi. Pange tähele, et kui Maasika poolt mainitud kalkulatsioon oleks nii lihtne, siis võiks ju Eesti teha Euroopaga kokkuleppe, et loobutakse ühe euro sissemaksmisest ja saadakse tagasi nelja asemel kolm.

Möödunud aasta lõpus ütles aga välisminister Sven Mikser, et kõik Eesti elanikud peaksid pikisilmi ootama aega, mil nad saavad rohkem panustada ELi eelarvesse. “Ma arvan, et kui Eesti on sedavõrd jõukas, et ei vaja enam EL-i maksumaksjate toetust, vaid saab ise panustada – see on aeg, mida me kõik peaksime pikisilmi ootama,” ütles Mikser ERRile.

Juba eelmise aasta lõpus andis ka Maasikas mõista, et Eesti ambitsiooniks peaks olema panustada veel rohkem, kui nõutakse: “Muidugi on see suur summa, aga praegu on meil ikkagi väga paras aeg mõelda, et kas meie ambitsiooni tase on ikka ainult Brexiti augu kinnitoppimine või järsku saame ka kõik pisut rohkem panustada. See on näiteks asi, milleks Eesti on valmis.”

Seda juttu kuulates tekib tunne, et enam selgemini pole oma Euroopa Liidu asehalduri positsiooni Eestis võimalik väljendada. Olgu see siis selguse huvides öeldud veelkord: Matti Maasikas pole olnud Eesti Vabariigi esindaja Euroopa Liidu juures, ta on Euroopa Liidu, ühe globalistliku projekti esindaja Eesti Vabariigi juures.

Tema töökohustuste hulka kuulub see, et Euroopa keskvõimu poliitika oleks siin kauges kirdeprovintsis esindatud, läbi surutud ja rakendatud.

Eriti teravas kontrastis on aga Kaljulaidi, Maasika ja Mikseri orjameelne jutt mõnede teiste maade valitsuste seisukohtadega.

Soome Euroopa asjade minister Sampo Terho ütles nimelt briti väljaandele The Telegraph antud intervjuus, et see oleks (NB!) talumatu, kui teised liikmesriigid peaksid täitma Brexitist tekkiva augu Euroopa Liidu eelarves. “Kui EL muutub väiksemaks, peaks ka eelarve muutuma väiksemaks. Ja kogu lugu.”

Lisaks sellele kritiseeris Terho ka Euroopa Liidu föderaliseerumissoove, mis tema sõnul on absoluutselt vale järeldus, kuhu suunas Brexiti-järgset liitu peaks tüürima. Terho sõnul laseb Soome käiku “kõik võimalikud vahendid” tagamaks, et kulutused ei kasvaks. Euroopa Liidu “eelarvet tuleb kärpida”, ütles meie põhjanaabrite minister ühemõtteliselt.

Huvitav on see, et isegi Soome kõige globalistlikuma ja euroopameelsema seltskonna ehk Koonderakonna juht ja Soome rahandusminister Petteri Orpo eelistab üleliidulise eelarve kärpimist ning räägib Soome lisapanusest äärmiselt ettevaatlikus toonis öeldes, et Soome võib üleüldse kaaluda lisapanust peale eelarve vähendamist ja kõneluste lõpptulemust, kui on selgunud lisandväärtus, mida EL võib Soomele tuua.

Veel hakkab Soome puhul silma, et eelarveliste kohustuste üle väljendavad seisukohti oma ala ministrid, mitte võimustruktuuride tagatubades tegutsevad ministeeriumite ametnikud nagu Maasikas. Erinevus meie poliitilise eliidiga on mäekõrgune.

Kus on meie rahandusministri Toomas Tõniste seisukoht antud küsimuses? Miks pole üle viiekümne miljoni euro suurust lisakohustust arutanud Eesti Vabariigi seadusandlik kogu ehk parlament, mille ainupädevuses on võtta riigile rahalisi kohustusi? Vastamatagi on selge: meie parlament tegeleb Tiit Ojasoo naisepeksu teemadega ning arutleb selle üle, kas Reinsalu ikka õigustas naistevastast vägivalda ning kas ta peaks tagasi astuma.

Kogu jauramise juures on õhk silmakirjalikkusest nii paks, et hea, kui riigikogu esimestes ridades istuvad rahvasaadikud üleüldse veel näevad riigikogu spiikri Eiki Nestori tülpinud nägu.

50 miljoni lisakohustus aastas, mille Maasikas ja Kaljulaid enamvähem kindla lubadusena Euroopa keskvõimule ette kannavad, jääb tähelepanuta. Presidendi avaldused ja Reinsalu viskumised ambražuurile on hea näide, kuidas tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale juhtida.

Ilmselt saate peagi näha ka seda, kuidas õigustamaks ülikõrgete maksude all ägava elanikkonna vaesumise juures riigi lisakohustusi, pannakse tööle peaministri büroo strateegilise kommunikatsiooni veskid.

Professionaalse kommunikatsiooniga tuleb nimelt Väikesele Peetrile maha müüa idee, miks ikkagi Suur Peeter tema märsist leiva ära peab sööma ja kui kasulik ja tervislik selline korraldus Väikesele Peetrile lõppkokkuvõttes on.

Palju õnne, armas eesti rahvas. Meeleolukat nälgimist üleliiduliste huvide nimel. Ja ärge unustage ikka järgmistel valimistel valida Keskerakonna, Reformierakonna või IRL-i poolt.

Nemad klativad selle asja ära ja teevad Eesti… korda.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 6 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!