Nädalakommentaar: kõngeva Euroopa Marxi ülistav hääl

Karl Marxile ülistust laulnud Jean-Claude Juncker tõestas taas, et Euroopa Liidu ideoloogilisse DNA-sse on kirjutatud revolutsioon kui selline – kristliku Euroopa lammutamine kivi-kivilt, institutsioon-institutsioonilt, ideaal-ideaalilt. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Karl Marxi juubelipidustustel Saksamaal eemaldati viivuks kate Euroopa Liidu ideoloogiliselt alusrajatiselt.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker osales nimelt 4. mail Trieris Karl Marxi 200. sünniaastapäevale pühendatud tseremoonial. Junckeri arvates ei saa Marxile süüks panna tegusid, mida saatsid korda tema järgijad – muu hulgas umbes saja miljoni inimese mõrvamist, mille konservatiivsetel hinnangutel on toime pannud erinevad Marxi revolutsioonilist ideoloogiat juurutada püüdnud punarežiimid.

Sümboolsel tasandil saadi hakkama vägeva etendusega: Juncker pidas oma kõne Trieri Konstantinuse basiilikas, mis püstitati 4. sajandi algul ning mis 1856. aastal muudeti kirikuks. Kirik on pühendatud Kristus-Lunastajale. Juncker peab Marxi euloogiat kiriku altari taga. Ta on ilmalik ülempreester, kes kuulutab uut või mitte enam nii uut lunastajat.

Vägevama sümboolse tasandi kaasamist poleks vist enam võimalik ette kujutada.

Öeldes, et Junckeri avaldus eemaldas Euroopa Liidu ideoloogialt eesriide, ei väida ma, nagu oleks Euroopa Liit poliitilise kehandina rajatud marksismile. Loomulikult mitte. Euroopa Liit on rajatud palju laiemale ja sügavamale liikumisele, millest marksism kujutab vaid ühte sümptomit.

Selleks on Euroopa eneseviha, mis on aastasadade jooksul kontinendi veenides voolates ja kristliku Euroopa organismi mürgitades viimaks esile mananud Väär-Euroopa poliitilised institutsioonid.

Euroopa eneseviha konstitutsiooniliseks osaks on Euroopa kristliku mineviku lahtihaakimine Väär-Euroopa kehamist. Eesmärgiks on lammutamine ja unustus, mille instrumentaalsel tasandil peaksid tõenäoliselt läbi viima Euroopa varemetele tormi jooksvad islamistlikud hordid ning intellektuaalset, moraalset aga eelkõige sügavat religioosset haigust põdev ja enesenautlemisse uppunud noorsugu.

Lühidalt öeldes kuulub Euroopa Liidu ideoloogilisse DNA-sse revolutsioon kui selline – kristliku Euroopa lammutamine kivi-kivilt, institutsioon-institutsioonilt, ideaal-ideaalilt.

Ärge lootke revolutsioonilises liikumise erinevate fraktsioonide vahel leida ideoloogilist ühisosa, peale ühe keskse ja pahatihti vaatluse alt läbi lipsava elemendi.

Antifa ja antikapitalist, marksist ja Londoni investeerimispankur, Trotski ja Lenin, Merkel ja Macron, feminist käsikäes naisi nüpeldava ja šaria-seadust Euroopasse juurutava äärmusislamistiga, igav Brüsseli bürokraat ja lolli näoga emme korteris molutav lumehelbeke unustavad silmapilkselt kõik oma maailmavaatelised vastuolud, kui on vaja koonduda löögirusikaks Euroopa kristliku tsivilisatsiooni, või olgem veel täpsemad, katoliikliku kultuuri ja selle kesksete moraalsete ideaalide ja institutsioonide vastu.

Püha Katoliku Kirik – tema sakramendid, õpetus ja maailmapilt on ilmasammas, millele õige Euroopa tugineb. Kirik on juur, mis on saanud sümbiootiliselt tõelise Euroopa osaks ja mille kaudu Euroopa on ammutanud toitaineid Tõelisest Olevast, Jumalast.

Kirik on latv, mis tõelise Euroopa osaks saanuna kõrgub igaviku poole.

Kui Katoliku Kiriku eluandvad sakramendid ja päästev õpetus on Euroopa kehamist eemaldatud, kukub meie kontinent kokku nagu elumahladest tühjaks voolanud karkass.

Parim, mida sellisele Euroopale osaks võib saada, on muutuda kuivetunud muuseumieksponaadiks ja muumiaks, mälestuseks vanadest aegadest, kui Euroopa oli veel elus.

Trieri kiriku altari tagant kõlav Marxi ülistava Junckeri hääl kuulub korinana sellele karkassile – surevale või juba surnud Euroopale.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 2 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!