Nädalakommentaar: kuidas Tarand ja teda kaitsev süsteem Eesti õiguskaitseorganite usaldust hävitavad

Indrek Tarandi ettekavatsetud provokatsioonis ja selle järelkajas näeme süvariigi siseringkonna tegutsemismustrit. Leidub mehi, kes pääsevad puhta nahaga, tehku nad peaaegu mida iganes, kommenteerib Markus Järvi. 

Indrek Tarandi provokatsioonist EKRE meeleavaldusel on jahutud nädal aega ja jahutakse ilmselt veel teise nädala, ehk tüki kolmandatki, sest see intsident on kõiki märke arvesse võttes kavandatud jahumiseks – süstemaatiliseks jahumiseks.

Selle planeeritud operatsiooniga üritatakse EKRE enne valimisi nurka mängida ning manada tema ümber nö tõestatult radikaalse erakonna maine, mille liikmed luusivad „rünnakrühmlastena“ riigikogu ümber ja togivad jalgadega maas lamavaid õilsaid sotse, kui Urmas Sutropi kirjutatut parafraseerida.

Seda kuvandit on asunud võimendama president, peaminister, riigikogu esimees ning kartellikokkulepete ja toiduahelate külge rautatud erakonnad, kelle seas on esimesel kohal loomulikult sotsid.

Kui me aga üldise kära ja hüsteeria kiuste heidame vähegi kainema pilgu juhtunule, avaneb sootuks teistsugune pilt.

Objektiivi toimetusele laekus kohapeal olnud inimese tunnistus ja tema poolt kokku pandud videomaterjal, mis näitab selgesti, kui ettekavatsetult, külmavereliselt ja ühemõtteliselt provotseerivalt Tarand rüseluse välja manas.

Peavoolust on senini kõlanud vaid ühepoolne väide, nagu oleks Tarandi vastu esimesena jõudu kasutatud, ent videost ilmneb selgelt, kuidas avalikku korda ja kriminaalkoodeksi 158. paragrahvi räigelt rikkuva Tarandi tegevust tõrjutakse ning kuidas Tarand ise on esimene, kes Martin Helme vastu jõudu kasutab ning temalt mikrofoni ära võtab. Peale seda, kui avalikule kogunemisele kokku tulnud rahvas ütleb kõlavalt, et sotsidele nad sõna ei anna, kõlab taustalt hääl, mis võiks kuuluda parasjagu Helme käest mikrofoni rebivale Tarandile: ma võtan siis ise.

Kuigi Tarand on väitnud, et korraldaja Urmas Espenberg kutsus ta ise lavale, on see Espenbergi Objektiivile antud kinnituse kohaselt absoluutne vale. Mees valetab rahvusringhäälingu eetris nii et silm ka ei pilgu.

Teine valeväide on see, et Tarand tõugati poodiumilt alla. Ta hüppas ise, nagu me näeme. Seejärel asub mikrofoni omanik temalt mikrofoni ära võtma ja omanikuna on tal selleks täielik seaduslik õigus. Kui Tarand mikrofoni kätte ei anna, tekib rüselus, mille käigus Tarand kukub libisevate kingadega jää peale ning provokatsioonist vihale aetud rahvas toimetab ta sealt sõimu saatel minema.

Suur jalgadega peksmine, mille peale ulub nagu Sofoklese tragööriakooris kogu staarhukkamõistjate leegion, näib videos piirnevat vaid sümboolse tähtsusega paari vopsuga Tarandi istmikule. Kogu protsessi käigus on Tarandil ees naerul nägu ning tõsistest vigastustest ei saa selle suhteliselt vaoshoitud ja sõbraliku tuuseldamise peale juttu olla.

Sellest hoolimata esitab Tarand oma narratiivi provokaatorile omase ülbusega. Tema jutt, mille kohaselt toimus „vägivaldne grupiviisiline rünne Euroopa Parlamendi saadiku vastu,“ on lihtsalt vale. Ühemõtteline vale.

Kui oleks toimunud vägivaldne grupiviisiline rünne Euroopa Parlamendi saadiku vastu, kes käib mööda tänavat või istub kohvikus ning kellele heast peast kallale tungitakse, teda peksma ja tuuseldama asutakse, oleks Objektiiv esimene, kes sellise asja hukka mõistaks, ent siin midagi sellist ei toimunud.

Kõige absurdsem asja juures on aga politsei reaktsioon, kes keeldus EKRE kaebuse peale menetlust algatamast ja Tarandit avaliku koosoleku takistamises süüdistamast.

„Indrek Tarandi tegevuse eesmärk ei olnud koosoleku laiali ajamine, vaid oma sõnavõtuga sai temast pigem koosolekul osaleja,“ põhjendas Kesklinna politseijaoskonna juht Kaido Saarniit politsei otsust.

See on naeruväärne ja ütleme ausalt, idiootlik põhjendus, mis loob meie poliitilisse kultuuri tõsise pretsedendi. Kui te haarate mikrofoni, tekitate plahvatusohtliku olukorra ja provotseerite oma ideoloogilisi vastaseid sõnavõttudega, saab teist politsei sõnul “pigem koosolekul osaleja”, kuna koosoleku takistamine ning selle segamine ei ole väidetavalt üks ja sama.

Seega, kodanikud, uks jalaga lahti ja tribüünile. Korraldajalt mikrofon jõuga käest ja ausa mehe nägu pähe. Ja katsugu keegi teid sõrmeotsagagi puudutada!

Kuidas meeldiks kui konservatiividest saaksid sotside parteipäevadel “osalejad” selle kaudu, et nad kargavad lavale, maadlevad mikrofoni Ossinovski või Mikseri käest lahti, naeravad Lauristinile näkku ja karjuvad mikrofoni oma loosungeid?

Vähe sellest, kas Anne Veski kontserdil diiva mikrofoni enda kätte haaramine ja Mati Nuude laulude jõuga esitamine on ka kõrgendatud intensiivsusega kontserdil osalemine? Kui Anne Veski teid teie jultumuse pärast roosidega nüpeldama asub, samal ajal kui te temalt lava varastasite ja Nuude laulu ümisete, kas tuleb proua Veskile seepärast paragrahv kaela määrata?

Mul pole vaja rohkem selgitada, milliste absurdsusteni meie õiguskaitseorgani põhjendused välja viivad.

Üks on kindel. Sellised otsitud põhjendused häbistavad kogu Eesti Vabariigi õigussüsteemi ning hävitavad tavakodaniku usalduse selle vastu.

Me näeme siin süvariigi siseringkonna toimimise mustrit. Leidub mehi, kes pääsevad puhta nahaga, tehku nad peaaegu mida iganes.

See tekitab aga veel lisaks paksu verd, usaldamatust ja ükskõiksust oma enda riigi vastu. Nüüd võib aga Eesti riigi ladvik küsida, kes nende usalduse hävitas. Kremli agendid, Putini käsilased?

Vaadake peeglisse, kulla inimesed. Te olete ise saanud oma usaldusväärsuse kaotamisega paremini hakkama kui Moskva parimad agendid seda eales oleksid suutnud väliste infooperatsioonide ja mahhinatsioonidega teha.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!