Nädalakommentaar: kuidas võtta ja anda lööke liberaalide silmakirjalikkuse saatel. Hollandi juhtum

Hollandis said tänavakampaaniat teinud katoliiklased pahemäärmuslaste ja homoaktivistide otseste füüsiliste rünnakute osaliseks: rünnati lippu, kisti riideid, löödi rusikatega ja tõmmati pikali. Markus Järvi kommenteerib juhtunut rünnakut jäädvustava uue videomaterjali saatel.    

Liberaalid ei taotle vabadust, vaid riiklikku kontrolli. Demokraadid ei toeta rahva võimu, vaid edendavad eliidi ja kitsaste huvigruppide asja. Euroopalike väärtuste eest seisjad lammutavad Euroopa kultuuri.

Inimõiguste kuulutajad edendavad sündimata laste mõrvamist emaüsas. Tolerantsed ei salli, vaid suruvad kõiki nendega mittenõustuvaid vaikima. Feministid istuvad ühes paadis naist teisejärguliseks olendiks pidavate islamistidega, laulavad allahu akbari ja võitlevad “patriarhaadi” ehk inimnäolise ja abikaasade vastastikusele täiendamisele suunatud perekonnakultuuri vastu.

Erinevuse apostlid ihkavad maa sisse taguda kõik loomulikud erinevused, et selle läbi muuta ühiskond ühetaoliseks, poliitiliselt korrektseks monoliidiks. Armastuse jutlustajad on täis vihkamist. Kodumaal nn liberaalseid väärtusi, seksuaalvähemuste ja naiste õigusi kilbile seadvad sotsialistid taotlevad sharia-seaduse järgi naisi avalikult nüpeldava, homoseksuaale pead pidi köie otsa riputava ja ajakirjanikke tükeldava Saudi-Araabiaga lähedasemaid suhteid.

Kolossaalse silmakirjalikkuse õhkkonnas, mida mõned on nimetanud kokkuvõtlikult lääne ühiskonnaks, ei ole miski nii nagu paistab. Ükski sõna ei tähenda seda, mida ta senini on tähendanud, ükski mõiste ei anna edasi algset sisu, mida teile mõnikümmend aastat tagasi koolis vahendati.

Kõikehõlmava relativismi ja dialektika vaimus on mõisted pööratud iseenese vastandiks – esialgu ühe kurikuulsa habemiku vaimus pea pealt jalgadele, hilisemate koolkondade toimest aga heidetud juba külili, veeretatud tõrvas ja seejärel sulgedes.

Palun, siin on teile demokraatia, siin sallivus, siin armastus. See monstrum on aga vabadus ja see obstsöönne rajatis, vot see on euroopalike väärtuste veinikelder. Kougi sealt välja vana või uut, punast või valget – ikka maitseb nagu tohletanud kalts.

Kui sa kogu selle jama juures tunnistad oma siirast suutmatust teha head nägu, oled populist, paremäärmuslane ja Putini preemia laureaat.

Ühesõnaga, valitseb vale, vale ja veelkord vale.

Maskid langevad aga siis, kui kodanikud astuvad nende valede vastu avalikult välja ja tulevad tänavale. Meie head sõbrad Hollandi organisatsioonist Civitas Christiana, mis on rahvusvahelise TFP ehk Traditsioon, Perekond, Eraomand liige, on saanud juba kahel korral tunda kohalike homoaktivistide ja pahemäärmuslaste “sallivust”.

Esimene kord, kui Nijmegeni linnas tänavakampaaniat tehti, oli aktivistide reaktsioon väljakutsuv ja kohati vägivaldne, ent otsesest kaklusest siiski hoiduti.

Mõned nädalad tagasi, 6. oktoobril korraldasid aga transvestiidid Nijmegeni linna raamatukogus lastele lugemise, mille sisuks oli see, et sugu pole oluline. Raamatukogu ette kogunesid ka kolm katoliiklikku meeleavaldajat, kes jagasid sooideoloogia vastaseid lendlehti.

Peale mõnda aega rahulikult ja tsiviliseeritult kulgenud kampaaniat saabusid kohale aga vastumeeleavaldajad plakatite, kõlistite ja glitteriga. Civitas Christiana juht Hugo Bos kirjeldab olukorda Objektiivis ilmunud artiklis järgnevalt:

“Nad tõukasid meid eemale, tegid nilbeid žeste ning üritasid pidevalt meie teed tõkestada. Mõne aja möödudes lisandus täiendavaid vastuprotestijaid ning tekkis väga konfrontatsiooniline õhkkond. Tund aega hiljem rebiti juba meie riideid, üks meist paisati pikali maha, meile visati glitterit näkku ning samuti leidis aset suur kaklus.”

Kuigi katoliiklikud meeleavaldajad tegid vägivaldse kallaletungi tõttu väljakutse politseile, ei tulnud ametivõimud kohale.

Niipalju sallivusest, armastusest, tolerantsusest ja arvamuste paljususest.

Ent pahemäärmuslaste jultumus ei lõppenud sellega. Paar päeva tagasi teatasid meie Hollandi sõbrad, kuidas vastaspoole aktivistid murdsid sisse nende organisatsiooni territooriumile, kleepisid maja nimesildi kleepekaid täis ning kinnitasid nende uksele manifesti, milles seisis muuhulgas, et abort, trans- ja homoõigused on inimõigused ning katoliku kirik on patriarhaadi kehtestamise vahend. Sissemurdmisest avaldasid nad enda blogis ka pildid.

Taaskord nähtub, et liberaalsuse ja tolerantsuse maski taha varjuva ideoloogia tegeliku palge paljastamiseks piisab üksnes sellest, kui keegi nende ideoloogiale vähimatki vastupanu osutab. Siis langeb mask. Lõust, mis kaunite siltide ja tühjade sõnade alt paistab, pole kaunite killast ning üha enam hakkab tunduma, et vastaspoolel on endalgi saanud teesklusest villand.

Lavale asub vägivaldne revolutsionäär, keda me teame ja tunneme juba ammusest ajast – Prantsuse revolutsioonist kuni bolševikeni ja punaste khmeerideni välja.

Igal juhul on juba praegu kätte jõudnud aeg, kus ideoloogilised ja maailmavaatelised vastuolud hakkavad üha enam viima ka otseste füüsiliste konfliktideni. Seda kõike võis muidugi juba ammu aimata.

Sedapuhku on aga revolutsioonil vastas Vendée ja Mehhiko cristeroste vaimu kandvad mehed, kes ei tagane oma positsioonidelt sammugi, tuleb mis tuleb.

Ootan pikisilmi võimalust Hollandi tänavakampaaniates osaleda. Tean, et seda ootavad mitmed mehed meie organisatsioonis.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!