Eestis ja Ida-Euroopas pole läänemaailma vaevava haiguse metastaasid veel kogu nendesse kätketud õudust välja näidanud, ent mujal on nad palju kaugemale arenenud. Kooseluseadus ja Kanada hullumeelne sooneutraalsete asesõnade seadusemuudatus, millele professor Jordan Peterson kangelaslikult vastu astus, on ühe haiguse erinevad arengufaasid, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Kooseluseaduse pooldajate ja avaliku arvamuse inertses keskmes paiknevate inimeste suust on antud seaduse kriitikute suunal kõlanud korduv etteheide: miks raisata aega ja energiat ühe vähetähtsa seaduse vastu võitlemisele, mis reguleerib vaid marginaalse seltskonna varalisi ja romantilisi suhteid ning ei puuduta vähimalgi määral tavalisi inimesi. Eestis on palju olulisemaid probleeme. Laske inimestel ometi elada ja armastada.

Soovimata laskuda taas seletustesse, kuidas alguses üritati kooseluseadust valetada kõiki vabaabielus elavaid inimesi puudutavaks, et Eestis on tõepoolest kõvasti olulisemaid probleeme kui homoseksuaalse suhte riiklik institutsionaliseerimine ja et Eesti Vabariigis on inimestel õigus elada koos ühe katuse all ühe-kahe või mitmekesi, kas romantilistes või pragmaatilistes suhetes seadusandja ametliku loata, rääkimata teineteise armastamisest, peab tunnistama, et remark kajastab paljude inimeste ausat hämmingut ning väärib sellisena ikka ja jälle tähelepanu.

Miks siis? Alustame kaugemalt. Mõned aastad peale meie kodukootud kooseluseaduse-debatti – kui ühte korralikku kismat nii võib nimetada – sai teisel pool maakera, Kanadas, Toronto ülikooli psühholoogiaprofessoril Jordan Petersonil mõõt täis ühe teise seaduse peale.

Selleks oli kurikuulus seaduseelnõu C-16, mis lisas sooidentiteedi või pigem sootuseidentiteedi ja selle väljendused Kanada inimõigusseaduse kaitset nautivate kategooriate nimistusse. Lühidalt öeldes, selle seadusemuudatuse järgi oleks end sooliselt määratlemata inimestel õigus nõuda enda nimetamist sooliselt määratlemata asesõnaga. Ehk veelgi lihtsamalt: kui seda peaks nõudma, tuleks hoiduda kasutamast ingliskeelseid asesõnu he (meessoost asesõna) või she (naissoost asesõna) ja kasutada tuleks näiteks sõnu zir ja ze.

Professor Jordan Peterson, kellest oma julge vastuseisu tõttu sai YouTube'i täht ja konservatiivse mõtte superstaar, ütles kõige selle peale oma selge ei. On oluline vahe, argumenteerib Peterson, kas seadus keelab sul midagi öelda või astub sammu keelust edasi ja käsib sul midagi öelda. Selge on see, et vähemalt eesti ja soome keeles sooneutraalsete asesõnade probleemi ei teki, kuna grammatilist sugu teatavasti ei ole, ent ingliskeelses keeleruumis oli tegu radikaalse uuendusega.

Nüüd võib keegi küsida, et väga hea, aga kuidas Justin Trudeau poolt edendatud Kanada meelevigane seaduseelnõu on seotud kooseluseadusega. Väga lihtsalt: need kaks seadust on ühe ja sellesama ideoloogia avaldused. Kooseluseadus ja Kanada hullumeelsus sooneutraalsete väljendite teemal on ühe haiguse erinevad arengufaasid.

Selle haiguse nimeks on kõige üldisemalt revolutsiooniline vaim, mis oma vaadete ja ideede pealesurumiseks hõivab ühiskonna olulisi keskuseid – kooli, ülikooli, kohtuvõimu, ministeeriumid – ning teostab nende riiklike institutsioonide kaudu ideoloogilist diktatuuri.

Kõige värskemaks näiteks on sotsiaalministeeriumi plaan laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala nii, et kaupade ja teenuste pakkujad ei saa oma veendumustele või maailmavaatele viidates loobuda teenuste osutamisest, näiteks ei tohiks kristlased keelduda homopaaridele või -organisatsioonidele oma korteri üürimisest.

Eestis ja Ida-Euroopas on selle haiguse metastaasid veel oma arengu algfaasis, ent igal pool mujal, nagu Kanada näitel aru saime, juba palju kaugemale arenenud. Seega, kooseluseadusele vastutöötamine tähendas meie (SAPTK) jaoks reageerimist haigusele selle algfaasis. Me olime Lääne tsivilisatsiooni vaevava maailmavaatelise, metafüüsilise ja ontoloogilise olukorra tõsidusest teadlikult ja tegutsesime eesmärgipäraselt sellest teadlikkusest lähtudes.

Pange tähele, pahemideoloogiliste liikumiste eesmärgiks ei ole muuta pelgalt üksikuid seadusi, vaid eelkõige kultuuri, mille need seadused enda ümber loovad. Kultuur mõjutab aga meie mõtteid ja ideaale kui maailmatunnetuse aluseid.

Eesmärgiks on tungida meie omailma, meie sisesekosmosesse, korraldada see ümber nii, et me oleksime võimetud välisesse reaalsusesse kuidagi teistmoodi suhtuma kui masside teadvuse ümberkujundajad soovivad.

Viimases instantsis on sihiks muuta inimese enda määratlust. Kuigi mitte veel ametlikult, ulatab pahemideoloogia oma eelduste tasandil juba praegu sõbrakäe suurtöösturite ja rahamaailma poolt edendatud transhumanistlikule liikumisele, mis liigub inimese ja masina ühendamise poole. Transhumanismi eesmärgiks on segada omavahel bioloogiline, informaatiline ja tehniline tasand ning luua selle sümbioosist üleinimene või post-inimene, kui soovite.

Siin pole midagi imestada: mõlema suuna salajaseks unelmaks on dekonstrueerida inimene osisteks ning panna ta seejärel uuesti kokku nii, et sünniks midagi sootuks teist. Kas me tahame loobuda oma inimsusest? Eks see olegi küsimus meile kõigile – sõna otseses mõttes inimvaenulike ideoloogiate poolt ümber piiratud ja nõrgestatud Lääne tsivilisatsiooni lastele.

Kas me oleme valmis painduma diktatuuri ees või sunnime end võitlema oma vabaduse nimel pidades silmas Aleksandr Solženitsõni kuulsaid sõnu Templetoni preemia üleandmisel, milles see geniaalne kullipilguga teisitimõtleja võtab meie ajastu sõgeduse tabavalt kokku:

"Kui peaksin lühidalt sõnastama kogu XX sajandi peamise arengujoone, ka siis ei leiaks ma täpsemat ja sisukamat lauset, kui: "Inimesed on unustanud Jumala." Jumaliku mõõtme minetanud inimmõistuse krahhina võibki määratleda kõiki selle sajandi suuri kuritöid."

Oleme me valmis pöörduma selle ainsa poole, kes võiks meid krahhist päästa?